Tuuli Tomingas: rohketest äpardustest hoolimata hooajaks valmis

Tere, kallis lugeja! Viimasest sissekandest on omajagu möödas ja oi, kui palju on vahepeal juhtunud. Kõike ei jõuagi Sinuga jagada, aga selle perioodi meeldejäävaimad sündmused tooks esile küll.

 

Kõik, kõik on uus septembrikuus

 

Päris paljude jaoks tähendas septembri saabumine elurütmi muutust ja nii ka minul. Leidsin mina siis tee jälle koolipinki. Mis see siis nüüd on, oma viies aasta ilmselt. Normaalajal lõpetamisest on juba 1,5 aastat möödas, aga olen püüdnud koormust jagada sedasi, et kool mind väga spordirütmist välja ei viiks.

 

Kuna olen siin vahepeal 2 aastat "istuma" jäänud, on mul uued kursusekaaslased. Eelmine aasta seoses koroonaga ei puutunudki nedega üldse kokku, aga sellest õppeaastast enam kursuseid läbi interneti ei toimu ja tuleb reaalselt kohal käia. Ühest küljest veidi keeruline, aga teisalt annab kohal käimine koolile hoopis teise hingamise. Esimestesse tundidesse minek oli veidi ärevust tekitav, ei osanud ette kujutada, millised on uued õppejõud ja kursakad ning kuidas mind, uustulnukat vastu võetakse. Aga üsna kiirelt sai selgeks, et olen superägedate inimestega ümbritsetud ja ei võtnud kaua, kui end nende seltsis mugavalt sain tunda.

 

Nüüdseks on juba omajagu kooliga tegeletud, marki paar korda täis tehtud (Instagrami scrollides kogemata videot valjult vaadanud, unustatud esitlused tunni ajal kokku vorbitud jne), kodutöid öösel kirjutatud ja 3 ainet läbitud. Siht terendab silme ees ja lõpp paistab kaugustest.

 

Kooliaasta algusega seoses sain motivatsiooni jagada ka pisematele spordipoistele ja -tüdrukutele. Suurem uudis on muidugi see, et TT tiimi all hakkas tegutsema ka laste punt - TT tiimi mudilased. Nende kohta saab rohkem lugeda TT tiimi kodulehelt. Lisaks mudilaste pundi motiveerimisele sain spordinädala raames utsitada ka Sillaotsa kooli õpilasi kehalise kasvatuse tundides. Kekatund tõmbas lapsed korralikult läbi, aga mina väsisin ilmselt lastest isegi rohkem. Seega respekt kõigile kekaõpsidele - teie töö on karm!

 

Alates 7. septembrist on TT tiimil ka 7-12-aastaste laste punt. Vanemad TT tiimi liikmed käisid neile trenni andmas.

 

Spordinädala raames viisime Indrekuga Sillaotsa koolis kehalise kasvatuse tunni läbi.

 

Vigane Anterselva laager

 

See ettevalmistusperiood on olnud üllatavalt positiivne just haigustest pääsemise poolest. Viimati olingi rivist väljas täpselt aasta tagasi. Isegi koroona on minust kaarega mööda kõndinud. Aga see-eest olen ma ennast uskumatult palju vigastanud. Kõigepealt rullsuuskadega kukkumine juunis, mille haavu ravisin juuli lõpuni, siis matkal kruusateele viskumine, nii et kärnas olid küünarnukk ja põlv. Septembris see õnnetuste jada jätkus.

 

 

Laagris ilm meid ei hellitanud. Eelmistel aastatel on Anterselva laager olund pigem suve pikenduseks. See aasta püsisid temperatuurid 0 kraadi juures, parematel päevadel küündisid kuni 15 kraadini.

 

Anterselva laagri ajal oli meie Robil sünnipäev. TT tiimi poolt sai poisile kingikotti pandud hulganesti kommi, et ta ikka trenni jaksaks teha.

