Tuuli Tomingase laskmise rikkus Kontiolahtis ere prožektorivalgus

Alles see oli, kui kogunesime tiimiga ühiselt Elva lasketiiru, et alustada uueks hooajaks treenimist. Alles see oli, kui tuikusin väsimusest Soome metsade vahel, et maha saaks istutatud võimalikult palju puid. Alles see oli, kui kätte sain uue kaba ja sellega harjumiseks istusin pimedani tiirus. Alles see oli, kui lappisin oma lõhki kukutud käsi-jalgu. Palju on olnud valu ja pettumust, aga ka rõõmu ja rahulolu. Nüüd on see kõik minevik, kätte on jõudnud aasta magusaim periood - VÕISTLUSHOOAEG!

 

Esimene ühine kogunemine trenniks Elva lasketiirus

 

Siseruumides treenimine maksis valusalt kätte

 

Esimese MK etapi eel lihvisime TT tiimiga vormi Rootsis, pärast mida naasesin nädalaks Eestisse, et korda ajada viimased toimetused enne pikka äraolekuperioodi. Ilma mõttes sattusin Eestisse kuidagi eriti tobedal ajal. Lund oli liiga vähe, et suusatada, aga lund oli liiga palju, et rullitada. Kiirenduselaadseid liigutusi oli õues keeruline teha ilma selleta, et mõne hamba välja kukuks või konte murraks. Süda oli vaja siiski selle nädala jooksul üles äratada ja tugevad treeningud sai läbitud siseruumides. Nii leidsin tee sisehalli, kus tegin karmid jooksulõigud, sõitsin Rakverre, et rakendada Eesti ainsat rullilinti ning anda hagu paaristõuke ergomeetrile jõusaalis. See, et suusa peal trenni teha ei saanud, kuidagi pahasti ei mõjunudki, lihtsalt Kontiolahtisse jõudes tabas mu keha teistlaadi šokk! Kontiolahti pesitseb ühe lahmaka järve ääres ja olenemata krõbedast külmast ei kavatsenudki see järveke jäässe kaanetuda. Lahtine vesi oli minu jaoks õnn, aga ka õnnetus. Hommikuujumise traditsiooni sain rõõmsalt jätkata, aga kui õues oli vaja olla rohkem kui mõnikümend minutit, siis külmus mu keha täielikult. Tavapärased talvised temperatuurid koos järve poolt põhjustatud õhuniiskusega, tegid õues viibimise väljakutsuvaks, seda enam, et Eestis olin enamus ajast viibinud soojades siseruumides. 

 

Kuna suusa pealt lõike teha ei saanud, tuli see trenn kuidagi asendada. Indrek leidis kehamahlade käima saamiseks eriti "mõnusa" alternatiivi, 6x1km jooksulõigud sisehallis. 

Alternatiivina kasutasin ka ujumist. Mu näokujuga sobivad vaid vähesed ujumisprillid ja need vähesed, mis ei leki, soonivad mulle tundideks kenad vaod silmaümbrusesse. Teinekord on isegi hirm sinikate tekkimiseks.

 

Teekond Rakverre sai spetsiaalselt rullilindi treeninguks ette võetud. Parempoolne pilt: Sõit MK-le, buss oli maast laeni asju täis.

 

