Tuuli Tomingas: Tabasin Holmenkolleni MK-etapil toiduvarga

Autosõit viimasele etapile oli raskem kui keskmine trennipäev 

 

Oslosse liikusime maad mööda. Paljud tiimid reisisid küll lennukiga, aga sõit autoga teeb selle vahemaa juures ajaliselt sama välja, nagu transport lennujaama, ootamine pagasikontrollis ja lend ise. Mul pole autoga reisimise vastu midagi, stressi pakkimise osas on vähem ja mõnikord teeme toredaid peatusi turismiatraktsioonide juures.  

 

Pahaaimamatult istusimegi TT bandega Östersundis bussi ja alustasime GPSi järgi 6,5 h sõitu. Oslosse suurt teed Östersundist ei vii, sadade kilomeetrite viisi tuleb liikuda küla- ja metsavahelistel teedel, mille seisukord normaalsetes oludes pole just kiita. Meie reisipäeval tabas seda piirkonda tugev lumesadu ja peagi saime seda omal nahal tunda. Teed olid lume all ja isegi meie suurte kogemustega autojuht Indrek oli sunnitud piirkiirusest oma 30-40 km/h aeglasemalt sõitma.  

 

Mina kõrvalistmel toimetasin parasjagu arvutis, kui korraga hakkas auto ühes kurvis tagumikku ette vedama. Midagi küll ei juhtunud, aga see jõnks oli piisav, et ülejäänud reisi vältel ei suutnud ma enam oma asjaajamistele keskenduda. Pingsalt jälgisin teed, aeg-ajalt targutades, et äkki peaks enne üht või teist kurvi hoogu maha võtma.  

 

Reis Oslosse algusfaasis. Vahepeal tatsasid põhjapõdrad teel. 

 

Rekka ei saanud tunnelist väljasõidul tõusust üles. Linn oli sellest täiesti umbes. 

 

Oslole lähemale jõudes sadu tihenes. 

 

Kohale me jõudsime, aga 6,5 h asemel 9 tundi hiljem. Asulatele lähemale jõudes oli suur lumesadu põhjustanud korralikud kaosed, rekkad ei saanud tõusudest üles ja üleüldiselt venisid autod nagu teod. Igatahes hotelli ette parkides olin närvitsemisest end täis higistanud ja väsimus oli sama nagu pärast tugevat trenni. 

 

Printsess herneteral

 

Holmenkolleni etapi ajal elasid sportlased peamiselt kahes suures hotellis. Üks asus staadioni juures, teine Oslo linna äärealal. Meie olime selles teises, kust staadionile pääsemine võttis aega 20 minutit. Lumesaju tingimustes ilmselt poole kauem, sest Holmenkollen asub mäe otsas, kuhu viivad just mitte kõige kiiremat laadi teed.  

 

Vedasime oma kompsud bussist hotelli. Hotelli uksest sisse minnes avanes avar vastuvõtuala, tegu oli tõeliselt uhke ja suure majutusega. Saime oma toad kätte ja asusime Susaniga tuba inspekteerima. Tuppa jõudes tabas meid pettumus, 4-tärnine hotell polnud küll oma hinde vääriline. Ruumi oli metsikult vähe, põhimõtteliselt vahekäik ja voodi. Kaasas kannan sisuliselt kogu oma maist vara ja hoiustada polnud seda kusagil. Puudusid kapid, nagid ja panipaigad. Seni on meie majutused olnud vägagi ruumikad ja mõistagi harjub inimene säärase luksusega ruttu. Eelistaksin iga kell toda esimese MK-etapi ajal olnud kasarmumajutust sellele 4* hotellile. 

 

Kui voodid laiali lükata, on mu näos lamp. 

 

Toas puudusid külmikud. Säärases lahmakas hotellis polnud sellist kohta ka, kuhu oma külmas säilivad toiduasjad viia. Aga minul oli Rootsist kaasa varutud mõned pudingud ja Norra juust (ma olen hull selle järele ja seda on Eestist keeruline saada). Õnneks käisid aknad lahti ja akna taga oli asjade hoiustamiseks paras äär. Väljas püsisid külmkapilaadsed temperatuurid ja hotelli seina äärest tulev soojus ei lasknud asjadel ka miinuskraadi juures jäätuda. Seega hea koht oli asjade külmas hoidmiseks olemas.  