 

 

Septembri keskel laagerdasime Itaalias, Anterselvas. Üsna laagri algusfaasis oli meil parasjagu käimas esimene tugev treening rullsuuskadel, 6x2km temposõit. Olin oma 5 kordust ära teinud ja asusin viimasele. Plaan oli see teha see lõik kõige kiiremini ja nii ma siis panin ilge tuhinaga stardist minema. Sain oma paar tõuget tehtud kui mul kuidagi õnnestus suusakepp jalge vahele asetada ja maandusin hea lennuga vastu asfaldit kõhuli. Panin sellise litaka, et hing jäi korra astmalaadselt kinni ja end püsti ajades oli peamine mure õhu kätte saamine. Kui lõpuks hapnik peale tuli, komberdasin poolpaanikas stardikohta tagasi, saamata aru, mis täpselt juhtus. Kohe tormas mulle Indrek antiseptikuga vastu, mispeale märkasin oma küünarnuki juures olevat lõhkist nahka. Aga muret ei teinud see küünarnukk, vaid hoopis vasak jalg, mis tuikas imelikult ja hakkas mõne minutiga sedavõrd paisuma, et Indrek kupatas mu kohe jalgupidi jääkülma jõkke. Istusin seal jões mõned minutid, aga kripeldama jäi viimane tugev lõik, mis kukkumise tõttu tuli katkestada. Jõest välja tulles panin saapad uuesti jalga ja veeresin stardipaika tagasi ning olin minekuvalmis, kui Indrek tuli minuga "pahandama". Siis ma sellest aru ei saanud, aga tervise huvides ta mul trenni edasi teha ei lubanud. Pakkisin nukralt oma relva kotti ja ootasin transporti, et hotelli sõita. Hotellis voodis pikutades ja jääkotti jalal hoides hakkas mul paha. Mind valdas hirm, et nüüd on midagi tõsist lahti ja kas üldse saan laagris treeninguid jätkata.

 

Õnneks mõne aja möödudes hakkas mul parem ja halb enesetunne oli ilmselt tingitud ehmatusest. Jalg paisus õhtuks päris suureks, aga hakkas juba järgmisel päeval taanduma. Paistetuse taandudes hakkas see värvuma sinakas-lillaks ja mõne päeva möödudes nägi juba päris kole välja. Konsulteerisin telefonitsi ka arsti ja füsioga, aga nemad ei näinud põhjust treeningutest taganemiseks, kuna tegu oli tugeva lihase põrutusega ja mul soovitati lihtsalt jalgade koormust vähendada. Hoidsin end jalgade põrutamisest ehk jooksmisest ja hüpetest tagasi, rullsuusatamist jalg ei seganud. Valu tegi jalg pärast kukkumist kõvasti, aga läks päev päevalt paremaks. Isegi 3 nädalat hiljem andis see koht veel aeg-ajalt tunda, aga siis see mind enam jooksmisest eemal ei hoidnud. Eestisse jõudes käisin igaks juhuks ka ultraheliuuringul, mis näitas väikest hematoomi jäänust, mis sekkumist ei vajanud. Nimelt kui hematoom iseseisvalt ei imendu, siis võib see hakata luustuma ning siis on vaja juba kirurgilist abi. Minu keha sai sellega siiski ise hakkama.

 

Kas jõusaali treener on kavadega liiale läinud? Jalg paisus õhtuks päris suureks.

 

Jões jalgade leotamisest kujunes traditsioon. Pärast iga trenni hoidsin jalgu jääkülmas jões, et taastumist kiirendada.

 

Esimene nädal oli jalg üleni sinine, teisel nädalal hakkas see laiguti taanduma. Alles kuu möödudes oli sinikas täielikult kadunud.

 

Asendasin jooksutrennid rullsuusatamistega. Ilmselt oligi hea, sai ülakeha tugevamaks treenitud.

