Paar päeva enne MM-ile sõitu ei olnud ma veel kindel, kummas suunas nina keeran – kas sõidan koju või siiski Lenzerheide poole. Muretsema pani mind verine röga, mis siiski piirdus vaid ühe ööpäevaga ja see oli tingitud ilmselt kuivast mägedeõhust, mitte tüsistustest. Kuna enesetunne paranes päev-päevalt, siis otsustasin Lenzerheidesse kohale minna ja kas või viimased võistlused kaasa teha. Sisimas muidugi sihtisin individuaali ja teatesõitu.
Ärasõidu päeva hommikul tegin laagerdamise kohas Anterselvas esimese „päris“ trenni peale haigestumist. Suusatasin ja lasin. Kiire lumi ja ideaalsed rajaolud uinutasid minu tegelikku seisu ja tollel momendil tundus, et MM-i stardiks olen tagasi.
Lenzerheide esimesed trennid matsid mu lootused maha. Olin ikka paganama „kinni“. Mul oli nüüd vaja kiirkorras end vormi ajada ja see tähendas tugevamaid suusatrenne. Tervis polnud kindlasti 100% korras, hingamist takistas röga ja sellest tingitud köhahood. Rääkimata kohutavast enesetundest, mida võimaldasid totaalselt aeglased lumeolud. Treeningud olid niivõrd šokeerivad, et hakkasin kahtlema sprindil startimises.
Kuna väike osa minus siiski uskus treeneri väiteid, et lumi on aeglane ja teo kombel ei liigu mitte ainult mina, vaid ka ülejäänud maailm, otsustasin siiski startida. Pealegi oli ilm pöördunud ja Lenzerheidet olid tabanud üle pika aja miinuskraadid, lumi oli kiire ja seega oli minu finišisse jõudmine isegi tõenäoline.
Kõige kummalisem võistluseelne ettevalmistus
Minu jaoks oli esimene start MM-il sprint. Sprindi hommikul oli äärmiselt raske ärgata, aga kuna mul on võistluspäevadel oma konkreetne rutiin, siis proovisin sellest vägisi kinni hoida. Nagu ikka, äratus, hommikujooks-ujumine-võimlemine ja siis vastavalt stardi kellaajale mõned harjutused otsa.
Sprindi hommikul ma sõna otseses mõttes vägistasin oma hommikujooksu ära, võideldes metsiku unega. Selline tunne, nagu oleksin tund enne ärkamist unerohtu võtnud. Kui jooks tehtud, suundusin hommikusöögile, pärast mida oli vaja toast mõned asjad võtta ja õue paari harjutust tegema minna. Nii kui tuppa astusin ja voodit nägin, tõmbas mingi vääramatu jõud mind selle suunas ja sinna ma siis pikali viskasin.
Järgmine hetk ärkan oma telefoni äratuse peale, mis oli seadistatud selleks, et hakkaksin ennast staadionile minekuks valmis sättima. Olin totaalselt segaduses, kas praegu on öö, mis päev on, kus ma olen? Toibusin veidi, mõistsin, et mul on täna võistluspäev ja nüüd tuleb end stardiks valmis panna.
Olin endiselt uimane, käisin külma duši all, jõin energiajooki ja panin end aegluubis riidesse. Kõik võimlemised ja kuiva tegemised jäid tegemata.
Staadionile jõudes oli mul null närvi. Ainus, mida soovisin, oli voodisse pikali viskamine. Aga kuidagi ma starti jõudsin ja kuidagi ma 32. kohaga lõpetasin.
Olin rahul, pärast erakordset hommikut ja ränka haigust jõuda MM-il punktikohale on igati ok.
PILT 1: Autor Greta Külvet
Esimene inimene, kes lõhkus uue Swixi kepi
Kui hommikused ärkamised välja jätta, siis üldiselt olin MM-i perioodil maksimaalselt keskendunud oma keha parimasse seisu viimisega ja selle juurde kuulus kõva mentaalne töö. Jälituses aimasin, et enesetunde poolest annaks kõvasti kerkida ja seega võtsin seda võistlust väga olulisena. Mõnikord ei ole ma 32. kohalt alustades just kõige motiveerivam end pildituks sõitma, aga täna küll.
Mul oli taaskord raske hommik, aga see oli tunduvalt etem kui eelmisel sprindipäeva hommikul. Endiselt puudus mul igasugune närv, mis tegelikult on nõme, sest siis on raskem end maksimaalseks pingutuseks valmis seada.
PILT 2: Mu öine keskmine pulss oli haigeks jäämisest alates metsikult kõrge. 70 lööki minutis võiks see lüüa teinekord isegi rahulikes trennides, aga minul tagus see öösiti sedasi.