 

Puhastasin mina siis üks päev rahulikult relva kui ehmatasin ilge kolksu peale nii, et relv mu haardest põrandale prantsatas. Esmalt haarasin relva maast ja kontrollisin, et ega see viga ei saanud. Õnneks mitte! Järgnesid kergemad kolksud ja sain aru, et need tulevad akna juurest. Tõmbasin kardina eest ja mis ma nägin? Kajakas sikutas minu kilekoti sees olevat Norra juustu. Ajasin ta ära ja päästsin selle tema haardest. Kuna see oli juba avatud, siis koolis omandatud teadmiste ja toiduhügieeni aine alusel ei usaldanud ma enam selle juustu kvaliteeti. Kajakad on ühed parajad prügiloomad ja kui ta nokaga seda mekkinnud on, siis ei julgenud mina juustu enam suhu pista. Pidin selle raske südamega minema viskama.  

 

Selle tegelase pärast oleksin südamerabanduse saanud. 

 

Akna taha jäi veel suur toorjuustu potsik ja pudingud ning rohkem ma toiduröövi kajakate poolt ei registreerinud kuniks viimase päevani. Need ahnepätsid olid nii meeleheitel, et kui viimase päeva hommikul kardina eest tõmbasin, olid nad mu pudingu mõnikümmend meetrit eemale katusele lohistanud, kuidagi läbi kaane sellele jaole saanud ja nüüd maiustasid seda rõõmsalt seal mitmekesi. Päästsin veel ruttu oma toorjuustu ja lootsin, et nad seda kuidagi läbi kaane mekkima pääsenud pole. Vist polnud, sest blogi kirjutades mitu päeva hiljem olen veel täie tervise juures. 

 

Viimane toiduvargus hämmastas mind eriti. 

 

Mis minuga toimub?

 

Östersundis tehtud jõutrenn andis endast pisut märku ka Oslos. Et keha pingetest vabastada, suundusin kõrvaltuppa ehk meie füsio Sandri vastuvõtule. Tema käed midagi märkimisväärset ei tuvastanud ja lahkusin massaažist 1,5 h hiljem lootustandvalt, et küll keha reedeseks sprindiks taas konditsiooni saab. 

 

Nii kauni vaatega füsio ruumi pole meil sel hooajal veel olnud. Parasjagu oli päike loojumas ja taevas värvus oranžikas-roosaks. 

 

Järgmisel hommikul ärgates oli tunne, nagu oleksin rongi alla jäänud. Kogu keha oli ühest küljest justkui valus, samas supertuim. Ametlik trenn Holmenkollenis möödus stressirohkelt, sest suusatades seis paremaks ei läinud. Pisut muret see olukord valmistas, samas lohutasin end, et stardini on kaks päeva aega. 

 

Päev enne võistlust tegin lahtisõidu. Trenni alguseks polnud minu seisundis muutusi toimunud ja ma olin endast päris väljas. Kuna olime hooajaga sealmaal, et enam tugevaid lahtisõite teha pole tarvis, sest võisteldud on kõvasti, siis keha käima saamiseks pole palju vaja. Tugev lahtisõit võib nüüd juba isegi liialt kurnavalt mõjuda. Indrek soovitas teha mõneminutilised tugevad tõusulõigud. Sellele ette mõned sutsakad. Tegin oma sutsakad ära, aga plaanitust poole rohkem ja tundsin, et keha hakkab vaikselt juba alluma minu käsklustele. Lihased läksid toonusesse ja makaroni tuimus kadus. Tegin ka mõneminutilised lõigud ja seis paranes, aga polnud siiski see, mis ta on eelnevad nädalad olnud. Minu loogika ütles, et kui praeguste kiirendustega on ainult paremaks läinud, siis pean neid veel tegema. Tegin planeeritust pisut rohkem, aga vähemalt lahkusin staadionilt rahuloluga. 

 

Foto: Katariina Peetson

 

Sprint, mis tühistas jälituse 

 

Juba nädal aega on ilmaprognoos ähvardanud naiste sprindipäevaks Oslo piirkonnale sademeid. Kas vee või lume kujul, see jäi segaseks, sest selle osas muutus ilmateade pidevalt. Minu mälestused Oslo etapist on olnud kevadised ja päikese rüpes, kuidagi ei mahtunud Oslosse minnes minu ettekujutlusse pilt mingist vihmast või lumest. Loomulikult lootsin viimse hetkeni, et pääseme rasketest tingimustest, sest ma ei jaksa enam külmetada või liguneda, aga pettusin kohe, kui hommikujooksule suundusin. Olin mõne minutiga õues viibides märg kui kassipoeg, taevast kallas mingit lume ja vee taolist asja, mis üleval staadionil ilmselt langes alla lume kujul.  

 

Olenemata koerailmast tuli kohustuslik hommikuujumine ikka teha. 

