Oli üks veider hooaeg. Kogu talve peale õnnestusin vaid pisikeses ajaaknas. Kui MM välja jätta, siis võiks öelda, et tegu oli ühe halvima hooajaga üle aastate. Nüüd hiljem olukorda analüüsides oli tegelikult hooaja lõpu ära kukkumine igati loogiline asjade kulg.
Haigestusin enne MM-i ja see, et MM-il sedavõrd edukalt läbisin, oli ausalt öeldes ime. See ime juhtus vaid tänu meeletule kokkuvõtmisele ja kehast maksimumi välja pigistamisele, mistõttu olid märtsiks minust järel vaid riismed. Pealtnäha lihtne ülesanne kodune IBU Cup osutus sedavõrd kurnavaks, et MK-sarjas ma ühtegi etappi enam kaasa teha ei suutnud.
Aga alustame siis algusest
Seoses kooli lõpetamisega jäid minu treeningud ettevalmistuse perioodi alguses tagaplaanile. Olin juuni keskpaigas kohutavas vormis. Aga kui kool taustalt kadus ja sain rohkem treeningutele pühenduda, hakkas seis järk-järgult paranema. Normaalne vorm treeningute üleelamiseks oli juba juuliks saavutatud.
PILT 1: Autor Marko Mumm. Juuni lõpus osalesin kergejõustiku eestikatel. 3000m takistusjooksus saavutasin hõreda konkurentsi tõttu 2. koha, aga jooksu aeg midagi hiilgavat veel ei olnud.
PILT 2: Autor Raul Mee. Juuli lõpus oli olukord märkimisväärselt parem, testisin seisu 10000m eestikatel. Jooksu aeg oli juba päris viisakas.
Tundus juba, et Otepääl toimuvateks suvebiathloni maailmameistrivõistlusteks olen valmis võitlema medalite eest. Tahtmine oli seda suurem, et aasta enne Otepää MM-i naasesin koju maailmameistritiitli ja kahe hõbedaga. Aga olukord pöördus kiirelt, forsseerivad treeningud, kolimine ja režiimipeetus tegid oma töö. Kurnasin keha totaalselt ära ning Otepää lõppes farsiga.
PILT 3: Autor Reiko Kolatsk. Otepää suvised maailmameistrivõistlused ebaõnnestusid täielikult.
Mast oli maas, kurnatusest ja pettumusest tulin välja jupp aega. Jalad sain uuesti alla septembri lõpus. Head seisundit kinnitas Eesti rekordi jooksmine 5 km maanteejooksus. Paraku oli rada sertifitseerimata ja aeg ametlikult edetabelisse kirja ei läinud. Kusjuures sama ringi peal korraldatakse ka võistlusi, kus saaks aja ametlikult kirja, aga ju siis Viini ööjooks, milles mina osalesin, hoidis sertifikaadi saamise arvelt raha kokku.
PILT 4: Viini ööjooks andis lootust, et tuleb ilus talv. Aga põhjus, miks jooksuvõistlustest üldse järeldusi teen, on lihtne. See kajastab puhtalt funktsionaalset seisu ja järelduste tegemisel ei ole vaja arvestada mingite libisemisolude või muude faktoritega.
Olen parimas seisus laagrite lõppedes
Olen aastatega tähele pannud, et minu parim füüsiline seis saabub tavaliselt laagrite lõpus, just siis, kui keha peaks olema kurnatud. Tundub, et minu närvisüsteem vajab pidevalt liikumist ja stressi, niipea kui koormuseid langetada, läheb see üle puhkerežiimile. Puhkerežiimi pealt on üsna keeruline endast kõike välja pigistada.
See on ka põhjus, miks kodused perioodid on minu häving. See muidugi ei tähenda, et need olemata peaks jääma. Pärast tugevat treeningperioodi on vaja lasta kehal taastuda, aga minu keha on selline, et see võiks siis lõputult taastuma jääda. Ja niipea kui hakkavad jälle pihta tõsisemad trennid ja teised sportlased on värsked ning teotahtelised, karjub igasuguse suurema pingutuse peale minu keha appi.
Sügis kulgeski täpselt nii, nagu eelnevalt kirjeldasin. Laagrite algused tundusid vormi mõttes katastroofilised, lõpud seevastu lõid illusiooni, et olen elu parimas hoos. Selline kõikumine just suurt enesekindlust algavaks hooajaks ei tekitanud, aga sisimas teadsin, et sisu minus on.
PILT 5: Autor Britt Tael. Hooaja viimases laagris osalesime traditsiooniliselt Rootsi meistrivõistlustel. Mul on seal aastate lõikes läinud erinevalt, olen saavutanud nii auhinnalisi kohti kui ka hävinud täielikult. Sealsed tulemused on pigem sõltuvad laagri koormustest, aga mingi pildi siiski ette annavad. Sel aastal ma miskit suurt korda ei saatnud, aga sõidukiirus oli siiski üsna lubav.
