Head uut aastat ehk tulin koopast välja!
Nonii, tere taas, sõbrad! Tegin blogist... khmmm… rohkem kui poole aasta pikkuse puhkuse. See puhkus blogist polnud plaanipärane, lihtsalt juhtus nii ja vabandan nende ees, kes minu käekäiguga kursis soovisid olla.
Alustan siis sealt, kus blogiga pooleli jäin. Pikka juttu kirja panema ei hakka ja ilmselt suuremad laskesuusafännid on talvel toimunuga niikuinii kursis. Kokkuvõttes läks kõik ilusti ja purki sai igati vinge hooaeg.
Foto autor NordicFocus/Manzoni : Hooaeg, mil tehti Eesti laskesuusatamise ajalugu
Hullumaja kandidaat
Tagantjärele lõpp hea, kõik hea, aga see, mis minu sisemuses toimus, vot miskit säärast pole ma eal tundnud. Olin päris kindlalt hullumaja kandidaat ja imestan, et treener Indrek minu osas alla ei andnud.
Hulluks minemine sai alguse jaanuaris. Õnnestunud hooaja algus seadis ootused päris kõrgeks. Asjad hakkasid viltu vedama peale jõulude-aastavahetuse laagrit. Pärast laagrit oli sõiduvorm teinud märkimisväärse tagasimineku ning laskmine muutus ebakindlaks. Ka suusapark ei paistnud parim olevat ja usaldus nii iseenda kui ka varustuse osas hakkas kaduma. Algas üks suur pettumuste jada.
Oberhof 1-2: 4. jaanuaril tähistasin sünnipäeva. Veel olin algavate startide suhtes optimistlik.
Jaanuari algusest saadik ei õnnestunud ma mitte ühelgi võistlusel ja aina enam hakkas tunduma, et olen enne aasta kõige olulisemat võistlust (MM-i ehk maailmameistrivõistluseid) kõik ära rikkunud. Tulemuse tegemine muutus mulle kinnisideeks ja blogi kriblamine tundus sel hetkel viimane asi, mida teha soovisin. Tõenäoliselt oleks see olnud üks negatiivsusest pulbitsev sisu ning mõistlikum tundus lihtsalt endasse tõmbuda ja oma suusamaailmas elada.
Foto Anterselva: Olin veendunud, et ebaõnnestumiste jada saab Anterselva etapiks läbi, sest kohale oli tulnud Topauto meeskond, kelle positiivsus süstis ka minusse meeletult energiat. Kõik muutus äkki, kui mind tabas kolm päeva enne starti seljalihase spasm ja sellele takkapihta sain kaks päeva enne võistlust hotellist toidumürgituse.
Foto Anterselva (autor: Manzoni/NordicFocus): Tagantjärele olen isegi uhke enda üle, et suutsin vaatamata suurele valule ja toidumürgitusest saadud nõrkusele Anterselvas startida.
Kuhjunud pettumustest olin õnnetu ja vihane. Iga jumala trenn proovisin iseendale tõestada, et olen parem kui eile, aga kas või üks eksimus tiirus ja kiiruse langemine suusarajal tõmbasid mind veelgi sügavamasse auku just mentaalselt.
Foto 3: Olin terve jaanuar kurb ja masendunud
Mingi hetk tekkisid mul kõigest uneprobleemid ja ööd muutusid piinarikkaks. Ma ei suutnud normaalselt uinuda või magasin niisama pinnapealselt ja rahutult. Magamatus ja pettumus kokku keerasid emotsionaalse seisundi pea peale ja MM-iks olin omadega totaalses augus.
MM-i eel tegime ettevalmistuslaagri Anterselvas ja pärast seda kontrollstardi IBU Cup-il Arberis, Saksamaal. Ebakindlus laskmise osas ei pannud kohalisi eesmärke lootma, aga ootasin head sõidukiirust. Pidin järjekordselt pettuma, märgid isegi kukkusid, aga suusakiirus oli katastroof.
Foto: Sain Anterselva MK raua laskmisest väikestviisi trauma. Pusisin meeletult tiirudes, et leida mingigi enesekindlus, aga enamus juhtudel siiski pettusin endas.