 

Lohutasin end teadmisega, et rasked olud võivad osutuda minu eeliseks, sest vorm oli Östersundis väga korralik ja ehk on konkurentidel hooajast toss väljas.  

 

Kuna sadu oli raju, siis sõitu üles Holmenkollenisse alustasin tavapärasemast varem. Meie hotellis elasid veel paljud riigid ja seetõttu oli korraldaja poolt organiseeritud transport staadioni ja hotelli vahel iga poole tunni tagant. Seega pool tundi varasema bussi peale istudes oli oht, et olen sunnitud staadionil enne soojenduse alustamist mõnda aega passima.  

 

Mida ülespoole me bussiga liikusime, seda laiemaks helbed muutusid ja seda rohkem oli tee lumega kattunud. Ühtegi intsidenti lumest tingituna ei toimunud, liiklust palju polnud ja seega jõudsingi staadionile liiga vara. Viskasin end riietusruumi pikali ja ootasin oma aega. Kui tuli suunduda soojendusele, hakkasin staadioni poole tatsama. Teel tulid vastu mitmed teiste riikide sportlased, kes teatasid, et start lükkub 30 minutit edasi tiheda udu tõttu (tegelikult lihtsalt tihe lumepilv, mille sees Holmenkollen parasjagu oli). Pöörasin otsa ringi ja läksin tagasi riietusruumi pikutama.  

 

Lõpuks sain soojendusega alustada, aga staadionialasse jõudes oli tiirus endiselt udu. Märke oli näha ja seega alustati pealelaskmist. Sihikust võttis musta valgest eristamine kõvasti kauem vaeva ja aega, aga lasta sai. Treenerid seevastu ei näinud pikksilmadest midagi ja laskude asukohti oli võimatu tuvastada. Et püssid saaks kuidagi keskele krutitud, toodi märklehed peale nende vahetust treeneritele ja selle alusel oli võimalik parandusi teha. Minu lasud olid olnud küll tihedalt koos, aga lamades märgist päris kaugel. Seega udu tugevusest sõltuvalt tajus mu silm märgi asukohta pisut erinevalt ja tuulega polnud sel puhul miskit pistmist.  

 

Samal ajal kui märklehti vahetati, sõitsin mina raja läbi. Suur lumesadu polnud tingimustele kehvasti mõjunud, lumi pakkis kenasti kokku ning rada kandis. Kui välja jätta see udu, mille tõttu oli laskumistele minek pisut jube...nagu sõidaks suure hooga teadmatusesse.  

 

Uuesti tiiru naastes ja laskmist jätkates oli udu võtnud säärased mõõtmed, et puhtalt oma silmaga polnud märke enam võimalik tuvastada. Indrek andis mulle proovida teist sihikut ehk vahetasime keset pealelaskmist dioptri ära. See pidavat rohkem valgust sisse laskma ja märgi rasketes oludes paremini nähtavaks tegema. Aga ei teinud ja pärast lehtede vahetust tulistasin vaid kaks padrunit. Esmalt punnisin esimese lasuga, katsudes eristada kuidagigi musta osa valgest, teise paugu tegin juba tunde järgi ja siis mõistsin, et see on mõttetu üritus. Paugud jäid kogu ülejäänud tiirus samuti harvemaks ja peagi hakkas kogu sealne rahvas lihtsalt nalja viskama, õhkkond muutus vabamaks. Kõik olid alla andnud ja oli selge, et võistlust enam ei toimu. Enneaegselt kuulutati pealelaskmine lõppenuks ja kohtunikud võtsid vastu otsuse võistlus järgmisesse päeva lükata. Naiste jälituse asemel tuleb sprint. 

 

See oli ühest küljest kergendus, teisalt…kurat, ma sain nii hea lahtisõidu eelmine päev. 

 

Omakeskis viskasime nalja, et teeks ainult suusaosa ja järgmine päev punktilaskmise ning siis arvutaks tulemused tabavuse ja sõidukiiruse alusel kokku. Nali naljaks, aga tegelikult oli juba ka suusatada ohtlik, nähtavus oli vaid 10-20 m ja seetõttu pandi suur kurviga laskumine üldse kinni.  

 

„Mida nüüd eluga peale hakata?“ uurisin Indrekult. Ta soovitas mõned sutsakad kiiremas tempos teha ja koju minna. Mina muidugi hakkasin oma peas keevitama taas mingit suurepärast plaani järgnevaks päevaks tippseisu saavutamiseks. Loogika ütles, et kui üleeile oli seis katastroof, eile aitasid kiired lõigud keha tööle saada, siis loomulikult pean seisundi hoidmiseks ka täna tugevalt tegema. Seda enam, et võistlemine pole seni mulle kuidagi halvasti mõjunud, mida ka Oberhofi tihe võistlusgraafik näitas. Põhimõtteliselt tegin sama trenni, mis eelmisel päeval ja lootsin parimat.  