 

Saaga jätkub

 

Kui jala põrutamisest oli möödas üks päev ja meil oli parasjagu plaanis õhtune lasketreening, siis õnnestus mul end veelgi vigastada. Treeningu ülesanne oli kiiruse peale laskmine koos asendivõtuga. Tegutsesin tavapärasest aeglasemalt, sest jalg ei võimaldanud matile suure hooga prantsatada. Proovisin kompenseerida seda kakerdamist kiire relva seljast võtu ja laskekiirusega. Kui Indrek andis meile järjekordse "stardi", võtsin asendi, haarasin relva, aga relva haarates jäi mu väike sõrm kabaraua taha nõnda õnnetult kinni, et seda vabastades tuli sõrm ära koos küünega. Sõna otseses mõttes rebisin lahti oma küüneplaadi ja see jäi rippuma vaid tagumise kinnituskoha nahale. Jube valus oli, aga läbi kinda polnud selge, mis juhtus ja jätkasin trenni. Hotellis sõrme vaadetes oli pilt kole, küüne vahelt oli immitsenud verd ja isegi sõrmele puhumine tekitas tugeva valuaistingu. Paar päeva tegi isegi sõrme riivamine põrguvalu ja selleks, et seda vältida, pigistasin lihtsalt aeg-ajal patsikummiga oma sõrme kinni, et närvid seda aistingut edasi ei kannaks.

 

Eestisse jõudes ootas mind küünetehniku vastuvõtt. Mu sõrmi nähes ei teinud küünetehnik isegi teist nägu, ta lihtsalt ei imesta enam. Tegi mu terved küüned ilusaks ja palus tungivalt väikese sõrmega EMO-sse pöörduda, et lasta see küüneplaat korralikult eemaldada, sest küünevalli oli tekkinud põletikulaadne nähtus. EMO-sse ma muidugi pöörduda ei kavatsenud, mispeale ei jäänud tal muud üle kui ise kogu lahtine osa eemaldada. Oi, kui palju parem hakkas pärast seda!

 

EMO-sse ma oma sõrmega pöörduda ei kavatsenud, küünetehnik pidid ise olukorra lahendama.

 

Anterselva karistab mind

 

Laagri lõpufaasis olin sinise jalaga ja väikese näpu küüneta. Meil oli trenn jõusaalis ja asusin parasjagu raskusega lõuatõmmete juurde. Algul 10 kg, siis 14 kg, aga kuidagi väheks jäi. Tahtsin raskust lisada, aga 10 kg raskusvest ja 2x2 kg jalaraskused olid juba ümber keha. Midagi oli vaja juurde leiutada. Võtsin siis vöö, millele kinnitasin 5 kg ketta. Kontrollisin hoolega, et see ei laperdaks lõuatõmbe ajal ning kui kõik tundus ok, hakkasin lõga tõmbama. Ilmselgelt teen ma seda sellise raskusega koos nõksuga ja ennast hooga üles tõmmates vabanes 5 kg ketas kuidagi nii, et lendas ilge pauguga vastu minu häbemepiirkonda. Õnneks on selles kohas kont ja mingit vigastust ma ei saanud, aga paugust tulenev valu võttis korraks küll silme ees mustaks. Kirusin, vandusin, viskasin selle 5 kg ketta maha, kosusin veidi ja jätkasin trenni. Sellest treeningust sain lisaks haigetele lihastele ka armsa sinika oma õrnemasse piirkonda.