Olenemata magavast kiskjast mu sees oli mul esimeseks ringiks kindel plaan. Mul oli tarvis mööduda eesolevast konkurendist, et saaksin laskma minna 30. märgile, positsiooni hoides maanduksin 1. märgile ja pealelaskmise kohast tingituna ei olnud ma kursis sealsete tuuleoludega. Nimelt oli Dorothea Wierer võistlemisest loobunud ja minuga samal ajal rajale pääsenud Emma Lunder oli loogika järgi minust suusarajal igal juhul kehvem. Aga asi ei läinud plaanipäraselt. Esiteks ei suutnud ma Emma Lunderiga sammu pidada ja takkapihta põrutas minust mööda Anastassija Kuzmina. Tee või tina, aga ei saanud neile järgi, suusk oli justkui liimi peal.
Maandusin sellel paganama 2. märgil, jälgisin tuult ja tegin parandusi. Vedas, tegutsesin õigesti ja pääsesin puhtalt. Kerkisin korralikult ja kiskja minu sees hakkas tärkama. Andsin vihaselt minna, et ees olevale pundile sappa haakida, aga selle rahmeldamise käigus toppisin omale suusakepi jalge vahele ja panin näoli. Lisaks sellele, et lõin rütmi totaalselt sassi ja kaotasin selle maas aelemisega oma 10 sekundit, lõhkusin ka oma kepi. See oli esimene kord, kui selle uhiuue Swixi mudeliga sõitsin ja olin esimene inimene, kes selle ära lõhkuda suutis.
Olin just möödunud oma määrdemehest, kellel oli peotäis suusakeppe varuks, aga ta ei märganud mind, vaid valvas tagant tulevat Susanit ja Reginat. Tagasi ma ka tema juurde suusatama ei hakanud ja pidin ühe kepiga edasi ukerdama. Õnneks andis mulle rootslaste määrdemees uue kepi, see oli mõõdult ideaalne, aga vale firma oma ja uhmerdasin sellega seni, kuni jõudsin meie järgmise määrdemeheni. Sealt sain Swixi kepi, firma justkui õige, aga see oli Kristo oma, seega liiga pikk, pealegi selle käerihm oli nii tillukeseks tõmmatud, et minu käsi sealt läbi ei mahtunud. Tuli panustada järgmise ergutamise punkti peale. Lõpuks ringi kõige kõrgema punkti otsas sain oma varukepi ja kui hakkasin seda laskumisel kätte panema, avastasin, et sellel pole käerihma. Asi kiskus juba täitsa jaburaks! Jõudsin viimasele hooldusmehele veel karjuda, et mu kepil pole käerihma. Info edastati raadiosaatjatesse ja enne laskmist tormas treener Indrek üle mitmete aedade üle staadioni, et mulle lõpuks käerihm ulatada. Selle jamaga sai nüüd ühele poole. Aga miks mulle anti käerihmata kepp, selle põhjus on lihtne. Swixil pole vaja käerihma lahti võtta, et keppe käest saada, aga kuna mulle anti kohe alguses teise firma kepp, siis kahmasin kohe ka käerihma lahti.
Egas midagi, tuli end kiirelt laskmise lainele seadistada ja see toimis, pääsesin taas 0-iga. Tõusin kohtade mõttes korralikult ja tundus, et ka suusk hakkab konkurentsivõimelisemaks muutuma. Määrdemehed olid teinud kavala valiku. Suusk ise oli uimane, aga korjas vähem sodi enda alla ja seetõttu ei vajunud võistluse lõpuks ära.
Kasvas võitlusvaim ja enesekindlus ning lõpuks korjasingi kokku vaid ühe trahvi ja see tuli, nagu ikka, viimases tiirus.
Finišeerisin 20. kohal! See oli üllatus nii mulle kui ka kõigile teistele ning andis kõvasti usku järgnevateks startideks.
PILT 3. Autor Greta Külvet
Võistlus, mis muutis mu hooaja käekäiku
Hommikud endised, jõhkralt raske on end maast lahti saada. Jõin stardieelselt suisa kaks energiajooki. Vaim oli võistluseks eelnevate startidega võrreldes rohkem valmis ja sisse hakkas pugema kerge ärevus. Kahe energiajoogi ja ärevuse koosmõjul tekkis mulle sisse vastik värin. Individuaal pole just parim võistlus, kuhu värinaga starti minna.
PILT 4: Hommikuse kohvi peale tekkis selline kujutis, ei teagi, kas see ennustas midagi?
Mul oli planeeritud kaks jootmist, kolmandal ja neljandal ringil. Jootmiseks segan tavaliselt omale kokku energiageelist ja kofeiinist kokteili, mille kontsentratsioon on üsna võigas, aga kuna suudan niikuinii vaid paari lonksu jagu alla kulistada, siis peabki sellest kogusest võimalikult palju saama.
PILT 5: Autor Greta Külvet
Läksin ettevaatlikult sõitma, sest ees ootas pikk distants ja mu keha polnud endiselt oma parimas seisus. Panustasin teadlikult tiirudele. Seda enam, et suuremat sõitjat minust polnud, pani mind energiajoogist tekkinud värin muretsema ning ma loobusin esimesest jootmisest. Laskmine sujus ja kogusin lõpuks oma ainsa trahvi viimases tiirus. Suusakiirus oli tõusvas joones, sest julgesin iga ringiga rohkem pingutada ja finišeerisin lõpuks 7. positsioonil.
