Tuuli Tomingas: sain peale luhtunud teatesõitu tapmisähvarduse

Elamine sai meil broneeritud apartmendis, mille rõdul ootas meid eriti vahva üllatus – nimelt oli majutuskoha terrassil mullivann. Esimesel õhtul kohe katsetasime ja see ei osututunud üldsegi nii meeldivaks. Saabumise päeval möllas väikestviisi torm ning vannil kaant pealt tirides võttis see tuule alla, tegi õhus mõnemeetrise lennu ja maandus raksuga vastu naabermaja seina, mõranedes keskelt pooleks. See vahejuhtum polnud piisav, et teha kõrgemate jõudude poolt selgeks, et tänane ilm ei ole kõige mõistlikum vannis istumiseks. Järgmine märk kõrgemate vägede poolt tuli, kui vanni äärele asetatud pudel tuule tõttu vette kukkus. Kaua me vannis vastu pidada ei suutnud, sest tormituul jahutas vee üsna kiirelt maha. Panime kaanejäänused uuesti peale ja lõpetasime sooja dušši all, et külmast kanged kondid taas üles soojendada.

 

Aga kuna vannielamus jäi saamata, proovisime järgmisel õhtu uuesti. Tuulest polnud enam haisugi ja elamuse sai tähistaeva all sulistades täie raha eest.

 

 

Olen harjunud pidevalt rakkes olema ning seetõttu oli harjumatu tunne uude kohta saabudes mitte kohe võistlusteks ettevalmistust alustada, vaid hoopis mõned rahulikud päevad teha. Kuna Anterselvas algasid naiste võistlused alles reedel, siis oli meil suisa 3 päeva aega treenida. Aga minu keha peab kogu aeg töös olema ja kohe, kui sellele puhkust anda, hakkavad hädad pihta. Seega valutas pärast vaba päeva pea tugevalt nii teisipäeval kui ka kolmapäeval. Peavalu segas isegi mu ööund ja esimesed treenigud olid pehmelt öeldes ebameeldivad.

 

Ka Anterselvas saime jätkata oma hommikuujumise traditsiooni. Valisime vette sulpsamiseks ühe sillaaluse koha, mis väikestviisi oli ka tuulevarjuks. Igal hommikul kogunesid meie ettevõtmisele kaasa elama mägiveised, kelle aedik asetses meie ujumispunkti kõrval. Rahumeelsetele sellidele sai mõnedel hommikutel ka õunu ja porgandeid viidud. 

 

Päev enne individuaali tähendas minu jaoks tugevamat lahtisõitu, sest kolme kergema päevaga olid mahlad jõudnud kehas juba kinni jääda. 1600m kõrgusel polegi sellel hooajal ametlikult võistelnud ja ega täpselt teagi, kuidas mäed võistluste kulgu mõjutada võivad. Lahtisõit oli omapärane, tegin 3km üle võistluskiiruse tempoga, alustasin enda arust  rahulikumalt, aga viimasel tõusul tempot veidi juurde kerides tuli konkreetne haamer. Okei, anname kehale andeks, mahlad olid kergematest päevadest kinni ja mägedes oleku perioode pole just ülemäära palju olnud. Aga see haamer süstis korralikult ebakindlust ja pärast väikest pausi tegin kolmese ringi lõpuosa uuesti, mis siis sujus juba jupp maad mõnusamalt. Trahve kogunes trennis megalt. Anterselvas on raske lasta – lisaks kõrgusele on enne tiiru väike tõusunukk, mis ei lase sportlastel enne laskmist taastuda ning siinne tuul mõjutab tiheduse muutust märgis kolossaalselt. See tähendab, et juba väiksemgi tuulelipu muutus avaldub tiheduse asukoha muutumisega. Nii et trenni lõpetasin 3 trahviga just siis, kui kõlas tulejoonel vile, millega tiir suleti ja selle tundega tuligi püss kotti pakkida ning individuaalile vastu minna.

 

 

Õhtune jooks staadioni lähistel. Bussiga sai hotellist staadioni juurde sõidetud, et imelise looduse rüpes end võistlusteks emotsionaalselt laadida.