 

Jooksud

 

Viini 5 km ööjooks (20.09)

 

Netis tuhlates avastasin Itaalia laagri ajal, et ärasõidupäeval toimub Viinis 5 km ööjooks. Minu jaoks jube ahvatlev, sest niikuinii oleks meil sellel päeval plaanis lend Viinist Eestisse ja mingit lisaringi jooksul osalemiseks teha pole tarvis. Jalg oli laagri lõpuks piisavalt heas seisus, et võistlusest osalemise sundmõttest ma enam lahti ei saanud. Ainus mure oli see, et lend läheb enne kui jooksule start antakse ja minul oli pilet juba olemas. Rääkisin ideest ka treenerihärrale ja ka temal kui jooksuentusiastil lõid silmad särama. Mõeldud-tehtud ja jooksule regasime nii mina kui ka Indrek. Lennule sai minu asemel ümber bronnitud meie massöör Theressa ja seega pilet raisku ei läinud.

 

Ärasõidupäeva hommikul ärkasin vara, et jõuda teha kerge jooks ja ujumine, vastasel juhul sureks mu keha õhtuseks stardiks välja. Teised magasid veel õndsat und kui võtsin bussi ja põrutasin Lago di Anterselva järve äärde, et joosta järvering ning hüpata kaljult vette. Väljas olid miinuskraadid ja pärast ujumist auto juurde tõtates kujutasin vaimusilmas juba ette, kuidas kohe sooja tuppa jõuan ja hommikusööki nautima asun. Juba eemalt hakkasin võtmepuldist autouksi avama, aga auto ei reageerinud. Jooksin lähemale ja proovisin uuesti…ei miskit. Pärast korduvat proovimist hakkas mind valdama paanika, meil oli vaja jõuda ju lennujaama! Proovisin ja proovisin, aga ei toiminud. Üritasin siis kätte saada puldi seest manuaalselt avanemise võtit, aga näpud olid sedavõrd jääs, et plastikust oli võimatu midagi välja tirida. Sudisin seal omajagu, kui kogemata kätt ukselingile toetades käis plõks. Auto uksed avanesid! Sõitsin segaduses hotelli ja juhtunust Indrekule rääkides jõudsime ühisele järeldusele, et pult oli ilmselt joostes nõnda rappuda saanud, et patarei ei andnud ühendust. Kui selle võtmega paanikas olles sudisin, siis raputasin ilmselt asjad jälle paika.

Selle murega sai siis ühele poole ja saime rõõmsalt asuda Viini poole teele.

 

Just selle kaljunuki pealt harrastasin hommikuti vettehüppamist.

 

Viinis jätsime lennujaamas kojureisijatega hüvasti ning hakkasime jooksuks valmistuma. Valmistumine oli muidugi raju, passisime lihtsalt mitu tundi tühja telefonides. Lõpuks oli aeg stardimaterjalid välja võtta, tutvuda ümbruskonnaga ning asuda soojendusele. Kõik läks ladusalt. 10 minutit enne jooksu tahtsin stardijoonele minna, aga kogu stardikoridor oli paksult rahvast täis. Jooksule oli registreerinud oma 15 000 inimest ja nüüd oli vaja sellest seltskonnast end läbi raiuda, et mitte stardipauku kuuldes nende taha toppama jääda. Surusin end vihaste pilkude kiuste üsna ette otsa, aga päris esimeste sekka minna ei julgenud. Kui pauk käis, pani osa seltskonda hirmsa hooga ajama, aga mõni sell minust eespool otsustas sörkida. Nägin enda ees, kuidas aeglasemad lihtsalt pikali joosti ja kuidas inimesed kukkusid, aga minul õnnestus probleemideta minema saada. Mõnesaja meetri pärast oli seltskond juba hajunud ja jätkasin heas pundis. Ma lihtsalt jooksin, teadmata täpset rada ja tempot, sest kella GPS näitas aiateibaid. Kui olin oma pool maad läbinud, vuras must mööda esimene naine, keda olin pärast starti kohanud. Tundus minu masti jooksja, aga mul polnud õrna aimugi, mitmes ma parasjagu tegelikult olen ja kas temast möödaminek midagi muudaks. Haakisin talle küll sappa, aga mingi aja pärast tundsin, et tempo käib üle jõu. Jäin maha teadmata, palju finišini jäänud on ning kartes end lihtsalt enne lõppu kinni joosta. Aga minu üllatuseks hakkas pärast üht kurvi ootamatult lõpp paistma ja siis vajutasin ma gaasi põhja ning ületasin finišijoone enda kohta uskumatu ajaga - 16.54.  Teadsin, et olen end ületanud. Indrek tuli mulle vastu ja kiitis. Rahvast oli palju ja muusika mängis kõvasti, seega ei kuulnud ma pooli sõnu, mis ta ütles, aga kõrvu jäi kõlama vaid sõna "neljas". Pettusin hetkega, et enda ees oleval naisel sedasi minna lasin ning küsisin siis nukralt, et mitmes Indrek oli, mispeale Indrekv astas, et "ütlesin ju, et neljas". Tuli välja, et tema oli hoopis olnud neljas ja mina teine ning see naine, kes minust mööda jooksis, oligi lõpuks võitja. Mu meelehärm lahtus koheselt ning nüüd ei jäänud üle muud kui autasustamist oodata.