Kontiolahtisse jõudsin mina nädal enne MK esimest starti ja külmaga harjumiseks ning suusatunnetusega kohanemiseks aega nagu oli. See võis olla siis kuskil viies kohaloleku päev, kui mul sai külmast totaalselt mõõt täis. Väljas oli sellel hommikul -12 kraadi, trenni sisuks oli kiired lõigud koos laskmisega. Iga minutiga, mis õues veetsin, jahtus keha aina rohkem maha ja soojendus täitis pöördvõrdeliselt oma eesmärki, sest kiirenduste alguseks olin justkui jääpurikas. Lootsin, et küll kiireid liigutusi tehes lõpuks soe sisse tuleb, aga kui olin esimese sutsaka lõpetanud, jõudsin tiiru seisus, mida pole ammu tundnud. Mu mõlemad labakäed olid külmast kanged ja tundetud, kuidagi küll suutsin oma relva seljast võtta ja viis pauku ära teha (2 märki isegi kukkusid), aga kui püramiidi juures padruneid proovisin laadima asuda, siis sõrmed olid sedavõrd kanged, et ei saanud padrunikarpigi lahti. See oli NII RÕVE ja valus moment, et pisarad lihtsalt hakkasid mööda põski alla voolama. Okei, elasin selle trenni üle ja koju jõudes istusin kuuma duši all ajaliselt sedavõrd kaua, et pool Kiievi linna elektrikatkestuse käes vaevlevast rahvast saanuks end selle aja jooksul sooja veega pestud. Sama päeva õhtul tundus pelgalt juba mõte õue minekust niivõrd ebameeldiv, et pidin ilmselgelt midagi ette võtma. Selge oli see, et mul lihtsalt puudus varustus selliste temperatuuride jaoks ja põrutasin Joensuu linna omale kindaid ja sooja pesu ostma. 

 

Kontiolahti esimestel päevadel oli trenni parim osa sooja bussi pugemine.

 

Sooja pesu ja kindad ma omale sain, aga iroonilisel kombel hakkasid temperatuurid Kontiolahtis pärast minu rahakoti tuulutamist leebuma. Ilmselt kohanes ka mu keha olukorraga, sest edaspidi õues viibimine mulle vaeva ei tekitanud. 

 

Kontiolahtis oleku teisel nädalal, kui esimesed stardid olid juba selja taga, tuli ühel päeval minu juurde Moldova tiimi treener. Kõigepealt lobises ta niisama maast ja ilmast, siis võlus kuskilt välja lambavillast kootud kindad ja sõnas, et tal hakkas minust tol päeval kui tiirus nutma puhkesin niivõrd kahju, et lasi mulle kindad kududa. Neid on hea võistlustel esimesel ringil teiste kinnaste peal kanda ja siis enne laskmist raja äärde visata. Kuna selleks momendiks olin külmaga juba sõbraks saanud, siis kindad rakendust ei leidnud, aga žest ise oli küll ülimalt armas.

 

Hommikuujumise traditsioon sai Kontiolahtis jätkuda tänu lahmakale järvele, millele ei tahtnud kuidagi jää peale tulla.

 

Peagi hakkasid temperatuurid leebuma ja keha olukorraga harjuma. Kere oli suisa nii soe, et jätkus aga fotode tegemiseks.

 

Elu sõduri kingades

 

Kontiolahti perioodil oli meie koduks endine kasarmuhoone. Seda oli veidi kõpitsetud, et see täidaks täisväärtusliku majutusasutuse funktsiooni. Kõik vajalik oli seal olemas, 3x päevas toitlustus, rohkelt ruumi ja isegi jõusaal. Mis peamine, see asus staadionist 2 km kaugusel ja oli ühtlasi kõige lähedal olev võimalik majutusasutus. Peale meie julges sinna ööbima jääda vaid Moldova tiim. 

 

Toas oli ruumi nii palju, et oleks võinud kasvõi tireleid visata. Ilmselt kui maja oli veel sõduripoistega täitunud, pidi sinna samasse tuppa oma 20 reameest ära mahtuma. Praegu sain Susaniga uhkelt kahekesi laiutada. 

 

Kuna kasarmus sauna polnud ja keha lausa karjus sooja koha järele, siis bronnisime tiimiga omale lähedal asuva saunamajakese. Sauna juurde kuulub loomulikult väike jääugu sulps ka.

