Tuuli Tomingas: Sain Itaalias spaasse minnes korralikult sõimata

Hüvastijätt mägedega

 

Pärast Obertilliachi IBU Cupi pakkisime oma kodinad kokku ja alustasime järgmisel hommikul teekonda Oberhofi maailmameistrivõistlustele. Ärasõidu hommikul tegin veel viimase sulpsu jäises jões, hingasin kopsud karget mägedeõhku (tegelt kakahaisu, Obertilliach uputab lehmadest) täis ning jätsin selle kauni loodusega hüvasti. Vaim tuli valmis seada vihmasajuks, uduks ja tormituulteks, sest ees ootas kahe nädala pikkune periood Oberhofis, kus on alati erakordselt halb ilm.

 

Viimane hommik mägedes, päikesetõusuga värvusid mäenukid roosaks.

 

Buss oli maast laeni asju täis ja kodinate äramahutamine oli paras tetrise mäng.

 

Aga lähme tagasi Anterselva aegadesse

 

Viimases blogis jutustasin Anterselva MK-etapist. Pärast MK-etappi otsustasime TT tiimiga jääda samasse kompleksi laagerdama, et valmistuda MM-iks. Plaan oli veeta nädal Itaalias ja siis teine Austrias Obertilliachis, kus toimus IBU karikasari ja mille ühest sprindist oli plaan tugeva trenni eesmärgil ka osa võtta. 

 

MK-perioodil elasime suusastaadionist 15 km eemal ja kõrguse mõttes tunduvalt madalamal. Hotell oli seal uhke, võiks isegi väita, et see oli üks vingemaid, kus pesitsenud olen. Päeval, mil alustasime MM-i ettevalmistuslaagrit, kolisime ümber juba armsaks saanud Wildgalli hotelli. See on hotell, kus elame tavaliselt Anterselva laagrite ajal ja kus olin ka nüüd aastavahetuse paiku. Wildgall asub staadionist vaid kilomeetri kaugusel ja selle hinna-kvaliteedi suhte oleme aastatega päris heaks kaubelnud, seega paremat laagerdamise kohta annab otsida.

 

Suusatasin kurbuse välja 

 

Ei saa salata, et olin Anterselva MK-etapist väga löödud ja tahtsin palju üksi olla. Mis on parim üksinda olemise viis, kui tuiata mööda metsi suuskadega ringi? Hotellide vahetuse päeval otsustasin Wildgalli auto asemel suuskadega minna. See tähendas oma 15 km suusasõitu ja 500m tõusu ronimist. Suusaradu oli seal kandis ropult ja alt külast Wildgalli juurde viis ka üks. Viskasin oma kodinad autosse, jätsin Indreku ja Susaniga mõneks ajaks hüvasti ning alustasin teekonda. Kui olin Wildgalliga samal tasapinnal ja hotellini oleks pidanud vaid mõnisada meetrit mööda väikest metsateed uhama, otsustasin teekonda jätkata. Sõitsin suusastaadionile, edasi üle Lago di Anterselva järve kuni Austria piirini välja, mis asus merepinnast 2100m kõrgusel. Suusatuuri lõpp polnud just kõige kergemate killast, ilm kiskus tuuliseks ja peagi hakkas tuiskama. Aga kuna ma Wildgalli juures olin omale pähe võtnud, et Austriasse jõuan selle päevaga välja, siis enne ma rahu ei saanud, kui jalg seda riiki katsus. Piiril/tõusu otsas oli ilm sedavõrd karm, et pikalt ma sinna oma saavutust nautima ei jäänud ja kimasin kähku mäest alla. Sel päev suusatasin kokku 3,5h ja kogusin üle 1000 tõusumeetri. Olin endaga rahul ja kurbus minust oli nüüdseks välja suusatatud.

 

Et Austria piirile jõuda, tuli läbida tunnel. Suvel on see rada toimiv autotee, talvel kasutatakse seda kõigeks muuks.