Hakkasin keset MM-i koju sõitma
MM-ile Nove Mestosse kohale jõudes olin kõike muud kui valmis. Aga mul ei jäänud muud üle kui astuda võistlustulle ja esimene start sai olema mix-teade. Olenemata oma äärmiselt halvast mentaalsest seisust olin stardijoonel võitlusvalmis ja läksin maksimumi võtma. Kui juba esimesel tõusul konkurentidest maha jäin, tabas mind paanika. Paanika lõi hingamisrütmi sassi ja sellega tõmbasin end lukku nagu asmaatik. Minevikus on hingamine lukku tõmmanud tavaliselt siis, kui olen kehvas vormis ja seda see mix-teate kogemus (aju arvates) mulle ka kinnitas. Finišijoont ületades olin teinud väga kehva suusasoorituse ja olin täiesti šokis. Otsustasin koheselt hooajale punkti panna, sõita koju ja leida abi peas tekkinud pusade lahti harutamiseks. Ma ei jaksanud enam iseenda sees olla.
Foto: MM - Hommikujooksuring läbis nende sõprade aedikut. Ponid olid üheks motivaatoriks end üldse välja vedada, sest nad ootasid igahommikust porgandinoosi ja neid ma alt vedada ei saanud.
Imesid juhtub
Treeneri soovitusel olin nõus ära proovima siiski ka sprindi. Ta oli veendunud, et mix-teates läks Eesti tiim määrdega alt ja sprindiks on olukord suuskadega lahendatud. Sellegipoolest olin juba eos valmis pettumuseks, aga olukord muutus kiiresti. Ühtäkki toimisid nii suusad, laskmine kui ka füüsis. Kas tõesti oli kogu jaanuar lihtsalt üks halbade asjade kokkulangevus? Kas tõesti polnud mu vormil tegelikult mitte midagi viga?
Tegin sprindis suurepärase sõidu ja kahe trahvi juures olin 24. Selle tulemuse pealt olin rõõmuga valmis jälitusse minema, kus tegin omakorda veelgi uskumatuma sõidu ja tõusin kümnendaks. Lõpuks kukkuski kogu see periood imeliselt välja (kui mitte arvestada individuaali DSQ) ja purki sai Eesti laskesuusatamise edukaim MM.
Foto MM: Paar päeva tagasi olin valmis hooaega lõpetama. Nüüd tõusin jälitusõiduga 24. kohalt kümnendaks.
Foto MM (autor Greta Külvet): Võistlusolukorras toimub minuga miskit. Unustatud on stardieelne paanika ja sisemuses vallandub loom. Ei pannud ma MM-il võisteldes tähele tohutul hulgal publikut ega ka nende tekitatud lärmi.
Foto MM (autor Ilmar Saabas/ Delfi Meedia): Eestis ootas MM-i järgselt mind ja kõiki teisi kaasvõitlejaid IMELINE vastuvõtt!
Tagantjärgi tunduvad asjad isegi loogilised. Oberhofis ei pidanudki sõiduvorm raskest laagrist tingituna veel briljantne olema. Ruhpoldingus oli probleem ilmselt suusas, Anterselvas vaevlesin seljalihase spasmi ja toidumürgituse käes. IBU Cupil polnud meil kaasas määrdemehi ega poolt suusaparki. Aga mina süüdistasin alati ennast ja mida ebakindlamaks ma muutusin, seda hullemaks läks mu laskmine ja Anterselvas saadud raud oli viimane piisk karikasse. Sealt algasid uneprobleemid ja must masendus.
Olenemata õnnestunud startidest MM-il, jäin võistluste lõpuni ebakindlaks. Mentaalne seis oli nii hull, et alustasin tihti hommikuid pisarates. Otsisin pidevalt kinnitust, et seis on hea, aga kui hommikujooksul tempo oli kas või pisut aeglasem, pettusin endas. Iga jumala treening ja pealelaskmine olid metsikult pingelised, olin haavatav kõige suhtes. Üks möödalask pealelaskmisel ja minu maailm varises kokku. See-eest, kui tuli stardijoon, tärkas minus loom ja ma tegin seda, mida tegema pidin. Ise ka imestan, kuidas suutsin end MM-i võistlushetkedeks sedasi kokku võtta.