 

 Stardinänni hulgas oli ka vahva pluus. Jooks Viinis tekitas kojusõiduks kõvasti peavalu juurde, aga vaev oli seda megalt väärt!

 

Traditsiooniline Tartu linnajooks (1.10)

 

Juba 3. aastat võtsin osa Tartu 10 km linnajooksust. Eelnevad aastad on see jooks möödunud väga raskelt, olen end sõna otseses mõttes vigaseks pingutanud. Sel aastal oli konkurents veidi lahjem ja läksin pingevabalt peale, eesmärgiga oma eelmise aasta Tartu linnajooksu aeg üle teha. Pärast Viini 5 km võistlust ei tundnud see üldsegi suure eesmärgina. Võitja oli põhimõtteliselt juba stardis teada, kohal oli Laura Maasik, kes on minust igas olekus peajagu üle. Kui start käis, võtsin talle sappa. Ta jooksis enda mõistes sörkides ja tempo oli mulle paras või minu võimetest isegi nõks lahjem. 4 km jooksis ta rahulikult, aga siis tõstis tempot ja pikalt ma temaga kaasas püsida ei jaksanud. 5 km peal jäi meil vahe sisse ja siis võtsin omale eesmärgiks hoida oma maksimaalse lähedast tempot. See õnnestus hästi, seina kui sellist tunde mõttes ette ei tulnud ja finišisse jõudes olin teinud oma 10 km rekordi. Laura jättis minuga vahe sisse ja ilmselt asus siis taas endale mugavas tempos tiksuma. Finišis oli meie vahe igatahes vaid 11 sekundit.

 

Koduse perioodi viimane proovilepanek ehk Viljandi linnajooks (9.10)

 

Enne esimesse lumelaagrisse minekut tahtsin end veel kuskil proovile panna. 8. oktoobril toimus Viljandis pikkade traditsioonide ja rohkete auhindadega võistlus, mis meelitas kohale nii minu kui ka Indreku. See oli veidi väljakutsuvam kui mu eelnevad linnajooksud, rajaprofiil oli üsna mägine ja viimasele kilomeetrile oli sätitud eriline maasikas, Pika tänava järsk, 400-meetrine tõus, kus jagatakse eraldi auhind selle kõige kiiremini läbinud tegelasele.

 

