Tuuli Tomingas: võistlusvormist pole järel isegi mitte riismeid

Aeg kehale pisikuid tutvustada. Terve talv olen jälginud piinliku täpsusega hügieeni ehk pesnud käsi nii, et nahk maas, ja kandnud maski. Nüüd julgen rahulikult maskita ringi käia.

 

Kui plaan just suusatamist ette ei näinud, siis asusin end jooksuga lõbustama.
 

Trennid jäid tagaplaanile, aga harjutasin usinalt ratsutamist. Kohe nii usinalt, et suutsin oma põlve sisekülje veriseks hõõruda. 
 

Vormi hoidmisest ei tulnud midagi välja

 

Viimasel maailmakarikaetapil olin veel täitsa arvestatavas vormis. Idee järgi kavatsesin seisu aprilli alguse eestikateks säilitada. Plaan oli ilus, aga kui Oslos sai juba algust tehtud hooaja lõpu tähistamisega, võttis keha või ehk pigem aju seda signaalina, et rihm lõdvaks. Ei piiranud ma enam end nii palju. Ebamugavaid asju, nagu korralikud hommikuvõimlemised ja rutiinist kinni pidamine, ma end tegema ei surunud. Tegin ära vaid kohustuslikud elemendid, need, mis Indrek treeningplaani oli märkinud. Minu jaoks oli see juba säärane kontrast, et vorm hakkas päev-päevalt hääbuma ja kaal kasvas mühinal.

Trenn jäi tagaplaanile, aga kohustuslikud elemendid tegin siiski ära. Indrek oli enne eestikaid meiega tiirutrennides kohal ja viilimise võimalust polnud.

Koju jõudes asusin ma sellesse mitte just ülemäära suurde kodusoleku ajaraami sisse pressima kooli praktikaid. Esimese praktika võtsin ette kohe ja asusin poole kohaga tööle Otepää lasteaeda. Režiimi muutus oli märkimisväärne ja trenn oli tagaplaanil.

 

Koju jõudes asusin läbima koolipoolseid praktikaid. Esimesena edendasin tervist Otepää lasteaias. Jõmpsikatega möllates jõudsid need tegelased kahe nädalaga südamesse pugeda ja natuke kurb oli praktikat lõpetada.

Kui eestikad hakkasid hirmsa hooga lähenema, kartsin aina enam, kas olen üldse võimeline rada aktsepteeritava kiirusega läbima. Enesekindlust ei kasvatanud Otepääl valitsenud ilmaolud. Suusarada oli ülimalt aeglane ja pehme, tugevates trennides liikusin kui tigu. Lootsin vaikselt, et võistlused jäetakse ära, sest kohati oli rajal lumi liialt õhuke ja must.

 

Lühikesi kiirendusi tehes tatsaks nagu koha peal.
 

Eesti Meistrivõistlused

Nädal enne eestikaid viskas mõned päevad korralikke külmakraade ja raja olukord paranes. Kinnitati, et EMV toimub ja ma olin veidi pettunud. Õnneks läks külmaga rada paremaks ja lumi kiiremaks. Tingimuste paranedes kadus treeningutel teo tunne. Mõistagi oli mul oma suuremat massi raskem mäkke vedada, aga see polnud nii hull, et võistlemist takistaks. Nii saigi eestikate starti mindud enam-vähem kerge optimismiga.

Stardipäeva ilm oli kohutav. Ma ei viitsinud isegi hommikujooksule minna, taevast alla kallav kraam õue ei meelitanud. Hangusin tubastes tingimustes nii kaua kui võimalik ja pealelaskmisele vedasin end viimasel hetkel.

Püssi sai kiirelt paika, aga soojendus oli stressi tekitav. Väljas oli eelmisest päevast saadik jälle kõva plusskraad koos vihma-lörtsiga ja suusk ei libisenud selles plägas kohe üldse. Vea siis oma kosunud kere nendest Otepää tõusudest üles!

Oi, kui ebameeldiv tundus starti minek, aga mis mul üle jäi? Kui aeg tuli, panin stardikoridorist ajama. Võistlussuusk tundus jala all vähe libedam ja läbida oli vaja vaid 10 km. Minu optimism kadus, kui sõitsin läbi esimesest lombist. Vesi tõmbas suusa kohe kinni ja edasine võistlus võis kõrvaltvaatajale liikumiskiiruse mõttes tunduda justkui rahulik treening, mitte tugeva pingutusena, mis see tegelikkuses oli.