Foto MM (autor Greta Külvet): Iga pealelaskmine ja trenn MM-i ajal olin liimist lahti. Rõõmu ma nendel hetkedel tunda ei suutnud, olenemata juba kätte saadud ilusatest tulemustest.
Üle 4 kuu koju
MM-i lõppedes järgnes meil nädala pikkune koduperiood. Olin end MM-il nii üleskruttinud, et koju jõudes ja viimaks puhkeolekusse saades, jõudis kogu rammestus kohale. Mul tekkisid meeletud peavalud ja kehas oli null energiat. Kuidagi loksusin kodused võtmetrennid ära, aga see tundus sellel momendil ebapiisav, et MK-sarja lõpuni vastu pidada. Ausalt öeldes olin kõigest nii läbi, et oleksin tahtnud hooaja lõpetada.
Foto Topauto: Topauto meeskonnal oli ilmselt suur roll, et MK-hooaja lõpuni vastu pidasin. Esimestel päevadel ootasid mind Eestis ees nendega reklaamvõtted. Mul olnuks null motivatsiooni suuskadele minna, aga tänu neile pidin keha veidigi liigutama, mis sel hetkel tundus eneseületusena, aga pikemas plaanis oli vajalik.
Viimase MK trimestri ainus motivatsioon oli reis USA-sse. Tegutsesin selle nimel, et terve püsida ja kuidagi oma sõidud ära teha, sest satun (võib-olla) viimast korda sinna mandrile. Tulemused olid ju tegelikult tehtud ja miskit poleks juhtunud, kui viimastest etappidest midagi välja ei tuleks. Olin mentaalselt NII väsinud ja teadsin, et sellist looma, nagu hooaja alguses ja MM-il, minust enam välja ei pigista ja ausalt öeldes oli mul natuke juba suva ka.
Oh seda üllatust, kui poolkõvaga pingutades õnnestus mul Oslo MK individuaalis välja sõita 17. koht. Üllatusi tuli veel, kui massi lõpetasin juba 16. kohal. Seejuures sõiduvorm ei olnud näidanud põrmugi hääbumise märke, võiks isegi öelda, et selle pingutuseastme juures oli see parem kui MM-il.
Fotod Oslost: Oslos aitas mul meelt üleval hoida ja ühtlasi ka teatavat ükskõiksust tulemuste suhtes tekitada mu kallis õde. Tundub, et ta peaks rohkemgi mulle seltsidaamiks võistlustele tulema.
Karjääri magusaim tulemus
Edasi lendasime üle ookeani ja algasid USA etapid. Õnnestunud Oslo sütitas minus motivatsiooni ja ma tegutsesin nagu vanasti ehk pühendunult ja rõõmsalt.
Foto USA: Kohandasin end kohe lennu alguses USA aega ehk meil oli USA mõistes öine lend. Jätsin öö Norras sisuliselt vahele, et lennukis ära kustuksin. Töötas, ajavahega uuel mandril mingeid probleeme ei esinenud.
Ajavahe ja pikk reis mind ei tapnud, ka haigustest pääsesin. 1600m keskmäestik ja Soldier-Hollow rajaprofiil sobisid mulle. Kohe nii hästi sobisid, et lõpetasin sprindi 10. positsioonil. Selleks hetkeks tundus, et juba on hooaeg erakordselt vingelt õnnestunud.
Fotod USA: Olen 2x juba enne USA-sse sattunud, aga nüüd sain ilmselt kätte kõige ehedama kogemuse.
Foto USA: USA toit mu seedimist ei rõõmustanud. Ei, mähkmeid mul vaja ei läinud, aga apteeki oli asja küll. Esimestel päevadel oli kõht gaase täis ja puhitus kõhus paisus nii suureks, et mõnel võis jääda mulje, et ootan pisiperet. Espumisani analoog oli nendel päevadel mu päästerõngaks.