 

Mäest alla uhades külmus mu kere totaalselt läbi. Ootasin pingsalt Wildgalli jõudmist ja kuuma dušši. Lõpuks jõudsin hotelli ja leidsin oma asjad ühe ukse tagant. Eeldasin, et see on minu tuba. Indrek oli parasjagu teel Münchenisse, kus maandusid Eestist lennukiga tulnud massöör ja Indreku pere. Kätte ma teda telefonitsi ei saanud (levi polnud, ilmselt piiriületusest), aga eeldasin, et mu tuba on välja võetud ja küll see võtmekaart ka kuskil on. Koridoris askeldas parasjagu koristaja ja palusin tal toaukse avada ettekäändega, et kaart jäi tuppa. Loomulikult avas ta ukse ja ma pääsesin lõpuks tuppa. Oehhh, kui mõnus…soe tuba! Viskasin korra voodisse pikali, et siis koguda end duši alla minekuks. Pikutasin seal pisut, kui toa nurgas hakkas silma mingi kahtlane kott. Enda omaks ma seda ei tunnistanud, aga ju siis on Indrek mulle midagi tuppa toonud. Läksin kotti huviga vaatama. Seal oli termos, mingi toidukarp, pakk küpsiseid ja kindad.. mingid täiesti tundmatu firma omad, ei tea küll, et keegi meist seda brändi kannaks. Jätsin selle koti sinnapaika ja suundusin segaduses WC-sse, kus mulle vaatas kraanikausi kapi pealt vastu hambahari ja hügieenitarbed. Koheselt panin pildi kokku… MA OLIN KELLEGI VÕÕRA TOAS! Indrek ja Susan olid mu asjad suvalise ukse ette tassinud. Tormasin toast välja ja läksin siis hotelli vastuvõttu uurima, et kus kuramuse toas siis mina veel olen? Selgus, et mu võtmekaarti polnud keegi välja võtnud ja tuba, kuhu olin registreeritud, asus hoopis teises koridori otsas. 

 

Nädalaga patareid täis

 

Anterselva laagri alguses võtsime väga rahulikult. Eesmärk oli võistlusväsimus kerest täielikult välja saada ja siis mõne kiirema trenniga mahlad taas käima panna.

 

Üldjoontes täitis laager oma eesmärki. Intensiivsuse lasin suht nulli, see-eest treeningu aega kogunes maru palju. Kuna alguses me tugevalt trenni ei teinud, ei tundnud ma ka väsimust, mis suunaks mu automaatselt kodu poole ja jäin pidevalt lihtsalt treeningutele "kinni". No ei taha ju ära minna, kui päike särab ja väljas valitsevad ideaalsed olud. 

 

Tavapärane trenni kinni jäämine. Vaja igast asju proovida ja katsetada, nt ühe jala pealt laskmist.

 

Laagrisse oli Indrekul õnnestunud kaasa moosida üks tõeline tipptegija - massöör Keio Kits, kes hoolitses laskesuusakoondise lihaste eest aastatel 2016-2019. Temast oli toona tohutult abi, lisaks lihashooldusele tegeles ta ka suusatesti ja kõige muuga, mida parasjagu vaja teha oli. Oli selleks siis söögitegemine, transport, asjade parandamine vms. Kuna igavesti reisikotis elamine polnud jätkusuutlik, taandus ta koondise juurest ja alustas oma praksist Viljandis. Head suhted on temaga senini säilinud ja vahest oleme ühiselt isegi aega veetnud. Nüüd õnnestus meil ta kodukandist nädalaks välja meelitada ja tuua Itaalia mägede vahele. Ma ausalt ei tea, mis oleks saanud, kui ta poleks Anterselva laagrisse tulnud, sest mu lihased olid harukordselt kehvas seisus.

 

Hommikujooks päikesetõusuga

 

Hommikuujumiseks olid Anterselvas ideaalsed olud, jäävaba parajalt sügav jõe algus Lago di Anterselva järvest.

 

Imeline päikesetõus 

 

Lisaks Keio Kitsele olid Anterselva staadioni juures metskitsed.

 

Trenniparadiis on see Anterselva

 

Hirmus asi on see Saksa saun

 

30-minutilise autosõidu kaugusel Anterselvast, Brünecki linnas asub üks korralik veekeskus. Kui meil tekib plaan seda külastada, siis tavaliselt kasutan sealset ujulat treenimiseks. Ujun oma 1-2 km ette ära ning jätkan mõnulemist saunas. Ujulakultuur seal Eesti omast ei erine, aga sealne spaaosa on küll omaette elamus. 

