Tuuli Tomingas tundis Östersundis põrgupiinu

Vaba päev ja küüneprobleemid

 

Pärast esimese etapi võistlusi oli meil 3 päeva aega hinge tõmmata. Esmaspäev on maailmakarika etappidel tuuritades tavaliselt välja kujunenud kui reisipäev, mil liigume ühest võistluspaigast teise. Östersundis leiavad aset 2 etappi järjest, st kuhugi sõita pole tarvis ning vaba aeg oli justkui maast leitud.  Seega kasutasime meie Susaniga oma vaba päeva enese korrastamiseks. Nimelt oleme me mõlemad juba mõnda aega küünetehniku "orjad". Kui kord salongis käima hakkad, siis ilma enam ei oska. Nagu vee ja elektriga - maksad ja nutad. Seega me Susaniga siis leiamegi igakuiselt oma tee salongi, kus mõlemal on välja kujunenud oma “tüdrukud“, kes juba oskavad meie spordiala spetsiifikat arvestades küüntele eriti vastupidavad ja kaunid lahendused võluda. Seekord läks nii, et kuigi Susani kodust eemaloleku aeg venib pea 2-kuuseks ja minu kodune paus osutus vaid mõnepäevaseks, olime siiski mõlemad oma küüntega veidi hädas. Kuna me kassi kombel küüsi teritada ei oska ja niigi peame küünte tõttu 2 numbrit suuremaid kindaid kasutama, mis juba hakkasid vaikselt otstest pitsitama, tuli leida SOS lahendus. Õnneks leidsime ühe salongi siitsamast hotelli lähedalt, kus endalegi üllatuseks oli vabu aegu pakkuda. Vaba päeva hommikul seadsimegi rõõmsalt sammud sinna suunda. Salongis ootasid meid pereäri pidavad ema ja tütar. Minu küüned võttis ette tütar ja Susani omad pereema. Kõik tundus igati professionaalne ja tore, kuniks Susani küünetehnik järsku ohkima kukkus. Värisevate kätega tegutses ta Sussikese küünte kallal edasi, kuni järsku püsti tõusis ja kõrvalruumi kadus. Tütar teatas seepeale, et tal on seljadiskiga probleeme ja tundus, et säärane olukord pole midagi uut. Kuna naisel parem ei hakanud, otsustas tütar ka Susani küüned enda peale võtta, mis tähendas seda, et liigutada tuli tal end poole kiiremini. Minu küüned said tehtud, esmapilgul igati korralikud. Aga Susani küüned….oeh.

 

Küüned vajavad hoolt ka võistluskarussellil

 

Lõin endal silma siniseks

 

Puhkamisega pikka pidu polnud ja teisipäeval tuli taas sammud trenni seada. Trennis valitsesid siinoleku aja kõige krõbedamad temperatuurid. Pakkisin end eriti paksult sisse ja suusatasin jopega. Kui laskumisel vastutulev tuul mul kapuutsi peast puhus, hakkas kohe külm õhk kõrvalestasid näpistama ja selle vältimiseks asusin kapuutsi pähe tagasi sikutama. Kepiotsad vastu sõiduliikumissuunda askeldades, tabas suusakepi kulp ootamatult maapinda, pidurdas hoo momentaalselt ja kepi käepide maandus minu paremas silmas. Pärast juhtunut tõmbasin end kõverasse, vandudes ja oiates. Raja ääres askeldanud inimesed jooksid minu juurde. Olukorra piinlikkus ei lubanud mul kauaks sinna oigama jääda, kinnitasin kõigile läbi nutu-naeru segu, et kõik on korras ja sõitsin edasi. Tegelikult midagi hullu ei juhtunudki, silm kinni ei paistetanud, püsivat traumat ei tekkinud. Õnnetust meenutab vaid lillakas-sinine silm, mis tagantjärgi pakub isegi nalja. Ise endal silma siniseks pole mul veel enne õnnestunud lüüa.

 

Esmakordselt suutsin ise endal silma siniseks lüüa

 

Elektrikatkestus 

 

Ka kolmapäev ei möödunud vahejuhtumiteta. Olin parasjagu pesemas, teostasin oma tavapäraseid enne-starti-protseduure, sh ka raseerimist. Olin ühe jalaga lõpetanud, kui kogu ruum muutus kottpimedaks. Nimelt kadus meie toast elekter. Jalg jäi raseerimata, kuivatasin end telefonivalguses kuivaks ning asusin olukorda inspekteerima. Selgus, et elektrikilbist olid meie toa korgid välja lülitunud ja mingil põhjusel ei olnud neid sisse võimalik lükata. Õnneks tõttasid taas appi meie toiduvarguse saatusekaaslased - poolakad. Mingi nipiga nad olukorra lahendasid ja hiljem sain siiski oma üleliigsed karvad eemaldatud.