Lasin esimeses tiirus puhtalt ja see motiveeris edasi kannatama. Jah, juba teine ring oli kannatus. Ma tajusin, kui aeglane olen, kuigi säärast tunnet polnud, nagu eelmise hooaja lõpul. Raske oli just kahe kõrva vahel ajus. Kuidagi ei suutnud ma oma egoga alla neelata olukorda, mil alles kaks nädalat tagasi toimis mu keha väga palju paremini.

Edasine võistluskäik füüsilise osa mõttes ei muutunud. Ma ei väsinud, aga kehal oli lihtsalt piiraja peal. Lasin püstitiirus ühe, lamades taas puhtalt ja viimases püstitiirus kaks trahvi. Kokku kolm ja püsisin teisel positsioonil. Laskmise osa iseenesest õnnestus, aga tänu staadionikommentaatorile olin lasketiirus toimuvaga kursis. Susan oli tiirudes kokku mööda lasknud vaid ühe trahvi ja ma ei leidnud endas seda looma, et asuda kolme trahvi juures end pildituks sõitma. Tiksusin rõõmsalt sama aeglaselt edasi, endal peas paanikamõtted, et ma ei võida, appi, kui kohutav tehnika mul on ja et ma olen piinlikult aeglane. Peagi saabus vabastav finišijoon ja kohe, kui selle ületasin, põgenesin staadionilt. See situatsioon ei andnud mulle miskit, viis vaid tuju alla ja ma ei jaksanud ennast enam emotsionaalselt alla tõmmata. Otsustasin järgmise päeva stardist loobuda.

 

Kui on võistlus, siis minu jaoks on see olukord kõik või mitte midagi, seega lihtsalt raja läbimist ma nautida ei suuda.
Foto: Greta Külvet

Läksin koju, helistasin emale ja teatasin, et tulen Tallinna. Praktikate tõttu poleks ma ilmselt talle külla jõudnudki ja otsustasin seda teha nüüd. Nii ma siis pakkisingi asjad ja põrutasin ema juurde.

Olgugi, et ametlikult sai hooajale punkt pandud eestikatel, siis mingisugust tunnet see päev minus ei tekitanud. Keha jaoks oli lõpp Oslos ja eestikad tundusid pigem tüütu kohustusena. Jep, järjekordne feil hooaja lõpuni mitte vastupidamise osas, samas olen 2022. aasta maikuust nööri mööda kõndinud ja ülimalt eeskujulikult režiimi pidanud. Kui tulevat hooaega silmas pidada, siis millal veel järeleandmisi teha, kui mitte nüüd (loll on see, kes vabandust ei leia)?

 

Õlg pole kuu ajaga korda saanud

Nove Mesto blogipostituses jutustasin oma joogaõnnetusest, mil vigastasin mõlemat õlga, paremat tõsisemalt. Toona see suusatamist ei seganud ja ülemäära ma end olukorrast häirida ei lasknud. Vasakus õlas juhtus miskit lihasega ja probleem lahenes mõne päevaga. Parem õlg valmistas rohkem muret ja asi tundus olevat liigeses. Kogu märtsi treenisin ja võistlesin kerge ebamugavustundega ja parem õlg andis endast märku just jõutrennides. Liikumise amplituud oli märkimisväärselt kehvem ja osade harjutuste juures tegi õlg haiget.

Kui nüüd võistlushooajale sai kriips peale tõmmatud ja vaikselt hakkasin toimetama kevadiste jõutrennidega, siis oli selge, et ülakehale ma soovitud viisil koormust anda ei saa. Võtsin ühendust arstidega ja mulle määrati MRT aeg. Järjekord oli pikk, aga kiiret jõutrennidega alustamisega pole.

 

Kõige ohutumad spordialad on kõige ohtlikumad

Nädal pärast eestikaid panime TT tiimiga aastale punkti ühe korraliku lõpupeoga. Lõpupeo veetsime atleetidele kohaselt sportlikult. Kavas oli hulk erinevaid võistluseid ja viimane neist oli ujumine. Kõik eelnevad mõõduvõtud sain edukalt läbitud, aga viimase ponnistuse ehk ujumise juures juhtus midagi hirmuäratavat. Niipea, kui olin vette prantsatanud ja tegin oma esimesed kroolitõmbed, käis õlas raks. Koheselt andsin kaasaelajatele ujumise käigus vigastusest märku korrutades: "Appi, mu õlg, ai-ai," aga võitlusjanulise hingena kühveldasin distantsi ühe käega lõpuni. Õhtu otsa möllasin poolvigasena edasi, asja tõsidus jõudis kohale alles järgmisel päeval. Õlg oli paistes ja parema käega ei olnud võimalik isegi süüa, rääkimata WC-käikude protseduuride lahendamisest. Koheselt võtsin ühendust arstiga ja sain kiirelt aja ultraheliuuringule.