 

Esimest korda seda spaad külastades jätsin rätiku maha, eeldades, et küll neid spaas jagatakse. Ei jagatud ja leiliruumi suundusin ma rätikuta, aga bikiinides. Olin spaarahva jaoks nagu tulnukas. Nimelt on seal kombeks käia aadamaülikonnas, mistahes soos-vanuses-vormis oled. Jõudsin leiliruumis mõned minutid istuda, kui minuga sauna jaganud (paljas) härra tormas vihaselt uksest välja. Järgmisel hetkel tuli ta tagasi, kaasas spaatöötaja ja näitas näpuga minu suunas. Järgnes itaaliakeelne segane jutt ja kui neile mõista andsin, et ma ei saa midagi aru ning palusin ingliskeelset selgitust, selgus, et probleem on minu bikiinides ja neid mul seljas olla ei tohi. Pean olema alasti! Paljaks ma mõistagi end võtta ei soovinud ja selgitasin, et mul pole rätikut, mida ümber panna. Nemad minu murest aru ei saanud ja palusid lihtsalt lahkuda, kui ma end paljaks ei võta. Mis mul üle jäi, lahkusin.

 

Ka nüüd külastasime seda vahvat veekeskust. Seekord olin juba teadlikum ja võtsin kaasa suisa mitu rätikut - ühe kere, teise pea kuivatamiseks, kolmas ümber higise keha hoidmiseks. Kui spaaossa jõudsin, tõmbasin bikiinid seljast, panin rätiku ümber ja komberdasin sauna. Sauna jõudes jätsin enne lavale ronimist oma plätud lavatsi alla põrandale ja pugesin paljaste ihude vahelt pisikesse vabasse nurka. Konutasin seal rätik ümber, nagu mingi erak. Mingi hetk pobises keegi miskit itaalia keeles. Enne ma ei reageerinud, kuni sama lause kõlas kolmandat korda. Kolmas kord oli see lause juba käratavas toonis ja pealegi vaatas suur osa saunas viibijad mulle otsa. Sain aru, et minuga on jälle mingi probleem. Kas nüüd on suisa rätikud saunas keelatud? Ütlesin siis härrale, et ma ei mõista teie keelt, mispeale näitas ta näpuga mu plätude suunas. Sain aru, et tema silmi riivasid hoopiski minu plätud ja oma keha ma talle siiski demonstreerima ei pea. Tõstsin oma plätud välja, jätkasin saunatamist. Ühtäkki tuli sinna töötaja, kes kontrollis niisama olukorda, viskas vett kerisele ja lahkus (seal viskavad töötajad vett). Niipea, kui ta ukse oli sulgenud, avas ta selle uuesti ja silmitses mind. Jõudsin veel mõelda, et MIS SIIS NÜÜD..., kui ta palus mul jalgade alla rätik panna. Vaatasin, et ka kõigil teistel on jalgade all rätikud ja panin siis enda koibade alla ka ühe. On neil alles saunakultuur! Saun on Soome leiutis, Eesti on Soomest kiviviske kaugusel, ma juba tean, kuidas saunas käituda ja siis on mingid makaroniõgijad, kes tulevad mind õpetama! Okei, see viimane lause oli nali, ei diskrimineeri ma kedagi ja austan iga kultuuri eripärasid :) 

 

Ujumine

 

Basseinis otsade ujumine on minu jaoks vastuoluline tegevus. Ühest küljest on ujuda mõnus ja väga kasulik. Teisalt, mis saaks nürim olla, kui nühkida edasi-tagasi 25m otsa, eriti, kui rajal on peale sinu veel inimesi, kes kühveldavad sulle vett näkku-suhu ning riivavad sind käte ja jalgadega. Ja kõige hullemad on need ujumisprillid! Olen leidnud omale ühed, mis minu näokuju juures päriselt ka vett läbi ei lase, aga selleks, et need ei lekiks, tuleb ujumist alustades neid 10x sättida. Kui veekindlus on saavutatud, on need tegelikult nii tugevalt minu silmaümbrustesse sisse sööbinud, et kuskil 40 minuti järel hakkavad silmaümbrused ja aju metsikult tuikama, isegi valutama. Tavaliselt kannatan ikka oma 50-55 minutit ära ja veest väljudes tõmban "lupsuga" selle vaakumkaose silmade küljest lahti. Silmaümbrustesse on pärast seda mõneks tunniks sügavad sinised randid garanteeritud. 