Maailmakarika sarja esimene pool
Esimene maailmakarika etapp pidi andma mulle seisust tagasisidet, sest seni polnud ma olukorrast täit pilti ette saanud. Esimesed MK-stardid läksid totaalselt nässu ja tagasiside oli pehmelt öeldes šokeeriv. Ei mõistnud, kas asi oli väsimuses või selles, et on hoopiski liiga vähe tehtud. Kontiolahtis tegin kaasa vaid teate ja sprindi, ülejäänud ajast proovisin enda seisu osas selgusele jõuda treeningutel. Selle ressursi, mis treeningute alla panin, selle oleks muidugi võinud võistlustel realiseerida, aga ma ei oleks mentaalselt üle elanud järjekordset ebaõnnestumist.
PILT 6: Autor Reiko Koltsak. Kontiloahtis tegin kaasa vaid kaks starti
Andsin pärast Kontiolahtit vereproovid, milles ei ilmnenud midagi anomaalset. Ka treeningutel näitasin normaalset seisu ja seetõttu sõitsin Hochfilzeni. Kehv suusavorm jätkus ja see veeretas paanikalumepalli aina suuremaks.
PILT 7: Autor Greta Külvet. Hochfilzenis toimisid mu suusad hästi, sellele vaatamata sõitsin kehvasid suusaaegu. Siis oli selge, et minuga on miskit pahasti
PILT 8. Isegi jõusaalitreener oli minu pärast mures ja palus mul testida oma närvisüsteemi ning lihaste toimimist hüppetestiga.
Trimestri viimane etapp oli Prantsusmaal ning imet polnud ka selleks ajaks juhtunud. Pärast Prantsusmaad suundusime TT tiimiga Itaaliasse laagrisse ja jäime sinna aastavahetuseni. Otsustasin seal laagris anda endast kõik, et sandist olukorrast välja tulla. See eeldas minu jaoks 100% täpsusega režiimis püsimist ja treeneri plaanide järgimist (tavaliselt loon sinna igasugu lisandeid). Laager õnnestus suurepäraselt ja tundsin end koju jõudes tugevana ja rõõmsana.
PILT 9: Jõululaupäeva õhtune suusasõit. Nautisin üle pika aja taas kogu elu-olu. Oli tervendav eemale saada pidevast meeldetuletusest kui s*tt ma olen võrreldes maailmaga ja lihtsalt treenida.
Kodus jätkasin võimaluste piires režiimi järgimist ja seadsin mõtted järgnevateks startideks. Teine MK-trimester algas Oberhofiga ja ma olin startideks valmis. Aga… Oberhof kukkus välja senistest startidest kõige hullemini. Nüüd aitas, tühistasin kõik edasised plaanid ja sõitsin koju. Sõitsin Eestisse ühe otsa piletiga, teadmata, millal või kas üldse MK-sarja naasen.
PILT 10: Oberhofis rahustasin närve kritseldamisega.
Eestis käisin mööda arste, et selgitada minu kehva suusavormi tagamaid. Ei olnud mu tervisega miskit lahti ja pealegi tegin koormustestil oma rekordi. Kuna tervis oli korras, tuli suunduda tagasi MK-sarja. Võtsime mulle pileti Anterselvasse ja nüüd oli mul nädal, et end võistlusteks valmis seada.
Anterselva muutis kõik
Tegelesin enne Anterselvat väga süvenenult oma mentaalse poolega, et treenida endast välja käega löömise muster. Tundus, et asi toimis, sest Anterselva MK-l oli minu suusakiirusega kõik hästi. Olin saavutanud lõpuks seisu, mil pihtalaskude korral oli võimalik suuri tegusid teha! See oli tohutu kergendus, ma polnudki nii andetu, nagu omale viimased kaks kuud sisendanud olin.
PILT 10: Autor Reiko Koltsak. Anterselvas suusatasin lõpuks nii, nagu peab.
MM-ini oli nüüdseks loetud nädalad ja valgus hakkas vaikselt tunneli lõpust paistma. MM-i eelse ettevalmistuse tegime Anterselvas, sellest mõned päevad osalesime tugeva trenni eesmärgil 2h autosõidu kaugusel Martellis Euroopa meistrivõistlustel. Euroopakad kinnitasid minu head seisu. Sprindis saavutasin kolme möödalasu juures 15. koha, jälituses ronisin sellelt kahe trahviga neljandaks.
PILT 11: Euroopakatel oli ilmselt mu selle hooaja parim suusavorm
Nüüd oli vaja seisu säilitada ja tegeleda mõne pisidetailiga. Aga nädal enne MM-ile sõitu ärkasin üles halva enesetundega. Jäin haigeks ja MM-i laager jätkus voodirežiimil.
MM küsimärgi all
Olin päris tõsiselt haige ja vormi timmimisest võisin vaid unistada. Kaalukausil oli kojuminek, aga kuna MM-ile sõitmise päevaks suutsin juba püssi käes hoida, siis Lenzerheidesse ma siiski sõitsin. Ja jumal tänatud, et sõitsin, sest MM päästis minu hooaja. 20., 7 ja 9. koht olid pärast sellist kadalippu rohkem, kui oodata oskasin.