 

	Päev enne TT tiimi hooaja lõpupidu valmistasin Kääriku staadioni suureks spordipäevaks ette. 5 tundi lumerookimist oli seda väärt!

TT tiimi hooaja lõpupeol võtsime mõõtu erinevatel spordialadel, isegi vasaraheites.

 

Pärast raju pingutust taastusime tünnisaunas.

Järgmine päev saingi uuringule. Ultraheli väga täpset ülevaadet liigeses toimuvast ei anna, aga sealt nähtu oli pisut murettekitav. Liigeses paistis vesi ja mingi tükk. Nädala lõpuks saabub minu kauaoodatud MRT aeg ja siis saab õlavigastusest täpsema ülevaate. Enne MRT-d ei hakka ma arstide oletusi ja hüpoteetilisi vigastusi siin lahkama.

Mis must saab, seda näitab tulevik…

 

Vähim, mille nimel trenni teen

Hooajalõpu blogipostitusele kohaselt viskan pilgu ka möödunud talvele, kuigi tänaseks on juba mälestused ja emotsioonid veidi tuhmunud.

Tegu oli kahtlemata minu elu edukaima aastaga. Suutsin püsida ilusti režiimis ja tegutseda plaani alusel, seega saavutatud tulemused nii väga suure imestusena ei tulnudki. Panustatud aja ja energia juurest olid need tulemused vähimad, mille nimel pingutasin.

Selle hooaja puhul on märksõnaks areng. Niipea, kui süsteemset treenimist alustasin, arenesin pidevalt. Olin küll treeningutega alustades täielik kott, aga tegin järk-järgult samme tugevamaks saamise osas. Kui kätte jõudis sügis, olin saavutanud aktsepteeritava treenituse ja pingutamine ei olnud enam rõve. Tagasilööke ei tekkinud ja see hoidis vaimu värske ja motiveerituna. Antud juhul jätan siis välja oma laskmise osa.

Kui võistlused hakkasid lähenema, ei kahelnud ma oma seisus, nagu tavaliselt. Vorm oli korralik ja tundsin end oma kehas hästi. Esimesel MK-etapil olin tulemuse mõttes kehv. Ma ei lasknud sel end morjendada, tiirud ebaõnnestusid ja suuskade osas sai ka kehv valik tehtud.

Esimene positiivne maik jäi suhu Hochfilzenis, kus saavutasin sprindis ühe trahviga 19. koha. Hochfilzeni sõidukiirus oli suurepärane ja see jätkus ka Prantsusmaal. Lõpetasin esimese trimestri enesekindlalt, aga kartsin lähenevat jõulupausi. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on haigestumine ja kui see juhtub, olen pikaks ajaks rivist väljas.

Sõitsin hea vormi säilitamise nimel pärast jõule Itaalia mäestikulaagrisse. Kohe, kui hotelli end sisse seadsin, tabas mind ebanormaalne väsimus. Väsimustunde põhjus lõi välja järgmisel kohaloleku päeval, kui kukkusin köhima. Oli juhtunud see, mida kõige rohkem kartsin, jäin haigeks. Kui normaalsed inimesed on haiged (või tabavad neid normaalsed haigused), siis nad võtavad mõne päeva rahulikumalt ja on peagi tagasi reel. Eeldasin, et olen ka normaalne inimene ja surusin end läbi tugeva jõuetuse ja köha trenni. Tegin küll väga rahulikult ja keskendusin laskmisele, aga päeva aktiivsus oli vähemalt poole suurem kui praegusel perioodil. Harjusin selle sandi enesetundega ära ja isegi väiksemgi muutus positiivses suunas andis mulle mõista, et olen omadega korras. Laagri lõpus tegin juba tugevaid trenne, sest peagi oli algamas MK-etapp Sloveenias.

Sloveenias taaskohtusin oma ülejäänud kamraadidega. Kui Indrek mind esimest korda üle tüki aja kõnetas ja ma ainult ägisesin (häält polnud), aeg-ajalt köhatades, siis ütles ta mulle kurjakuulutavad sõnad: "Ükski terve mõistuse juures sportlane sellises seisus starti ei läheks." Aga ma läksin ja kahetsen. Tervis läks aina hullemaks ja köha kolis keha kurnamisega põskkoobastesse. Iga kepitõuke ja jooksusammu ajal oli põskede ja lauba piirkonnas tunda survet ja valu.