 

Kasarmuhoones majandas perenaine Tuija. Ta kokkas, koristas ja tegeles üleüldise organiseerimisega. Iga kord kui ärkasin, tema juba toimetas ja enne voodisse viskumist ajas tema ikka asju. Ega ma aru ei saanudki, kas ta vahepeal kodus käis, aga pidevalt olid tal käed-jalad tööd täis. Eesti koondis oli seal kasarmus kohal juba nädal enne mind, mis tähendas, et Tuija oli seal lõpuks juba oma kuu aja jagu rassinud, jäädes sama rõõmsaks ja krapsakaks lõpuni välja.

 

 

Suutsin juuksed kuivatades osa neist fööni vahele nõnda õnnetult tõmmata, et vabanemiseks muud varianti ei olnud kui kinni jäänud osa lihtsalt kääridega ära lõigata.

 

Stardieelne aeg

 

Tavaliselt on MK esimese etapi eelne periood segane ja saginat täis. Tööd on palju treeneritel, kes peavad igasugu asju organiseerima ning ka sportlastel, kellel on vaja telepildi jaoks logode ja fotodega sahmerdada. Seekord läks asi eriti sujuvalt. Esmalt ilmselt sellepärast, et olime Kontiolahtis kohal juba suhteliselt vara ja kõigega jõudis järgemööda tegeleda, kui ka seepärast, et elasime staadionile niivõrd lähedal, et igaüks sai omas tempos asju ajada, ilma et peaks midagi transpordi järgi sättima.

 

Telepildi jaoks rohelise tasuta kaadri jäädvustamine. Loomulikult ei tulnud mul esimese korraga see välja.

 

Kuulsa fotograafi ja telemehega. Osula ja Mustafa olid mõned päevad enne starte juba kohale tulnud ja loomulikult oli vaja nendega teha üks kohustuslik selfi.

 

Fotograaf võib meil uhke olla, aga neid kahte olendit on raske normaalselt pildile saada ehk mina ja Susan poseerimas.

Foto: Hendrik Osula

 

Mees kui orkester. Hommikul testib suuski, kui sportlased lõpuks võistlusareenile saabuvad, on Indrek treener ja kui buss on vaja transportida teisele poole Euroopa otsa, on ta autojuht. Esimesel pildil on see orkester parasjagu suusatestiga ametis, teisel toimetab tiirus. Teise pildi autor: Hendrik Osula

 

Kõik oligi juba liiga hästi

 

Võistluspäevaks ei olnud mul tekkinud mitte mingisugust erilist tunnet. Arvan, et režiim oli see, mis ei lasknud mul tekkida tähtsa päeva tunnet. Nädalaga oli kehasse sisse juurdunud paras rütm: äratus- jooks-ujumine-võimlemine- söömine-muud asjaajamised-uni-staadionile minek- trenn/start. Seega igasugune tegevustega alustamine oli kehasse sööbinud ja tuli väga lihtsalt (ka ärkamine:)) ning ei tekitanud mingit stressi. Ka mõte võistlemisest ei tekitanud minus hirmu, sest sõidutunne on juba mõnda aega olnud väga hea ning individuaali päevaks olin ka külmaga harjunud. Mine lase relv peale, tee sooja ja võistle.

 