Jooksu alustasin mõnusas tempos, peagi möödus minust Lily Luik, kellele kohe sappa haakisin. Ta hoidis parajat kiirust ja mul polnud vajadust mööda minna või maha jääda. 3 km peal oli vaheajapunkt, mille esimesele läbijale oli eraldi auhind. Jooksin selleks hetkeks Lilyst mööda ja olin naistest esimene, kes vaheajapunkti jõudis. Peagi möödus ta taaskord minust ja vedas mind 5 km-ni. Kui ta tempot tõstis, jäin maha. Ega mul niiväga raske siis veel polnudki, aga kartsin veidi edasist rajaprofiili ja viimast tõusu. Vahe oli mingiks hetkeks nõnda suur, et teda enam näha polnudki. Viimased 2 km kulgesid tugeva vastutuulega. Soojendust tegin just seal kandis ja võistluse ajal teadsin, et see osa võistlusest saab olema väljakutsuv. Enne vastutuulelõiku jõudmist nägin eemal enda ees jooksmas üht meest. Tõstsin tempot, et tuulisel osal tema taha varju saada. Jõudsingi talle järgi ja ta vedas mind edukalt poole tuulisest osast. Temaga koos jõudsime ka Lilyle lähemale. Hirm peagi saabuva tõusu ees hoidis mind tagasi ja Lilyle ma järgi tuhisema veel ei asunud. Tahtsin noppida tõusukuninganna tiitli ja seega säilitasin piisavat reserveeritust, aga tõusu alla jõudes oli Lily veelgi lähemal ja siis hakkasid mulle pähe kiskima juba võidumõtted. Surusin hambad ristis end tõusust üles, möödusin Lilyst ning finišisse jõudsingi esimese naisena.

 

Autasustamisel tagasi ei hoitud, vaevu jõudsin kõik võidetud asjad autosse ära tassida. Aga mis kõige iroonilisem, minu ponnistused vahefiniši ja tõusukuninganna tiitli nimel olid kasutatud, naiste klassi nende puhul auhindu ei jagatud.

 

Viljandis jagati auhindu nii palju, et ei jõudnud autossegi ära tassida.

 

Esimene lumelaager Imatras ja veidi segane jooksuidee

 

12.-23. oktoobril olime oma selle aasta esimeses lumelaagris Soomes, Helsinkist mõne tunni sõidu kaugusel Imatras. See väike linnake asub Vene piiri ääres, aga peidab endas uskumatult häid sportimisvõimalusi. Maha oli pandud hästi hooldatud kunstlumering ning rajal oli piisavalt ruumi treeningute läbiviimiseks. Ma polnud varem Imatras käinud ja ei teadnud suurt midagi sealse kompleksi võimalustest. Laagri koht oli tulenevalt oma asukohast üsna ebapopulaarne. Eenamuse rahvuskoondiste jaoks on see koht logistiliselt keerulises asukohas ja Ukraina sõda idapiirile just ei meelita. Seetõttu olid rajatiste hinnad odavad ja laager kujunes väga rahakotisõbralikuks.

 

Lõpuks lumel! Muidu igati nunnu pilt, aga peapael sai valepidi pähe pandud.

Imatras oli meil korralik kergejõustiku staadion. Paljud õhtused trennid sai just seal tehtud. Parasjagu olen Susani abiga takistusjooksu aegu meelde tuletamas.

 

Meie massöör Theressa on jube kleenuke. Tõstan talle putru, et ta ikka kosuks.

Käisime kalal, aga kala saime lõpuks hoopis poest.

 

Üks lõõgastavaim tegevus on küpsetamine. Parasjagu olen saiakeste taignaga ametis.

 