Jätsin Pokljuka MK jälituse vahele ja asusin tervisega tegelema. Jätkasin võistlemist siis, kui enam mäda ei nuusanud. Mäda lõpetas ninast tuleku mõned päevad enne Ruhpoldingu individuaali ja stardis ma olin. Võistlused seal läksid juba paremini, aga pingutus ei mõjunud hästi, sest Anterselva MK-etapiks olin omadega totaalselt tuksis. Haige ma enam ei olnud, aga funktsionaalne seis oli saanud küll kõva hoobi.

MMini oli 2,5 nädalat aega, minu vormist polnud järel enam midagi. Lootus hooajaeelne seis tagasi saada hakkas kustuma. MM-i ettevalmistuslaagri tegin rahulikult, eesmärk oli nüüd juba mitte end tippvormi vorpida, vaid olukorda mitte veel hullemaks teha. Suutsin isegi end tagasi hoida ja päev-päevalt seis paranes. Tundsin end nädal enne MM-i täitsa hästi ja MM-ile jõudes oli vana mina tagasi.

MM paljulubavalt ei alanud. Sõidutunne oli suurepärane, aga millegipärast ei kajastunud see tulemustes. Laskmine oli nüüdseks paika loksunud ja tundsin end tiirudes enesekindlalt.

Olin veidi juba jõudnud MM-is pettuda, aga ei kavatsenud alla anda. Teisel MM-i nädalal olid ilmastikuolud kardinaalselt muutunud ja eelnev tugev miinuskraad oli asendunud soojade temperatuuridega. Teise nädala esimesse starti asusin mõõduka pohhuismiga, sest niikuinii ma suvel soovitut korda ei saada. Aga niipea, kui stardist minema panin, oli suusal hoopis teine minek. Rajal saadud info kohaselt olin tegemas suurepärast sõitu ja edukad lasketiirud hoidsid motivatsiooni laes. Finišijoone ületasin kuuendana ja rõõmustasin, et tuleb TOP30 ära, saab vähemalt auhinnaraha. Kuna minu taga olnud startijatest keegi paremini võistelda ei suutnud, siis jäingi kuuendaks! Kõik toimis, nii suusad, määrimine, kui laskmine ja LÕPUKS said kõik minu ponnistused tasutud. Pärast seniseid starte oli 6. koht rohkem kui oodata oskasin ja korraga mõistsin, et täitsin sellega väikestviisi unistuse, ma pääsesin MM-il lilletseremooniale!

Ka MM-i edasistel startidel näitasin korraliku sõidukiirust ja normaalset laskmist (välja arvatud teatesõit). Pääsesin massi ja tundsin end sealse seltskonna keskel konkurentsivõimelisena.

MM-i ja viimase MK trimestri vahele jäi jälle üks kodune periood. Kartsin seda väga, just haigestumise pärast. Kodus olles olen äärmiselt halb režiimis püsija ja kipun end erinevate kohustuste/tegevustega ribadeks tõmbama. Võtsin teadlikult omale võimalikult vähe kohustusi ja treenisin nii, nagu laagris. See õnnestus ja minu suurepärane vorm püsis.

Viimane trimester algas Nove Mestos. Olin koduse karmi režiimiga esimeseks stardiks pisut tühi, mis kajastus ka sõiduaegades. Kosusin Östersundiks, kus tegin oma elu edukaima MK nädalavahetuse. Irooniliselt tabasid just Östersundi MK ajal meid hooaja kõige karmimad miinuskraadid, aga tulin nendega kenasti toime. Individuaalis sõitsin end 15. kohale ja pääsesin tänu sellele massi. Massis kordasin Eesti laskesuusatamise ajalugu, kui ületasin finišijoone 12. positsioonil. Sõidutunne ei vastanud suusakiirusele, mind päästsid edukad tiirud ja jällegi pidin tunnistama olukorda, et head suuska sellisteks külmakraadideks mul pole.

Olin Östersundi MK etapi lõppedes indu täis ja raiusin ühe korraliku jõutrenni, mis mu lihaseid ei rõõmustanud. Oslosse jõudes oli funktsionaalne seis suurepärane, aga keha ei tahtnud järele jõuda. Olukorda päästa üritades rapsisin paanikas lahtisõite ja väsitasin end liialt. Hooaja lõpetasin 37. kohal, mis oli kindlasti suur pettumus, arvestades pingutuse tugevust ja edukat laskmist. Oslo sprindiga tegin oma hooaja kõige rajuma pingutuse, aga see polnud piisav.