Jälituses võtsin eesmärgiks hoida seda magusat positsiooni nii hästi kui oskan. Hea suusavorm ja õnnestunud laskmised aitasid mul püsida kogu võistluse vältel TOP-is. Viimasesse tiiru tulles olid kandikul kohad 6-10. Lasin ühe trahvi mööda ja sain ringile minema 9. kohalt. Minu ees mitte üldse kaugel oli hea punt, kellele planeerisin kohe sappa võtta, et laskumistel tuules puhata saaksin. Jõudsin neile kärmelt järele, aga üllatusin, kui tõusu peal nende tempo minu jaoks lahjaks jäi, maha pidurda ma oma kogutud hoogu ei kavatsenud ja möödusin neist, umbes et küll nad järgmise laskumisega mööda tuhisevad ja siis saan oma lõppkoha selgeks lõpuspurdiga.
Aga need kurivaimud ei kavatsenudki mööda minna ja viimase tõusu veduriks osutusin mina. Ei jäänud mul muud üle kui tõusu otsas teha üks kiirendus, et nad väikse vahe enne laskumist sisse jätaks ja ei saaks minu taga tuules puhata. Aga kogu see punt tuli minu kiirendusega kaasa ja said minu tuules laskuda. Nüüd oli finišijooneni umbes 300m ja mul ei jäänud muud üle kui endast KÕIK anda. Kujutasin ette kõiki neid kiirendustrenne, mida olen selle lõpuspurdi nimel teinud, raiusin keppidega nii kõvasti ja tihedalt kui suutsin ja finišijoont ületades vaatasin häguselt silmanurgast, kas enne sai sellest üle minu suusk või Justine Braisaz-Bouchet oma. Minu suusk jõudis enne ja ma lõpetasin 6. positsioonil. See lõpuheitlus oli minu elu magusaim ja tasuks lilled ning viisakas auhinnaraha!
Foto USA (autor NordicFocus/Manzoni): Elu magusaim 6. koht!
FOTO USA: On olnud altminekuid, aga ka väga suuri kordaminekuid. Ja nende suurepäraste kordaminekute taga on just need mehed - Eesti laskesuusa koondise määrdemehed. Määrdetiim on küll väike, aga tegi silmad ette suurtele koondistele. Müts maha teie ees!
MK-sari sai otsa Kanadas ja ees ootasid viimased kolm starti. Enesekindlus minus oli jõudsalt kasvanud ja ma uskusin enda vormi. Paraku sealsed sõidud ebaõnnestusid, esimene start suuskade ja teised laskmiste pärast. Aga sellel polnud enam vahet, sest nagu hooaeg näitas, siis suusasõit mind enam tippu pürgimisel ei takista ja pigem on asi ebastabiilse laskmise taga. Kui need kaks asja klapivad ja õnn on minu poolel, siis võib suuri asju juhtuda.
Foto: Eelnevalt jutustasin, kuidas MM-i mix-teates end lukku tõmbasin. Kunagi juhtus seda tihedamini, aga kui hakkasin kasutama Airofit kopsu treeningvahendit, pole hingamisega sisuliselt üldse probleeme olnud. Aitäh, Mefo, selle aparaadi eest!
Kohe pärast MK-sarja lõppu lõpetasin ka oma hooaja ja kui ma juba sellise otsuse vastu võtan, siis võin päevadega vormis hüppelise tagasimineku teha. Seda kajastasid hästi Eesti meistrivõistlused, kus jäin kolmandaks.
Pärast eestikate lõppu ma palju aega puhkamiseks omale ei jätnud. Viha laskmine korda saada oli suur ja ega tegelikult ei tahtnud ka füüsist liiga kehvaks kukutada, muidu on raske trennilainele saada. Hakkasin peatselt trennidega pusima, sellele lisaks võtsin ette kooli lõpetamise teekonna. Kevad oli pöörane ja puhkust kui sellist tegelikult ei järgnenudki. Aga kas see oli hea või halb otsus, sellest juba peatselt. Püsi minuga!
PS. blogist poole aastast pausi enam ei tule!
Foto: Kui võtan vastu otsuse, et hooaeg on läbi, siis tahan teha neid kõiki asju, mida vormi hoidmiseks teha ei tohi. Pole ime, et treenitus langeb kolinal, see-eest kilod kasvavad mühinal. Jap, sellel pildil panen sõbrannadega pidu.