Viimane hullumeelne idee torkaski pähe just seal. Nimelt plaanis Indrek oma jooksuvormi realiseerida Soome laagri viimasel päeval Helsingis, kus peeti iga-aastane võistlus maratonis, poolamaratonis ja 10 km jooksus. Indrek registreeris end 10 km jooksule. Loomulikult pressisin ka mina ennast kaasa ja nii saigi laagri viimase suusasõidu asemel sibada hoopis asfaldil, eesmärgiga ikkagi oma 10 km rekord ületada. Teised TT tiimi liikmed jäid veel lumele viimast trenni tegema ja nii me võtsime ette logistiliselt üsna keerulise teekonna Helsingisse. Kohale me jõudsime, aga algus polnud paljulubav. Esmalt olid meie mõlema stardinumbrid kuhugi kaduma läinud ja asendusnumbrite organiseerimine võttis omajagu aega. Kui stardini oli umbes pool tundi, tuli ära teha kohustuslik käik WC-sse. Kogu keskuse peale oli tualette kokku 2 tükki ja saba nende taga ulatus koridori uksest välja. 10 minutit enne starti sain lõpuks WC-s käidud, aga siis oli keha juba nõnda maha jahtunud, et starti minnes värisesin külmast. Polnud just paljulubav algus oma 10 km rekordi jooksmiseks. Stardist panin hea pundiga minema, aga see seltskond otsustas tempos juba 2 km alguseks järgi anda ja jätkasin omas rütmis. Kella pealt jälgisin mugavuse piiril olevat kiirust ja üllatusena oli see oodatust parem. Kui 5 km peal polnud veel "seina" ette tulnud, tekkis teatav optimism ja raskematel momentidel ma enam järeleandmisi ei teinud. Kilomeeter enne lõppu vaatas kellalt vastu sedavõrd ilus aeg, et isegi kui kukuksin mugavustsooni, teeksin rekordi. Sain pingevabalt joosta, kuniks minust möödus N50 klassi kuuluv daam. Haakisin kohe talle sappa ja saades aru, et suurt tempomuutust kiiruse mõttes ei toimunud, kavatsesin võidelda lõpuni. Lõpp oli staadionil ja 400m ringil on mul oma energiavarude arvestusest teatav arusaam tekkinud, seega vajutasin õigel hetkel gaasi põhja ja selle tempoga see daam enam kaasa tulla ei jaksanud. Ületasin finišijoone esimesena ja mis peamine, purustasin oma rekordi minuti ja 6 sekundiga! Ma jooksin enda kohta üle ootuste hästi - 36.06.

 

Logistiliselt oli kohalejõudmine paras väljakutse, aga starti me jõudsime. Meie stardinumbrid olid kaotsi läinud, korraldajad majandasid pikka aega, kuniks saime omale asendusnumbrid.

 

10 km rekordi järgi olin tulnud ja selle ma ka saavutasin. Raske treeninglaagri foonil ja olematu soojenduse pealt uskumatu rekordi parandus.

 

Ma olen s*tamagnet

 

See ilmselt ei ole enam uudis, kuidas minu käes kõik asjad kaovad/purunevad. Viimane äpardus leidiski aset Soomes. Vaba päeva eelsel õhtul läksime tiimiga spaasse. Mul oli kaasa võetud klaasist veepudel, millest on hea pärast sauna vett lürpida. Pesuprotseduurideks sai see kotiga kappi pandud ja kui jõudis kätte lahkumise aeg, haarasin kapist oma koti, et teistele järgi tuhiseda. Koti lukk oli jäänud ühest küljest veidi lahti ja kapist kotti välja tirides kukkus sellest väiksest praost just seesama klaasist veepudel põrandale kildudeks. Asusin kohe suuremaid tükke kokku korjama, aga käpuli olles oli näha, kuidas terve põrand suisa sädeleb imepisikestest kildudest. Õnneks riietusruumis kedagi polnud ja hakkasin siis märjaks tehtud majapidamispaberiga põrandalt neid kilde kokku nühkima. Üks vahekäik sai tehtud ja arvasin, et nüüd on asjaga korras, aga siis välisukse poole sammudes oli näha sätendadat põrandat ka teisest kapivahest. Asusin ka seda küürutades nühkima. Kui olin kogu riietusruumi üksikasjalikult üle käinud, sain lõpuks südamerahuga väljuda. Ei tahaks teadagi, mis saanuks, kui mõni laps paljaste jalgadega seal pahaaimamatult omale mõne killu jalga oleks astunud. Väljudes informeerisin hilinemise põhjustest ka oma tiimikaaslaseid. Neile see üllatusena ei tulnud ja pikka viha nad vast ei pea.