Pärast kohutavat hooaja algust ja üle elatud haigestumist ei oleks ma elus osanud sellisest tulemusest unistadagi! Jah, treenin ja töötan igapäevaselt suuremate eesmärkide nimel, aga olin ajaga leppinud vähemaga. 7. koht oli rohkem kui see, millega juba leppinud olin!
PILT 6: Hotelli jõudes ootas mind selline armas üllatus.
3 päeva puhkust kulus kuhjaga ära
Järgmise stardini oli 3 päeva aega ja tavaliselt tekitab sedavõrd pikk paus tiitilivõistluste startide vahel mulle muret. Mu keha jõuab kolme päevaga rahulikult puhkerežiimile ära minna ja siis on uuesti startimine kordades raskem. Nüüd tundsin end tõeliselt kurnatuna, probleemid unega ja keha forsseerimine startideks võttis minust palju. Need kolm päeva tegutsesin rahulikult, magasin kaua ja intensiivsuse tõmbasin alla. See toimis, sest eluvaim hakkas tagasi tulema.
Järgmine start oli teade. Eesti jaoks oluline võistlus, arvestades eelmise aasta vägitegusid. Kuigi minu enesetunne ja vorm olid liikunud tõusvas joones, siis ilm oli hakanud minu vastu töötama. Lenzerheide oli taaskord soojade ilmade võimuses ja öösel enam temperatuurid miinuspoolele ei langenud, mis tähendas, et lumi oli muutunud taaskord mingiks liimjaks olluseks. Ei aidanud ka soolatamine ja võistelda tuli aeglase pudru sees.
PILT 6-7: Lenzerheidi tiimi ala parkla oli paras mülgas. Kui MM-i alguses jäid autod lumelägasse kinni, siis lõpus lükati autosid välja mudast.
Sellised tingimused ei sobi mulle kohe üldse, mul on keeruline oma pikki jäsemeid pehme sees koordineerida. Lisaks ei ole mul selle aasta suusaparki sattunud mitte ühtegi sula (vesise) ilmaga toimivat suuska. Aga on, mis on, oma osa tuleb võimalikult hästi etendada ja selle mentaliteediga ma stardini purjetasingi.
Olin närvis, olin mures, aga valmis võitlema. Regina oli juba rajal ja ma tegin soojendusalas viimaseid siputamisi, kuniks… Regina võttis lamades trahviringi …Einoh, mis seal ikka, kõik me võime eksida, aga kahjuks kadus selle trahviga kiskja minu seest.
Sain oma vahetuse ja asusin uhama. Lumi oli kohutavalt aeglane ja võistlemiseks seda kiirust nimetada küll ei saanud, muidugi aitas suusk sellele tundele kaasa. Kogusin tiirudes 3 varu, suusatasin kehvasti ja andsin vahetuse kuskil võistlejate rivi teises pooles edasi. Õnneks Susan ja Johanna tõid kastanid tulest välja ning me lõpetasime kõrgel 10. kohal. Aga minu osa selles võistkonnas oli sant ja tehtu ei andnud grammigi enesekindlust massiks.
Elu kõige lähedasem võimalus MM-i medaliks
Olin massi päevaks füüsiliselt väsinud, seda polnud ma ammu tundnud, enne olen lihtsalt olnud kohutavalt uimane või justkui kuskil udu sees. Nüüd olid mul lihased kanged ja selle seisu pealt oli vaja minna 12,5 km pudru sisse sumpama.
Kuna minul pargis veesuuski polnud, siis startisin Susani omadega ja ka need ei tundunud startides kuigi lennukad. Jäin kohe võistlejate rivi taha ja mitte sellepärast, et kummipaela efektist hoiduda, vaid seepärast, et libisemine mind lihtsalt ei kandnud.
Lasin esimeses tiirus trahvi ja siis tundus, et sellest üritusest enam head nahka ei tule. Aga mida aeg edasi, seda huvitavamaks asi muutus. Hoolekad olid valinud mulle suusa, mis ajas muutus rohkem konkurentsivõimelisemaks ja siis kui teistel suusad hakkasid ära vajuma, hakkas minu suusk vaikselt tööle. Ühtäkki avastasin end medalimängus ja viimases tiirus oleks vaid olnud tarvis kõik lasud tabada ning oleksin sellega oma lapsepõlveunistused täide viinud. Aga et elu liiga lihtsalt ei kulgeks, jätsin siiski ühe märgi üles. Keerutasin oma trahviringi ära ja sõitsin viimasele ringile lilletseremoonia pundi taga. Olin omadega süsi, aga lilled olid mu kinnisideeks. Lilled kadusid esimesel pikemal laskumisel, kui Suvi Minkkinen libises minust püüdmatusse kaugusesse. Finišeerusin üheksandana. Äärmiselt vinge saavutus, aga medal oli ju käeulatuses…
PILT 9. Autor Greta Külvet
Oli vägev MM, aga see võttis minust palju. Teadsin juba koju sõites, et hooaja edasine kulg saab olema keeruline. Kokku end võtta on võimalik, aga kas ka keha järele tuleb…?