Pealelaskmiseks oli aega 50 minutit. Nii kui vile käis, asusin kohe laskma, et siis hiljem saaksin stressivabalt soojendusega tegeleda ja enne pealelaskmise lõppu paar kontrollseeriat igaks juhuks peale teha. Tiheduse sain ilusti keskele ja asusin soojendusele. Kui võistlusring oli läbi sõidetud, kere soe siis plaanisin teha ära need kontrollseeriad. Viskusin matile, laadisin relva, aga pauku ei käinud. Proovisin veel ja veel, aga miskit oli mäda. Arvasin, et salv on mingi kõksu saanud ja sõitsin pikksilma taga oleva Indreku juurde, et see terve salve vastu välja vahetada. Indrek asus laadima seda ,,tervet salve´' ja mainis vaid, et loodame, et asi on ikka salves. Seniks kui Indrek mu salvedega tegeles, tegin väikese suusaringi, et soe ikka sees püsiks ja pärast ringikest proovisin uuesti laskma minna. Viskusin taas matile, samal ajal Indreku sõnad peas kummitamas. Panin salve alla, lükkasin luku kinni, aga mis kinni ei läinud oli lukk. SELGE, nõel on katki! (Nõel on see, mis padrunile löögi annab ja löögi mõjul plahvatab püssirohi, tänu millele padrun üldse torust välja tuhiseb). Algas paanika, sest nõela enam enne starti vahetada ei jõua. Olemas oli ka varurelv, millega ma harjutanud polnud ja millega tõenäosus pihta saada oleks üpriski väike. Indrek tormas minu ja varurelvaga suusaboksi ja ma jäin parimat lootma. Õnneks on siiski tegu 1500m jooksu maailmameistriga ja jalad olid tal kiired, 5 minutit enne pealelaskmise lõppu oli ta tagasi. Indrek oli võtnud varurelva lukusüsteemi ja asendanud sellega minu relva oma. Pahatihti võõra relva lukud ei taha toimida päris nii nagu originaalid, aga minu omale varurelva lukusüsteem isegi sobis, kuigi käis veidi konarlikult. Jõudsin veel õnneks veidi lasta ja tundus, et tihedus sai keskele.

 

Pildil varurelva toru ja minu lukusüsteem ning selle jupid. Meil polnud aega, et relva osad ilusti taas kokku panna ja nii need riietusboksi võistluse ajaks vedelema jäid.

 

Paanika oli möödas ja olin rahulik, valmis astuma hooaja esimese MK starti. Start käis ja rajal tundsin end oma kehas hästi. Esimesse tiiru tulles olin täitsa värske. Viskusin matile, otsisin oma märgi üles, tegin veel 2 hingamist ja alustasin laskmist. Ümberlaadimine oli veidi konarlik, samas kõik justkui klappis. Aga ma lasin kaks trahvi! Olin ausalt öeldes hämmingus, sest sõidutunne oli okei, pulss oli laskma asudes juba alla kukkunud ja endapoolset laskmise viga kui sellist ma ei tundnud. Mäng oli mängitud ja etteotsa juba 2 trahviga asja ei ole. Peagi sain rajal info, et lasud oli ilusti kobaras koos, aga vale koha peal. Rahunesin, tegin sihikuparandusi ja järgnevas tiirus tabasin juba kõik märgid. Liikusin normaalses tempos ja motivatsioon taastus kuniks järgmise lamadestiiruni. Prantsatasin matile suhteliselt enesekindlalt, hing paelaga kaelas polnud, silm seletas veel toimunut ja nüüd olin kindel, et sihik on paigas. Aga jälle 2 möödalasku. Nüüd oli küll mast maas ja kogu tuhin kadunud. Ilmselt väljendus see siis ka sõidus, sest sellise vihaga ma enam neid tõuse ei raiunud. Viimases tiiru lasin veel 1 trahvi lisaks ja lõpetasin oma MK avastardi 66. kohalt. Hiljem Indrekuga laske analüüsides jõudsime järeldusele, et olin ilmselt teises lamadestiirus parandusi tehes sihikut üle kruttinud ja tiheduse teisele poole ära viinud. 

 

Individuaalis sai minu nõrgast küljest (st püsti laskmisest) hoopiski tugevam külg.
Foto: Hendrik Osula

 

Teade

 