 

Foto: Katariina Peetson

 

Jälitusse ei pääsenud

 

Hommikul ärgates kahetsesin eelmise päeva lahtisõidu kordamise otsust. Keha pole enam see, mis ta oli kuu aega tagasi ja taastumine võtab pisut rohkem aega. Seis polnud katastroof, aga eelmisel päeval oli värskust rohkem.  

 

Staadionile sõites sättisin end peas pingutuseks valmis. Ketrasin mantraid, et kui seis pole ideaalne ja on ideaalsest umbes 70%, siis pean sellest 70-st protsendist võtma 100%. Ühtlasi võib see olla minu viimane start sel hooajal ja selle nimel sõidan end kas või pildituks! 

 

Staadionile jõudes oli olukord eelmise päevaga võrreldes kardinaalselt erinev. Päike lõõmas ja väljas oli korralik plusskraad. Seega oli rada üsna pehme ja lumi märjavõitu. 

 

Soojendus ja pealelaskmine sujusid kenasti ning peagi olingi stardis. Juba staadionilt ajama pannes olin esimese tõusu otsas pisut endast väljas, kuidagi liiga aeglaselt ja raskelt tuli esimene ülesmäge lõik. Edasi võitlesin enda peas mõttega, kuidas ma nii loll olin, et eelmine päev nõnda tugeva trenni tegin. Samas hüppas sekka võitlusvaim, mil proovin siiski tõugata nii kõvasti kui jõuan ja sõita tehniliselt ilusti.  

 

Tiiru tulles oli minu taga startinud Tandrevold põhimõttelist mul juba kannul ja see süvendas pettumust veelgi. Kerge paanika sõidu osas kandus ilmekalt edasi ka tiiru, lasin lamades ideaalsetes oludes liialt kaua ja tagatipuks trahvi. Ilmselge minupoolne viga, sest ülejäänud laskude tihedus oli õige koha peal. Tegin oma trahviringi ära ja õnneks kedagi tuttavat hooldemeeskonnast selle ajal ei silmanud, muidu oleks pisarsilmil karjunud, et mu sõiduvorm on s**t ja ega see karjumine mind ei aita ning rikub vaid nende tuju. 

 

Võrreldes kaasvõistlejatega oli mu sõiduaeg teisel ringil pisut väledam, aga endiselt masendav. Mul puudus mõnus värskus, samas ei läinud lihased vastikult kangeks või hing kinni ja pingutamine ei tundnud kehva vormi kohaselt piinamismeetodina (nagu see oli eelmise hooaja lõpus). Ometigi ma lihtsalt loivasin rajal. 

 

Püstitiirus tabasin kõik märgid ja see andis lisamotivatsiooni endast kõik välja pigistada. Tõesti raiusin nii kuis torust tuli ja tõusul palusin rada Ukraina ja Kanada tüdrukult. Sain neist mööda, kuni laskumisel möödus ukrainlanna minust uuesti. Pidin julmalt töötama, et ta uuesti kinni püüda ja mööda sain temast uuesti alles viimase tõusu lõpus. Tundus, et ebanormaalne loivamine rajal tulenes pigem suusast kui minu kehvast vormist. Vahet enam polnud, nüüd oli vaid mõned sajad meetrid lõpuni ja ma kujutasin ette ettevalmistusperioodi kõige raskemaid trenne raiudes vihaga keppe maasse ja surudes jalgadega nii kiiresti kui suutsin. Tegin lõpuosaga oma selle hooaja kõige tugevama pingutuse ja kukkusin finišis jõuetult pikali. Mul kulus mõni minut, et kosuda, sest olin andnud endast kõik. Andsin rohkem kui MM-il või oma parimatel MK startidel, aga see polnud piisav. Hooaeg lõppes siin ja mul hakkasid pisarad tahes-tahtmata voolama. 

 

Finišialas tervitas mind rõõmsalt dopingukontrolli ametnik, mis ühest küljest rõõmustas mind, et pääsen oma hädise näo eksponeerimisest hooldetiimile, samas vereproovi jaoks pean nüüd mõnusalt 1-2 h dopingukontrolli ruumides istuma.  