 

Laskmise osa

Paljud loodetud tulemused jäid sel talvel laskmise taha. Peamiselt hooaja esimeses pooles. Kogu ettevalmistusperioodi jamasin oma relvaga ja tagaplaanile jäid olulised harjutused tiirus. Esmalt valmistas probleeme kohanemine uue kabaga, mis võttis TERVE SUVE, teisalt avastasin alles Prantsusmaa MK-etapil, et minu relva lukusüsteem tõrgub märgades oludes uue kaba peal. Valik oli, kas haaran taas oma vana kaba või proovin võistelda teise relvaga. Mõistagi, kui olen kogu ettevalmistusperioodi harjutanud uue kabaga ja surunud selle endale mugavaks, siis vana kaba juurde tagasi minna ei saa. Panime mu kabale peale koondise varurelva koos eelnevast veidi erinevate juppidega. Märk läbi sihiku oli uute juppide tõttu tavapärasest kõrgemal, püsti laskmisel tuli harjuda uue asendiga. Kohanesin üsna kiirelt ja just haigena lasketiirudele keskendumine aitas mul leida stabiilsuse tiirudes. Hooaja teises pooles paranes märkimisväärselt mu tabavusprotsent ja leidsin lõpuks kindlustunde.

 

Ehk siis...

Ma elan, tegutsen ja treenin igapäevaselt selle nimel, et jõuda maailma absoluutsesse tippu. Kõige raskemates trennides kujutan ikka aeg-ajalt ette, mille nimel tegutsen. Näen vaimusilmas edukaid võistluseid ja need kannustavad mind pingutama. Ma usun, et olen võimeline jõudma TOP kohtadele, aga samas (alles alates eelmisest aastast) tunnistan omale enda piire. Nagu ennegi siin blogis maininud olen, siis tean, et ma pole geneetiline jackpot, aga kõvasti treenides, režiimi järgides ja terve olles on kõik võimalik. Minul lihtsalt on pisut rohkem tööd vaja teha kui Denise Hermannil või Julia Simonil. Seega neid medaleid ette kujutades tean, et selleks peab KÕIK õnnestuma. Reaalses elus ei õnnestu tavaliselt kõik ja selle klausli ma ka oma eesmärkidesse seadnud olen. Seda enam on minu MM-i 6. koht märkimisväärne, sest kõik ei läinud plaanipäraselt, olin haige ja jamasin laskmisega. Usun, et ideaalse plaani teostamine pole võimatu ja kui see juhtub, siis olen võimeline pürgima ka medaliteni!

 

Foto: Manzoni/NordicFocus
 

MM-i järgselt Eestisse saabumine ehk hooaja kõige emotsionaalsem päev.
 

2022/2023 aasta statistika rahvusvahelistel võistlustel

 

Kuidas edasi?

Järgmiseks hooajaks alustame ettevalmistust mai alguses. Tööd jätkame TT tiimina ja suuri muutuseid ettevalmistuse ülesehitusse tuua pole tarvis, sest senine metoodika on end igati õigustanud. Seda, mida muuta tarvis, juba tean.

Laskmise osaga saab vast see suvi vähe paremini toimetada. Kabaga paistab kõik okei olevat ja selle tuunimisse enam aega panustama ei pea. Mulle on tellitud uus relv, mis ei muuda enam asendi juures miskit, aga toimib (loodetavasti). Suvel kavatsen rõhku panna stressi- ja võistlusspetsiifilistele laskeharjutustele.

Aga praegu ei pea ma tulevaste treeningutega oma pead vaevama ja katsun oma närve puhata, nagu oskan. Trenni teen ka aprillis, aga annan puhkust erialalihastele. Peamine, et oleks lõbus ja füüsiline aktiivsus ei tuleks (vaimselt) surudes.

Igav mul ei hakka. Tegelen koolipraktikatega, ratsustan kõvasti, naudin seltskonnaüritusi ning kohtun lähedastega. Sellest, kuidas puhkeperiood möödus, saad lugeda juba järgmisest blogist! Seniks, imelist kevadet!

 

Kõige kaalusõbralikumat püha tähistamas.
 

Ratsutamise võistlushooaeg läheneb ja tallis olen tihe külaline.