 

Kui enne kirjeldasin meeldivat spaakogemust, siis nüüd jutustan spaale eelnevast ehk ujula osast. Läksime siis TT tiimi perega spaasse-ujulasse. Milline privileeg, kui saab võistlushooajal basseinis otsi ujuda, hõiskasin oma mõtetes! Peagi kahetsesin ujuma minemise otsust, kui maadlesin oma prilliprobleemi ja igavuse tekkimisega. Asjale lisas vürtsi situatsioon, mil sain korraliku sõimu osaliseks. Alustasin ujumist samal rajal ühe naisterahvaga. Ta oli minust nõks aeglasem ja vahepeal tuli mul temast mööduda. Mingi hetk ta kadus ja ma rõõmustasin, et saan mugavates tingimustes oma distantsi täis ujutud. Iga kord, kui otsa lõpetasin, märkasin läbi uduste prillide kedagi basseini ääres seismas. Eirasin ja tegin veel kaks otsa ise mõeldes, et äkki see on Indrek või keegi tuttav ja lihtsalt vaatab, kuidas trenni teen. Kui uuesti ümber pöörama asusin, siis sõna otseses mõttes haaras keegi mul õlast kinni. Läbi uduste klaaside ja poollukus kõrvade kuulsin ja nägin, kuidas mingi vanem meesterahvas mind itaalia keeles sõimab. Tema ümber oli näha sagimist ja ilmselt pidid sellel rajal trenni alustama ujujad. Ütlesin inglise keeles, et ei saa aru, mida ta räägib, mispeale ta karjus: ,,THIS LANE IS RESERVED!´´! Ütlesin, et jeesus, sorry, ja tõmbasin basseini ainsa kahe vaba raja suunas, kus nägin seda naisterahvast, kellega eelnevalt rada jagasin ja veel kümmet teist inimest. Kõik nad olid surutud sinna kahe raja peale kokku ja kõik need eri tasemetega ujujad proovisid oma trennid ära teha. Kuna mul oli oma pähevõetud eesmärgist üle poole juba ujutud, surusin teise osa selles inimsupis ära, saades mitu päris head sinikat, mis olid tekitatud teiste ujujate käte ja jalgade riivetest.

 

Puistun ära

 

Lähen veel viimast korda tagasi sinna Anterselva MK-etapi juurde. Enne MM-i ettevalmistuslaagrit lajatasin katastroofilise MK naiste teatesõidu päeva õhtul ühe vinge jõusaalitrenni. Selle järel sai siis järgmisel päeval lasta 3,5h suuska korralike tõusumeetritega. MK aegsed kohanemisprobleemid kõrgusega ja viimased trennid panid kehale sellise paugu, et oioioiii!

Mu lihased olid metsikult puised ja valusad. Kui Keio mind esimesel õhtul mudima hakkas, oli ta ise ka hämmingus. Esimesel õhtul ta väga süvitsi asjale läheneda ei saanud, sest meil oli massaažilauaga väike probleem. Nimelt seda polnud. Kui Keio tulekut Anterselva planeerima hakkasime, uurisime massaažilaua kohta ja seda Wildgallis polnud, seega oli vaja see Eestist kaasa võtta. Tiimi buss on Euroopas olnud novembri keskpaigast saati ja lauda bussi peale visata ei saanud. See oli vaja kaasa võtta, kui Keio laagrisse lendas. Selgus, et lisapagas massaažilaua näol läheks meile maksma 130 eurot. Tundus ebamõistlik ja uurisime, mis selle massaažilaua väärtus üleüldse olla võib. Peagi avastasime, et Amazonist saaks ühe hiinaka 120 euroga kätte. Mõeldud-tehtud, TT tiim tellis omale massaažilaua, mis pidi Wildgalli hotelli jõudma juba esimesel laagripäeval. Mingitel segastel asjaoludel see esimesel päeval ei jõudnud, aga jõudis kolmandal ja siis sai minu puitunud lihastega süvitsi tegelema hakata.

 

Keio on kõva käega ja pärast tugevat massaaži, nõelu ja kuppe olid lihased küll super sodid, aga see-eest paranemas. Mõistagi mõjutas see ragistamine mind treeningutel ja enesetunne polnud kõige paremate killast. Hirmsa hooga hakkas lähenema Obertilliachi IBU Cup, kus nalja enam ei mõisteta ja kus tuleb number seljas pingutada. 

 

Mina piinakambris. Keio teeb küll imesid, aga need imed on teinekord väga valusad. Muide laman parasjagu TT tiimi isiklikul massaažilaual.

 

Jaanuari viimasel päeval jätsime Keio, Indreku pere ja Wildgalli hotelli personaliga hüvasti ning sõitsime tunni kaugusele Obertilliachi. Seal ootas meid juba teine majutus, mille pererahvas on meile samuti armsaks saanud - Maria ja tema pere. Võõrustajatega musid-kallid tehtud, seadsime end majutusse sisse. Edasi elasime võistlusrütmis, ette olid antud kindlad treeningu- ja võistlusajad. Nende järgi sai elu sätitud ehk kui trenn oli kell 13.00-15.00, siis jäi lõunasöök lihtsalt vahele.