Iga aasta on see võistlushooajale üleminek minu jaoks pisut keeruline. Kas ei saa ma õieti treeningu rütmist välja ja tagajärjeks on väsinud lihased või "kogun värskust" ülearu, nii et funktsionaalne pool hakkab lõpuks kannatama. Igatahes ka selle hooaja algus pole kulgenud päris nii nagu peaks. Nädal enne starte Kontiolahtis olid treeningud pigem lühemad ja mitte niivõrd kulutavad, aga mina toimetasin ikka laagri rütmis edasi. Igatahes teate päevaks oli seda tunda ja jalg oli väsimusest tuim. Olime naiskonnaga oma tavalises koosseisus: Regina esimene vahetus, mina teine, Susan kolmas ja hiljaaegu haige olnud Johanna ankrunaisena neljas. Regina tegi head võistlust ja pääses ühe varuga. Sain teate üle pundis, kus jagati 9.-12. kohti. Koos sõites ei olnud aega väsinud jalgadele keskenduda ja tegin head võistlust. Lamades tuli mul võtta vaid üks varu, püsti pääsesin puhtalt. Viimasele ringile minnes jäin üksi, ees oli pea minutine vahe, tagant ka keegi ründamas polnud. Loomulikult vajusin ma veidi oma mugavustsooni ja langesin tuimade jalgade ohvriks. Sellega andsin ära palju väärtuslike sekundeid, aga koha mõttes olin Eesti positsiooni parandanud ja Susanile andsin vahetuse üle 9. kohalt. 

 

Susan pani nii meie kui kaasaelajate närvid kõvasti proovile lamadestiirus, kui tal oli märkide alla saamiseks tarvis kõiki kolme varupadrunit. Õnneks alla ta need märgid sai ja püsti lasi veatult. Ka meie ankrunaine Johanna tegi super tööd. Ta piirdus ühe varuga ja kollektiivselt olime päeva parimate laskurite seas ning lõpetasime võistluse 10. kohal. Mõistagi on meil kõigil sõidu osas veel kõvasti arenguruumi, aga hooaeg on alles noor ;)

 

Meie keskis möllas vahepeal miskitlaadi viirus. Minule see õnneks külge ei hakanud, aga koroonateste sai küll igaks juhuks innuga tehtud.

 

Foto: Hendrik Osula

 

Teates lasime kollektiivselt oma naiskonnaga hästi, aga kõigi meie sõiduvorm andis sel päeval soovida.

Foto: Hendrik Osula

 

Vaba päev ja sprint

 

Nüüd siis jõudis mulle kohale, et TÜDRUK, SA PEAD RAHULIKULT VÕTMA! Seega vaba päev möödus väga kerges rütmis. Jah, väike hommiku ujumine-võimlemine ikka, ka pisike trennike tiirus ja kerge jooksuke kah. Aga nende tegevustega ei koormanud ma ei südant ega lihast.

 

Sprindi päeva hommikul ärkasin puhanult. Pealelaskmisel tundisn end samuti hästi, eelneva päeva tiirutrenn oli kõvasti enesekindlust kasvatanud ja püssiga oli mugav toimetada. Närvi sees polnud ja selleks, et end võistluslainele viia, pidin seda suisa kunstlikult tekitama. Peagi olingi stardijoonel ja kui sekundid nulli jooksid, tuhisesin rajale. Proovisin alustada mõistlikult, et tiiruks end säästa, samas mitte liiga rahulikult. Esimesse tiiru jõudes olin näidanud head sõiduaega ja selle juures tundsin end värskelt. Ei ühtegi märki sellest, mis kohe juhtuma hakkas. Võtsin asendi, alustasin laskmist, aga märk ei kukkunud. Jätkasin tuimalt ja järgmine märk juba kukkus. Kukkus ka kolmas ja neljas, aga mitte viimane. Sain 2 trahvi, kerge šokk, aga alla ma ei andnud ja läksin vihaga trahviringe tiirutama. Sain teisel ringil sappa ühele prantslannale, kes oli parasjagu oma viimasel ringil ja tema sõidurütm klappis minu omaga hästi. Ka püstitiiru tulles oli olnud mu ringi aeg hea ning enesetunne laskmiseks piisavalt selge. Võtsin siis asendi, leidsin märgi, hingasin ja päästsin - mööda! Jätkasin, aga aju ratsionaalne pool hakkas juba vaikselt emotsionaalse poole varju jääma. Sain taas teise, kolmanda ja neljanda märgi alla, aga virutasin mööda viimase. Vahtisin hämmingus oma laskmist, viskasin tavapärasest poole aeglasemalt relva selga ning koperdasin trahviringide poole. Trahviringidel juurdlesin elumõtte ja muude suursuguste asjade üle, kui korraga taipasin, et mul polegi nii raske veel olla. Mõtlesin, et pekki, äki suundan veel jälitusse sõita, ja andsin gaasi. Liikusin hea tempoga ja kui oli jäänud veel viimase pika laskumise lõpp, kerge tõusunukk vasakule kurviga ja seinatõus, siis möödus minust Hanna Öberg. Võtsin talle sappa ja asusime hooga lähenevale tõusunukile sõitma. Meie ees oli USA tüdruk, kes blokeeris sisekurvi ja Hanna karjus talle, et ta selle vabastaks. Hanna sai siuhti läbi, mina tal kannul, aga just siis kui ma sellele nukile hooga peale tuhisesin, astus mulle USA tüdruk ette ja ma panin kõhuli. Natuke vandusin, korjasin oma kondid kokku ja jätkasin sõitu. Hingamisrütm oli kukkumisest sassis ja ronida oli vaja üles veel seinatõusust. Mõtted jälitusse pääsemisest hakkasid kustuma. Kui olin omadega seinatõusu otsas, mõistsin, et ma ju polegi veel hapnikuvõlga surnud ja vurasin lõpuni nii kus jalad võtsid, lootuses, et ehk ikka pääsen 60 parima sekka. Ületasin finišijoone kerge pisaraga, sest sõidutunne oli super hea, suusk toimis, aga märgid ei kukkunud. 