 

Kaotatud pangakaart

 

Mõtlesin, et peaks eraldi blogi pidama oma kaotatud/lõhutud/unustatud asjadest. 

Päev enne ärasõitu sain hommikul Instagrami kirja, et tänavalt on leitud minu pangakaart. Kuna mul oli vaja minna Eesti eest teatesõidus sõdima, siis ei olnud aega mööda linna pangakaarti taga ajada. Pärast võistlust poleks mul olnud ka varianti võtta koondise/tiimi buss, sest Indrek asus juba teele Eestisse ja koondise autod hakkasid kohe peale võistlust Austriasse liikuma. Kirjutasin leidjale, et kui ta juhuslikult satub meie hotelli kanti, siis las jätab pangakaardi receptionisse. Uskumatu, aga ta oligi nõus seda tegema. Väikestviisi jõuluime - raha alles ja kaart, mille kadumist ma ilmselt ise poleks märganudki enne ärasõidu päeva hommikut, tagasi minu taskus.

 

Aga mis puudutab veel unustatud ja lõhutud asju, siis kaotasin selle reisi jooksul ära ühe paari kindaid ja sokke, lõhkusin ära oma kõrvaklapid ning tõmbasin pakkimise käigus kahel kotil lukud puruks. Üsna tavapärane kadu minu puhul.

 

Sprint 2.12

 

Sõrmed jääs, alla 3 sekundi rahast puudu

 

Sprindipäev kulges suuremate sündmusteta. Ilm oli endiselt külm, aga õnneks hakkab keha sellega juba vaikselt harjuma. Võistlus ise pigem õnnestus. Tiirud läbisin puhaste paberitega ja lõpetasin 21. positsioonil. Minu õnnetuseks jäin esimesena auhinnarahast ilma, alla 3 sekundi jäi puudu, et teenida 500 eurot. Aga finišis ei põdenud ma mitte oma kehva suusasõidu pärast, vaid võitlesin meeletu valuga, mis kaasneb sõrmede „sulamisega“. Pärast võistlust tundsin, kuidas sõrmed on totaalselt ära külmunud, aga põrgu läks lahti alles siis, kui riietusruumi jõudsin ja veri neis taas ringi käima hakkas. Kes on sõrmede „sulamist“ kogenud, see teab, millest räägin. Istusin kägaras trepil ja ootasin piinarikkalt värisevate kätega, millal see valu juba möödub. Ma polnud ainus, iga teine tüdruk, kes sinna ruumi sisenes, nuttis või karjus. Aga see käib asja juurde, valu kestab kümmekond minutit ja siis kõik normaliseerub. 

 

Kasutasime sõrmede jäässe mineku vältimiseks Johaugi taktikat ehk teipisime need kinni. See ei töötanud!

 

Jälitus 4.12

 

Rada nagu liim ja viimase tiiru fiasko

 

Östersund pakkus meile jälitussõidu päeval vähe leebemaid temperatuure. -8 ºC ajas soojenduse ajal suisa higistama. Samuti toimus pealelaskmine minu jaoks tuttavas ja turvalises keskkonnas, sest olin Eesti tüdrukutest ainus, kes tagaajamisse pääses ja Indrek tuli tiiru minuga seekord kaasa. Aga see tuttav ja turvaline tunne ei taganud, et võistlused seejärel kindlasti õnnestuks.

 

Pealelaskmine jälitussõidus

Fotograaf: Ergo Kukk

 

Kindlustasin sprindiga omale jälituseks üsna magusa positsiooni, võimalus hea koht välja sõita oli suur. Sain rajale 66sek hiljem kui esimene. Start oli hea, aga reaalsus koitis juba esimesel tõusul. Laupäevased lume- ja kiirusolud olid erakordselt aeglased. Nagu oleks kliister suusa all. Kuna mina oma suure kehaga olen aeglastes oludes üsna hädas, siis jäingi juba esimesel tõusul minuga samal ajal startinud rootslasest maha. Sain aru, et täna ma mingit suurepärast suusakiirust näidata ei suuda ja päästan oma naha ainult siis, kui tiirudes eksimatu olen. Esimene tiir lasin suurepärase tihedusega, ainult et… lasud olid vales kohas ja tuli minna trahvringile. Kogu kobar oli lamadesmärgi paremas ääres, üks napilt väljas. Enne järgmist tiiru tegin sihikuparandusi. Nüüd siis olin juba TOP30st välja langenud ja pidin viskama pikali tiiru eesotsas, kus minu tuulelippude analüüsi tulemusel peaks kõik klappima, et lasud keskele läheks. Aga taaskord oli kobar märgi ääres ja eksisin ühel lasul. Edaspidi tuli võidelda punktikoha eest. Esimene püstitiir pääsesin puhtalt ja tõusin 30. koha piirimaile. Viimasesse tiiru tulles mõtlesin vaid, et ma ei viitsi sinna trahviringidele minna ja parem oleks, kui puhtalt pääsen. Loomulikult läks kõik risti vastupidi ja virutasin lausa 3 lasku mööda. Sellega mängisin kõik oma kaardid maha ja leppida tuli 47. kohaga.