 

Karv sihikus ehk individuaal

 

Päev algas ilusti, soojendus ja pealelaskmine õnnestusid. Kahjuks olin oma stardi hetkeks soojenduse ja stardi vahelisel perioodil olnud ilmselt liialt passiivne. Sõitu alustades olid jalad maru kanged ja tunne oli, nagu poleks üldse sooja teinud. Esimesel tõusul kartsingi juba, peas muremõtted - kas nii kuramuse ebameeldivad saavadki järgnevad 14km olema või? Aga õnneks esimese ringi teises pooles hakkas keha tööle ja laskma tulin värskelt. Pääsesin puhtalt ja teist ringi asusin reserveeritult sõitma, et tiirudes kindlamalt tegutseda. Energia säästmine tasus end ära, sest ka püsti õnnestus mul saada läbi puhaste paberitega, olgugi, et sihtimispilt oli udune ja märki nägin ebamääraselt. Sihikus oli miskit, mille eemaldamisega ma keset laskmist tegelema ei hakanud, riskides lõhkuda head laskmise rütmi. Jätkasin sõitu omale mugavas rütmis, püüdes meeles hoida, et selle objekti sihikust eest puhuksin ja ka sihikuparandused teeksin, sest esimeses tiirus olid lasud veidi keskpunktist eemal. Aga mis tiiru tulles jällegi meelde ei tulnud, olid see kuramuse segaja sihikus ja parandused. Võtsin laskeasendi sisse, pilt udune, aga otsustasin puhumise asemel taaskord riskida, mis end õigustas, kui esimesed 4 märki tabasin, aga mida kahetsesin, kui viimase lasu mööda virutasin. Mis seal ikka, kõrges mängus olin endiselt, kuigi kahju oli, et trahv just lamadestiirus tuli, sest noh, püsti laskmine on minu nõrgem külg ja seal tulevad trahvid palju kergemalt. 4. ringil tajusin juba kerget väsimust, olgugi, et sõidu osas olin pigem tagasihoidlikum olnud. Viimasesse tiiru jõudsin koos Austria superstaari Lisa Hauseriga. Vajasin hingamiseks kauem aega ja alustasin laskmist alles siis, kui Lisa oli viimase märgi juures. Jah, jällegi olin unustanud selle jama oma sihikust eest puhuda ja pilt oli kuramuse udune. Kuidagi ma eristasin musta valgest ja läksin riskima, sest esiteks olin jube kaua enne esimest lasku seal matil seisnud ja teiseks, püsti märgi tabamiseks piisab vaid poolest musta osa nägemisest, mis muidugi eeldab siis ideaalset sõrmetööd ja lihaspingeteta laskmist. Minu sihikus oleva segaja sinna jätmine ei tulnud kasuks, sest lasin viimases tiirus 2 trahvi ja sellega nurjasin suure tulemuse võimalused ning ka massi pääsemise. Kogusin küll korralikult punkte, aga oi, kui pettunud ma olin, sest oleks-oleks-oleks…

 

Teade, teine totaalne katastroof sellel hooajal

 

Tundub, et mulle meeldib eriliste fopaadega MK-tsüklitele punkte panna. Kui eelmise MK-tsükli jõulupausi eel lõpetasin Prantsusmaal 6 trahviga, siis nüüd suutsin rikkuda kogu meie tiimi teate, käies kahel trahviringil!

 

Päev algas minu jaoks igati normaalselt, ainult et julm tuimus oli peal. Juba hommikuvõimlemisel ei tahtnud keha kohe üldse äkilisemaid liigutusi teha, hüppeid ja kiirendusi tuli end tegema sundida. Soojendusel tundsin tugevat energiapuudust ja treppidest liikumisel kiskus silme eest virvendama. Ma ei muretsenud ülemäära, sest olen ennegi tugevas energiapuuduses stratinud ja võistlusolukorras ei ole see üldjuhul takistavaks faktoriks saanud. Nii oligi, esimesele ringile minnes polnud vigagi – sõita oli okei ja tulin mõnusa värskusega esimesse tiiru. Kiire analüüs tuulelippudele, parandusi polnud tarvis teha, tuul küll keerutas, aga üldjoontes oli sarnane pealelaskmisega. Lasin oma 5 pauku ära, tabades vaid 3 märki. Olin hämmingus, sest tuul polnud tugevam, päästsin normaalselt. Leppisin ja asusin kiiruga varusid võtma. Uskumatu,  aga kahe märgi alla saamiseks jäi 3-st varust väheks ja tuli minna trahvriringile. Minu jaoks oli see justkui noahoop südamesse, sest vedasin just kogu võistkonda alt. Õnneks olid ka teised tiimid olnud tiirudes aeglased või pidanud trahviringidele minema. Nende hulgas ka Norra, kellel sama vahetust sõitnud Tiril Eckhoff teisel ringil minu ette asus. Püsisin edukalt ta taga ja teise tiiru läksin suhteliselt külma peaga, sest kõik võimalused tulemuse tegemiseks olid maha mängitud. Tiirus oli rasked tuuleolud, aga saavutades kindla asendi, alustasin laskmist. Lasin 2 mööda, olles ise veendunud, et küll ma need kolme varuga ikka alla saan. Aga jällegi täielik ebaõnnestumine – ei saanud ma 8 padruniga 5 märki alla ja tuli minna trahviringile. Olin viimasel ringil vaimselt löödud, Slovakkia tüdruk uhas must mööda ja ma ei võtnud talle sappa, kuigi võinuks, sest ta on üsna minu masti sõitja. Rumala otsuse tõttu andsin viimasel ringil palju ära ja Susan sai vahetuse võistlejaterivi tagumises otsas.