 

Semestri lõpp lähenes hirmsa hooga ja kogu oma vaba aja istusin arvuti taga. Aga samas, mis elul viga, kui teed rõduukse lahti, tõmbad pluusi seljast ja peesitad mõnusalt päikese käes, samal ajal õppides.

 

Elasime apartmendi tüüpi majutuses ja ma sain lõpuks tegeleda ühe oma lemmiktegevusega - küpsetamisega! Küpsisetegu läks küll pisut vussi, ahjust väljus mitme väikese küpsise asemel üks suur.

 

 

Obertilliachis oli tarvis hommikuujumist jätkata. Esimesel hommikul oli selle koha otsimine keeruline, jões oli vähe vett ja lund jõgede ümber liiga palju. Lahendus oli geniaalne. Otsisin jõeäärt mööda joostes parajalt sügava lõigu ja kaevasin teest jõeni läbi paksu lume järgnevateks päevadeks paraja raja sisse.

 

Obertilliachis oli kaks võistlust ja mis veider, mõlemad sprindid. Esimene sprint toimus 2. veebruaril, teine neljandal ja sellest teisest pidime plaani järgi osa võtma. Indrek registreeris mind ja Susanit 2.02 toimuvale võistlusele, et juhul, kui hommikul ärgates on ilge purakas sees, siis võib ju proovida auhinnaraha peale sõitma minna. Mina starti ei läinud, vajasin veel lisaaega keha normaliseerumiseks. See-eest tegin lõigutrenni. Susan läks starti ja mis eriti sõge, tema osalusest sain teada alles Estonian Biathlon Teami Instagramist. Võistlust ma ei jälginud, sel ajal tegin soojendust ja kui võistlus läbi sai, alustasin mina oma treeningut. Eeldasin, et Suss oli selle sama trenni teinud hommikul.

 

Igatahes see lõigutrenn oli kohutav ja jumal tänatud, et ma starti ei läinud. Mu keha ei toiminud endiselt, lihased keeldusid koostööd tegemast ja ka õhku ei tulnud peale (õhku vist ei tulnud seepärast peale, et sattusin paanikasse oma lihaste seisust). Trenni lõpuks olin käpuli maas ja eneseusk MM-iks vormi saamise osas oli kadunud.

 

Kaks sitahunnikut - pärast lõigutrenni oli küll tunne, nagu oleksin üks paras hunnik. Tõsiselt lähenedes, siis Obertilliachis on palju lehmi ja nende ekskrementidega pole miskit peale hakata, need tassitakse lihtsalt keset põldusid hunnikutesse.

 

Tugev treening numbriga

 

4. veebruaril oli plaanis tugev treening, mis oli pikitud ühe vahva võistluse sisse. IBU karikas on laskesuusa võistlussari, mis sarnaneb oma olemuselt MK-ga, aga on selle pisut tagasihoidlikum versioon. Laias laastus on kõik sama, materjalikontrollid, family club-id (toitlustus), dopingukontrollid, ülekanne jne. Isegi auhinnaraha saab, aga MK 30 asemel 8 paremat. Esimene ots on sellel võistlusel kõva. Saksamaa, Prantsusmaa, Norra, Rootsi jt suuremate laskesuusariikide esindajate B-koondislased, kes tegelikult on võimelised ka MK-sarjas etteotsa sõitma. Stardist leiab ka A-koondise tegelasi, kelle plaanidesse mõned etapid mahuvad, nt nagu meie, eestlased. Teine pool protokollist on juba kulmu kergitama panev seltskond, nagu Brasiilia, Argentiina, Türgi, Hispaania jt riikide esindajad. Kui mõne nende käest uurida, mis moodi nad laskesuusatamise juurde sattunud on, siis vastuseks saab umbes midagi sellist: õppisin IT-d, tulin Saksamaale tööle, nägin telekast laskesuusatamist, otsustasin proovida. 

 

IBU karikale peale saamiseks takistusi pole, aga selleks, et sarjast mitte välja kukkuda, peab teatud taset hoidma (FIS punktilaadne süsteem). Kui punkt liiga suureks läheb, pead mõnda aega sarjast eemal olema, aga juba ülejärgmisest trimestrist saab uuesti osa võtta, kuniks punkt taas liiga suureks läheb. IBU karika alusel saab kvalifitseeruda ka MK-le, kusjuures meie värskeim liige Hanna-Brita on selle normi ära täitnud!