 

Enne dopingukontrolliruumi minekut pidin läbima meediaala, viima määrderekkasse suusad ja haarama oma asjad riietusruumist. Enne meediaalasse sisenemist seisin ja proovisin rahuneda. Sain oma pisarate üle kontrolli ja suundusin ERR-ile intervjuud andma. Piisas vaid suu lahti tegemisest, kui silm kiskus taas märjaks. Ma ei tea, mis minuga toimus! Tagantjärgi ilmselt täielik emotsioonide kompott, esmalt see pingutus oli raju, teiseks korralik sooritus, aga selle soorituse tulemus oli pettumus. Ja ilmselt kõige mõjuvam põhjus: HOOAEG ON LÄBI. Ilmselt väljendasin naiseks olemist oma kõige eredamal viisil, täielik emotsionaalne kaos.  

 

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Keegi võiks mulle raja äärest öelda, et grimassid ei aita mul rajal kiiremini edasi liikuda. 

Foto: Katariina Peetson

 

Komberdasin siis riietusruumi poole. Sinna jõudes tabas mind ahastus - selle ukseesine oli kahe eemal oldud tunniga muutunud basseiniks. Vaatasin ringi, kas tiigimõõdulisse loiku annaks mingi puulaua või asja visata, et saaksin uksest sisse astuda, aga silma ei hakanud miskit. Dopingukontrolli ametnik hakkas suruma, et kiirustaksin, muidu pean medalisaajate järel dopingukontrollis ootama hakkama. Mis muud, kui kõndisin suusasaabastega läbi selle loigu riietusruumi ja haarasin oma asjad. Vesi oli poolde säärde. Kuna kadusin hetkeks tädi silme alt, silkas ta mulle ruttu järgi, läbides ka ise selle kolossaalse loigu.  

 

Jõudsin siis dopingukontrolli, vahetasin seal riided ja jäin pissihäda ootama. Ajaliselt vaatasin, et kui peatselt WC protseduurid ära teen, siis vereproovi palju ootama ei peakski ja seega andsin märku, et aeg pissile minekuks. Häda mul polnud, aga loogiliselt võttes ja arvestades seda vedelikukogust, mida tarbinud olin, võiks vajalik 90 ml topsi täis tulla. Surusin ja surusin seal poti kohal, ei miskit. Alla ei andnud ja läbi suure vaeva sain 80ml täis. Kinnitasin vaatlejale, et saan 10ml veel kätte. Ilmselt olekski saanud kui osa topsist mööda poleks läinud ja nii andsin ma alla 85ml peal. 5ml jäi puudu ja jätkus ootamine. Ootasin ja ootasin, vahepeal sain oma vere ära antud ja siis lõpuks pigistasin 20ml topsi juurde. Ma ei tea kuhu see vesi mu kehast kadus, töinasin kõik välja? 

 

Pärast 2,5 h dopingukontrollis pääsesin hotelli. Mu õde ja sõbranna olid Oslosse ekstra seepärast tulnud, et minuga hooaja lõppu tähistada ja selle asemel, et lõbusaks õhtuks end valmis panna, olin masenduses ja pakkisin aegluubis kotti. Mingi hetk oli kell juba kriitiliselt palju ja mul ei jäänud muud üle, kui end kokku võtta ning proovida end lõbusale lainele ümber programmeerida. 

 

Õnneks polnud palju vaja, piisas vaid minu antidepressantide (õe ja sõbranna) nägemisest, kui meeleolu paranes. Nii rajult me hooaja lõppu ei tähistanud kui eelmisel aastal, esmalt seetõttu, et pean kaks nädalat end veel mingis vormilaadses nähtuses hoidma Eesti meistrivõistluste pärast, teisalt polnud mul lihtsalt jaksu. Õhtu oli supertore, aga sai otsa liiga kiiresti ja peagi tuli suunduda tagasi reaalsusesse ehk Eestisse. Ei teagi, kuidas hakkama nüüd saan, kui edaspidi ei käigi koristaja WC-potti küürimas ja söögi hankimise-tegemisega pean ise hakkama saama. Raske elu, eks ole? 

 

Minu antidepressant! 

 

Hooaja lõpu pisarakiskujat kokkuvõtet ma veel kirjutama ei hakka juba seepärast, et niigi on pisut raske end trennilainel hoida ja ma ei hakka puhkust peas sellega veelgi enam süvendama. Idee järgi on üks tore võistlus veel ees, loodan vaid, et vorm selleni välja veab, muidu saab Tehvandi radadel individuaaldistants paras piin olema. 

 

Sellest, kuidas mul hooaja kõige viimane võistlus läks, saad lugeda juba aprilli alguses!