 

See juba täitsa positiivne kui prantslannast jõuan tõusul mööda tuhiseda.

Foto: Hendrik Osula

 

Foto: Hendrik Osula

 

Fotograaf suutis mitte just kõige ilusamatest sõitudest maalida tohutult kaunid mälestused. Neid fotosid vaadates keskendud kaadrile, mitte loole.

Foto: Hendrik Osula

 

Algas ärev tulemuste passimine ja päris pikalt andis lootust, et pääsen jälitusse. Siiski seda ei juhtunud ja lõpuprotokollis vaatas mulle lõpuks vastu mannetu 65. koht.

 

Hiljem Indrekuga laskmisi analüüsides närisime vist probleemi läbi. Kõik korrad on olnud pealelaskmine päevavalguses. Tihedused ilusad ja keskel. Võistluseks on väljas juba niivõrd pimedaks läinud, et põlema pannakse prožektorid. Võimalik, et minu silm reageerib prožektori valgusega sedasi, et laskmise pilt on päevavalgusega võrreldes teise koha peal. See seletaks seda igakordset tiheduse muutust võistlusolukorras.

 

Kõik lamades lasud, mis võistluse ajal Kontiolahtis tegin sattusid müstilisel kombel lamadesmärgi äärele. Isegi võiks väita, et mul vedas, selle nädala jooksul oleks võinud palju rohkem trahve koguneda.

 

Tribüün oli Kontiolahtis hõre, raja ääres rahvast väga ei olnud, aga see-eest olid kohal Eesti fännid, kes elasid nõnda tulihingeliselt kaasa, nagu võistleks kodumaal.

 

TT tiimi buss peagi startimas Austria suunas. Kui hooldetiim liigub teise Euroopa otsa mööda maad siis sportlasi säästetakse ja meil oli au reisida lennukiga.

 

MK algas siis sedapsi. Kusjuures väga pettunud ma polegi. Sõidutunne on olnud viimasel ajal väga hea ja tegelikult see ju ongi kõige olulisem. Praegu pole võistlemine säärane kannatus, nagu see oli eelmise hooaja lõpus ja finišijoone ületades on üpriski inimväärne tunne. Las see Kontiolahti jääda nüüd sinnapaika ja sätin mõtted järgmise etapi suunas, mis toimub Austrias, Hochfilzenis ja kus mul on võimalik vigade parandust juba neljapäeval teha. Seniks pöidlad pihku ja järgmise postituseni!