 

Jälitussõit

Fotograaf: Ergo Kukk

 

Teade 5.12

 

Kanged kondid, rikutud varupadrunid ja Susani vägiteod

 

Teatepäeva hommik oli raske, keha hakkas väsima ja suurt motivatsiooni hommikuvõimlemisele minekuks polnud. Aga võimlemine oli vaja ära teha ja vaim võitluseks valmis seada. 

 

Stardile eelnevas relvakontrollis suutis ametnik mind veidi ehmatada. Nimelt relva talle läbivaatamiseks andes libises see ta sõrmede vahelt, aga õnneks peatus tänu eelnevalt laetud varupadrunitele laua äärel. Hiljem avastasin, et need varupadrunid, mis mu relva maha kukkumisest päästsid, on kõlbmatud. Enamus olid muljutud ja kõverad, üks suisa katki ja selle tina jäi varupadruni auku kinni. Eks hiljem on siis ajaviidet selle väljasikutamisega.

 

Relvakontrollist tulin tagasi kõverate ja kõlbmatute padrunitega

 

Östersund oli jälle külmaks kiskunud, aga eeldasin, et keha on juba sellega harjunud ja proovin teadet sõita tavaliste kinnastega, et käpikutega mähkimisele mitte aega raisata. Sõitsin teist vahetust ja sain teate üle 15. positsioonilt. Olgugi, et keha käima saamisega oli hommikul raskusi, polnud sõidutundel väga vigagi. Esimeses tiirus pääsesin puhtalt ja tõstsin meid 12. kohale. Aga teisel ringil sain aru, et otsus käpikuid mitte kasutada oli vale, sest sõrmi ma enam ei tundnud. Püstitiiru tulles proovisin käsi vehkides vere vähegi käima saada, aga tulutult. Kohmitsesin relvaga pikalt, juba kasseti alla saamine oli keeruline. Kuna sõrmede üle kontroll puudus, siis virutasingi alustuseks 2 padrunit mööda ja nende alla saamiseks kulus 3 varu, mille kallal ka jupp aega pusisin. Kokkuvõttes tõstsin siiski Eesti positsiooni ja andsin meie päeva sangarile, Susanile vahetuse üle 13. kohalt. Susan ületas meie ootusi, lasi mõlemad tiirud eksimatult ja tõstis Eesti suisa 11. kohale! Kuni Susan maailmaga madistas, tegelesin mina oma jäätunud sõrmedega. Vahetusalas ei suutnud ma suusaklambreid avada, mulle tuli appi üks kohtunik. Kui olin suuskadest vabastatud, tormasin kiirelt riietusruumi ja püüdsin hammastega kindaid käest saada, aga see ei õnnestunud. Olin ilmselt oma hädise olekuga konkurentidele silma jäänud, sest USA tüdruk tuli ja aitas mul kindad käest võtta. Algas see kõige ebameeldivam etapp, sõrmede sulamine. Istusin siis kägaras, hingeldasin ja isegi nuuksusin vaikselt, kui Tšehhi tüdruk tuli midagi ütlemata minu juurde, haaras mu kätest ja proovis neid soojendada. Tänasin teda ja kinnitasin valu alla neelates, et kõik on okei. Tegelikult hakkas mul sellest olukorrast juba veidi piinlik ja läksin teiste pilkude alt pääsemiseks vetsu ootama, mil valu möödub. Varsti olidki sõrmed sulanud, valu läinud ja õnneks püsivaid kahjustusi ei tekkinud. Haarasin oma asjad ja läksin peale sõitma.

 

Susan tõusis meie teatesõidu kangelannaks

 

Hotelli saabudes oli vaja asjad kiirelt kokku pakkida, sest hooldemeeskond asus juba koos meie asjadega Austria poole teele. Õnneks meid, sportlasi, säästetakse pikast autosõidust ja meie reisime lennukiga. 

 

Pakkimise stiilinäide

 

Östersundis veedetud aeg pani meid unustama, et maailmas möllab mingi pandeemia, sest Rootsis piirangud praktiliselt puudusid. Nüüd tuleb end taaskord distsiplineerida rangete reeglitega, sest Austria on sisuliselt lukus. Kui Rootsis olid meile raja ääres kaasa elamas ka mitmed eestlased, siis Hochfilzenis võistleme publiku toeta. Pisut nukker, et rahvast raja ääres pole, aga sellegipoolest ootan põnevusega järgnevaid starte, sest Hochfilzen on minuga eelnevatel aastatel helde olnud.

 

Aga sellest, kuidas mul Austris läks, saad lugeda järgnevas sissekandes. Ole minuga!