 

Enne starti oli üle mitme nädala hea olla ja ma suisa ootasin startimist.

 

Indrek oli valitud IBU Cupi kohtunikuks (uhke käepael). Kas algus prestiižikale karjäärile rahvusvahelises laskesuusaföderatsioonis?

 

Sprindipäeval tundist end harukordselt hästi, üle mitme nädala puudus mul lihasvalu. Läksin võistlusele vastu heas tujus, seda enam, et midagi tõestada polnud tarvis, tegu oli vaid tugeva treeninguga. Kui stardipauk käis, panin siiski pigem rahulikumas rütmis ajama. Kartsin sääraselt kangestuda, nagu üle-eelneva päeva lõigutrennis. Aga ma ei kangestunud ja liikusin normaalses rütmis kuniks suure laskumiseni. Suur laskumine tõmbas hea hoo üles ning lõpus keeras 90-kraadise kurviga paremale. Ei midagi hirmsat, sest ruumi seal jalgadega siputamiseks oli. Soojenduse ajal paistis kurvile päike, see muutis lume soojaks ja sulalumel oli kurvi keerata lihtne. Nüüd võistluse hetkeks oli päike mäe taha pugenud ja lõik oli jäätunud. Mina seda ei teadnud ja pahaaimamatult sõitsin kurvile hooga peale. Hakkasin jalaga lükkama, aga ei miskit, suusk ei kantinud. Taipasin, et kui ma kohe midagi ette ei võta, sõidan otse rajalt välja ning proovisin külg ees sahatada. Selle lükke peale lendasid mul jalad alt ja ma maandusin mõnusa pauguga vastu jäätunud lund. Ajasin kondid kokku ja jätkasin sõitu. Kõik need, kellest ringi alguses olin möödunud, olid nüüd taas minu ees ja alustasin uuesti nende noppimist. 

 

Peagi olin lamadestiirus, selja tagant paistis minu järgi startinud Austria tüdruk. Tore olukord küll, olen mingil külavõistlusel ja juba siin saan 30sek esimese ringiga, mõtlesin ma, aru andmata, et kaotasin kukkumisega ajas palju. Sain õnneks lamades kõik märgid alla ja motivatsioon pingutada tärkas taas. Sõitsin tõuse ja sirgeid väga ilusti, aga kui tuli see kurikuulus laskumine, siis kartsin… Ma tulin püsti alla ja lõpus veel pidurdasin ka…VÄGA PIINLIK.

Püstitiiru jõudes oli minu kaotus kiireimale võrreldes esimese ringiga juba kõvasti väiksem, kuigi laskumisega olin ilmselt kõvasti ära andnud. Lasin paraku kaks trahvi, mõistmata, miks lasud märki ei tabanud. Viimasele ringile läksin vihaga peale, sest noh, tugev trenn ju. Sõitsin kõiki osi üsna hästi, loomulikult peale selle laskumise, kus kukkusin. Finišisse jõudes taipasin, et olen veel üsna värske ja endast kõike pole ma kindlasti välja pigistanud. Siis ma muidugi lahkusin võistlusareenilt suure pettumusega, kahe trahviga oleksin võinud ju ometi rahale sõita. Hiljem maha istudes oma kanni peal olevat sinikat tundes taipasin, et andsin laskumistel rõvedalt palju ära ja tegelikult sõidutunne oli super hea. Pole see olukord midagi nii kole ja Oberhofiks olen tegelikult valmis!

 

IBU karikas on sarnane MK-ga, lihtsalt veidi tagasihoidlikum versioon.

 

Nüüd oleme juba kogu Eesti koondisega Oberhofis. Oberhof tervitas meid esimestel päevadel udu ja tuulega, nagu ikka. Kohe algab aasta olulisim osa pihta ja seda, kuidas ma selleks valmis olen, saad vaadata juba telekast! Aga sellest, kuidas Obehofi periood läbi minu silmade möödus, saad lugeda minu järgnevast blogist! Head laskesuusatamise piduperioodi Sulle, armas lugeja!

 

TT tiimi buss Citroën SpaceTourer selle talve viimast korda mägede rüpes.

 

Keha annab juba vaikselt märku, et kodust on saanud liiga kaua eemal olla. Geelküüntest pole küll enam midagi järel, viimse murdumisega tõmbas suisa vere lahti.

 

Lõpuks saabus kauaoodatud kiri. Milline kergendus, semester lõpetatud!