 

Eluga igati rahul kuniks veepudelikatastroof juhtus.

 

Nüüd oli vaja uut joogipudelit ja soetasin omale säärase Prismast. Seekord plastikust ja hinda arvestades üsna korraliku. See veepudel testis mu närve eriti korralikult tagasisõidupäeval. Laevas oli mul seljakott hädavajalikuga st vee, arvuti ja muuga. Laevalt maha minnes oli seljakoti põhi märg ja sain kohe aru, et veepudel on lekkinud. Kiiruga olukorda üle vaadates ei tundunud asi hull, kork oli lahti tulnud ja oma 250ml jagu vett oli välja voolanud. Mõtlesin, et see on vaid vesi ja jätsin asja sinnapaika. Järgmise päeva hommikul oli mul tuli takus kooliasjade korda ajamisega ja ärkasin seetõttu vara. Tegin siis oma arvuti ekraani lahti ja mis mulle vastu vaatas, oli lainetav ekraan. Vesi oli arvuti vahele sattunud. Nüüd algas paanika. Otsisin infot, kuidas olukorda päästa, aga mul on Mac ja seda paraku iseseisvalt lahti kruvida ei saa. Google soovitas vaid remonti pöörduda. Selleks mul aega polnud ja katsusin arvutit võimalikult vähe torkida. 2 päeva hiljem tekkis võimalus remonti pöörduda. Seal sain siis nii palju targemaks, et Mac-i puhul nad midagi teha ei saa, variant on ekraan lasta välja vahetada, mis maksab pool arvuti hinnast või siis loota parimat ja lasta arvuti ekraanil loomulikul teel kuivada. Valisin selle teise variandi ja tänaseks on lainetus piisavalt taandunud, et annab lootust, et asi tõsisemaks ei kisu. Ei teagi, kas siit midagi üldse õppida on, pigem lihtsalt s*tt asjade kokkulangevus.

 

Uue veepudeli katastroofi tulemus.

 

Kodune aeg

 

Septembri ja oktoobri laagrite vahel oli meil tavapäratult pikk puhkeperiood, et keha jõuaks seedida suviseid koormuseid ja et me oleks piisavalt värsked talvele vastu astumiseks. Teised minu tiimi sportlased kasutasid seda perioodi reisimiseks, mina jäin kodumaa võlusid nautima. Sel perioodil oli treening teisejärguline, koormused saime rohkem võisteldes kätte (eelnevalt kirjeldatud jooksud ja EMV suvebiathlonis), seega kasutasin seda aega just kooliasjade korda tegemiseks. Ühtlasi tuletasin meelde ka oma lähedaste näod ja veetsin nendega koos ühe toreda nädalalõpu.

 

	Väike minipuhkus sõbrannade seltsis.

 

Leidsin ka tee talli, kus sain oma adrenaliinivajaduse rahuldatud.

 

Arte gümnaasiumist õpitu sai lõpuks rakendust. Mina keraamikatöökojas oma loovust väljendamas.

 

Saage tuttavaks, mina ja Irina. Kontiolahti MK blogi postituses rääkisin pikemalt alanud sõjast ja sellest, kuidas minu isa silmarõõm Irina vahetult enne sõja puhkemist pidi Ukrainasse tööviisa lõppemise tõttu naasma. Hirm tema pärast oli suur ja tema uuesti nägemise lootus oli väike. Aga Eestisse tagasi ta pääses ja mul õnnestus teda kodusel perioodil taas näha!

 

Nüüdseks ongi suurem ettevalmistusperiood selja taga ja peagi hakkab see aasta magusaim osa pihta. Suur töö on tehtud ja viimane lihv leiab aset Rootsis, Idres, kus toimub meie viimane lumelaager ja algab ka võistlushooaeg (Rootsi meistrivõistlused 12.-13.11). Nii et pöidlad pihku ja järgmises postituses saadki juba lugeda minu esimestest startidest!