 

Pärast finišit hakkasid riietusalas pisarad lihtsalt voolama. Vaatasin tuimalt kaugustesse, tilgad mööda põski alla voolamas. Ootamatult tuli minu juurde Vene hooldetiimi liige ja midagi ütlemata pühkis pisarad salvrätiga ära. Tänasin teda, kogusin end ja läksin Eesti rahvale ERRi vahendusel aru andma.

 

Tapmisähvardus. Pärast teadet leidsin Instagramist sellised kommentaarid. Tundub, et see tegelane oli panustanud kogu oma raha meie võistkonna peale ja ilmselt kaotas. Muud selgitust, sellistele kommentaaridele ma oma aruga anda ei oska.

 

Eestisse sõit

 

Kuna meie võistlused Anterselvas said teadetega otsa, suundusime kohe pärast võistlusi Müncheni poole, kust minul ja Susanil oli järgmise päevaks võetud lend Eestisse ja kust Indrek asus mööda maad pikale kojusõidule.

 

Minu ja Susani lennuplaan oli vahemaandumisega Helsingis, kus on lisaks vaktsiinipassi olemasolule nõutav ka negatiivne PCR-test. Plaanisime testi teha enne sõitu Münchenisse, IBU koroona testimise punktis, aga jõudsime sinna 2 minutit peale sulgemist. Lahkasime kiirelt interneti avarustest muid variante, aga laupäeva ööseks vastu pühapäeva mingit lahendust meil leida ei õnnestunud. Võtsime riski, et äkki hea jutuga räägime end siiski lennule, aga tuli välja, et lennuväravates vaktsiinipassist enamat ei nõutud, nii et selle mure saime kaelast.

 

Susan läbi autoakna teemaksu piletit haaramas

 

München-Helsingi lend venis vastutuule tõttu pikemaks. Meil läks taas kiireks, sest kui esialgu pidi kahe lennu vaheline aeg olema oma tunnike, siis nüüd närbus see 20 minuti pikkuseks. Uue lennu värav asus aga teisel pool lennujaama ja sinna me jooksime. Vahepeal oli taas vaktsiinipasside kontroll, mille järjekord paistis lõputu. Jooksime julmalt lintide vahelt läbi, trügisime esimesteks ja saime sealt kiirelt mööda. Värava juurde jõudes selgus, et lend Eestisse oli veidi edasi lükatud. Seega kogu see jooksmine ja trügimine oli asjatu ja tekitas meile uue probleemi.

 

Edasilükatud lend andis võimaluse kiirelt midagi hamba alla pista.

 

OM-ile pääsemiseks oli vaja anda  96h ja 72h enne Pekingi lendu testid. Arvestasime alguses, et saame esimese proovi anda Itaalias, IBU testibaasis, aga kuna see võimalus kukkus ära, siis järgmine aeg oli meil lennupäeva õhtuks Eestisse broneeritud. Kui esialgu pidi lend maanduma 17.00 ja lennujaamast testimiseni oli meil aega 20 min, siis nüüd, kui lennu väljumine hilines, tähendas see, et suure tõenäosusega me oma broneeritud ajal testima ei jõua. Lend hakkas õhku tõusma 16.40 paiku ja enne uurisime kiirelt, kaua see testikeskus üldse lahti on. Selgus, et 17.30ni, mistõttu sinna jõudmine muutus aina vähem tõenäolisemaks. Helistasin veel kiirelt õhkutõusmise ajal (jaa, tean, et ei tohi jne.) igale poole, kuhu oskasin, aga keegi ei saanud meid äraootamise soovi osas aidata. Uskumatu, aga lend sooritati planeeritust kiiremini, see ainult tõusis ja maandus, kuigi tavaliselt on Helsingi-Tallinn lennul ka väike õhusoleku aeg. Ilmselt arvestati ajas maha jäämust ja lennuki rattad puudutasid Tallinna lennujaama maandumisrada kella 17 paiku. 17.10 istusime Susaniga juba taksosse tänu lahketele stjuardessidele, kes meie muret kuulates lasid meid kõigist teistest reisijatest varem lennukist välja. Testima jõudsime õigel ajal ja nüüd jääb vaid loota, et oleme endiselt negatiivsed.

 

Edasi suundusime EOK-sse, et OM-i jaoks vajalikud riided kaasa haarata ning sellega said meie selle nädala seiklused läbi. Sellest, kuidas meie tee Pekingisse kulges, saad lugeda juba uuest blogipostitusest!

 

Susan EOK-st OM-i asju saamas