See on ka minu jaoks uskumatu, kui suurest pas*st ma välja roomasin, teisalt tõestasin endale, et minus peitub erakordne kokkuvõtmise võime. Aga nagu hooaja lõpp näitas, siis see kõik tuleb millegi arvelt. Päris kindlasti ei olnud ma MM-il 100% terve ja kindlasti polnud mu keha valmis maksimaalseks pingutuseks. Seda näitasid suusasõidu ajad, aga see ei vähendanud minu pingutuse astet.
PILT 12: MM-i individuaali finišis olin lõpuks päriselt oma sooritustega rahul.
Eesti IBU Cup
Mõte loobuda viimase trimestri kahest esimesest maailmakarikaetapist ja asendada see IBU Cupiga tärkas jaanuaris, kui minu vorm ei olnud niikuinii MK väärilisel tasemel. Pealegi toob Otepää IBU Cup Eesti fännidele nende meelisala koju kätte, miks siis mitte enda kohalolekuga seda võistlust veel atraktiivsemaks muuta. Ja minu isiklik väga mõjuv põhjus oli kodus võistlemise harjutamine, sest kahe aasta pärast saab just nendel radadel olema MM.
Mõistagi MM-ilt naasnuna olid eesmärgid suured, aga juba eos oli selge, et sellist vurtsu nagu MM-il minu sees ei ole. Kui pärast kergemaid päevi uuesti võistlusteks valmistuma asusime, oli mu enesetunne treeningutel kohutav. See oli hoopis midagi muud, kui hooaja alguses. Toona ei näidanud trennid mingisuguseid ohumärke.
Kodus võistlemine on raske, sest on palju tegureid. mis keskendumist takistavad ja harjumuspärast rütmi on keeruline hoida. Nii läks ka nüüd, pea oli laiali otsas ja see kajastus ka tiirudes. Esimesed stardid IBU Cupil läksid just trahvide nahka ja suusakiirus polnudki veel nii alla käinud.
PILDID 13-15. Autor Britt Tael. Kodune IBU Cup oli fännide ja korralduse poolest tasemel. Oslos kuulsin juhuslikult pealt Otepää IBU Cupil osalenud sportlaste vestlust ja nad kiitsid Otepääd taevani. Aga minul on veel nii mõndagi kodus võistlemisest õppida!
Päev päevalt muutus suusatamine raskemaks ja keha ei taastunud võistlemisest ära. Ebakindlus tiirudes ja tajutav vormilangus tegid oma töö ning kiskja minu seest kadus. Sõitsin viimaseid võistluseid IBU Cupil tujutult ja seetõttu halvasti. Täielik häving kodupubliku ees.
Tomingast sai nüüd lihtsalt „Athlete“
Jäänud oli viimane võistlus, maailmakarika etapp Oslos. Toibusin IBU Cupi hävingust mõne päevaga ja olin viimaseks võistluseks valmis pigistama endast välja kõik, mida pigistada annab. Sisimas lootsin lõpetada selliselt, et kogun posutäie MK-punkte.
Tegin treeninguid selle ühe stardi nimel ja kui see õnnestub, siis avaneb võimalus startida ka jälituses ja võib-olla isegi massis. Aga päev-päevalt muutusid treeningud vaevarikkamaks. Lootsin viimase hetkeni, et sprindipäevaks hakkab keha toimima ja pihtalaskude korral lõpetan hooaja ilusa tulemusega.
Paraku sprindipäeva hommikuks polnud imet sündinud – öine pulss oli kõrge, HRV äärmiselt madal ja igasugune liigutamine oli ebameeldiv. Otsustasin startimisest loobuda ja lõpetada sellega hooaja. Aeg oli kehale puhkust anda ja korralikult ära taastuda.
PILDID 16-17 Oslosse oli minu vägitegudele kaasa elama tulnud minu õde. Paraku ei saanud ta mulle kaasa elama hakatagi. Olime mõlemad turisti rollis.
PILT 18: Autor Reiko Koltsak. Ma ei teeninud selle hooajal mitte ainsatki MK-punkti ja seda pole aastaid juhtunud. Kui lõpetada hooaeg kokkuvõttes 75. parema seas, siis IBU poolt on järgnevaks hooajaks nimeline treeningnumber. Tuleval aastal saab minust lihtsalt ATHLETE.
Tänaseks on mõtted juba uue hooaja peal. See aasta saab olema teistsugune, olen täiskohaga sportlane. Olgugi, et peast on käinud läbi magistriõpingute alustamise soov, lükkan ma sellel aastal enesearengu plaanid kõrvale, keskendun puhtalt olümpia ettevalmistusele. Seda, kas kooli kohustuste kõrvalt nüüd rohkem aega tekib, seda ma lubada ei julge, olen juba oma loomult selline, et oskan tühimiku kiirelt mõne projekti või ettevõtmisega ära täita.
Aga sellest, mis põnevat oma kevadise perioodiga peale hakkasin, sellest juba uues blogis!
PILT 19-20: Kevadine suurprojekt ,,Võhandu maraton`
