Tuuli Tomingas Prantsusmaa MK- etapist ja laskmisest

Märkamatult ongi pea kuu aega võistluskarussellis olemist möödas ja mõtted kisuvad vägisi saabuvate pühade suunas. Kui telekast jooksvad "Üksinda kodus" või "Visa hing" on juba üle visanud, võid vahelduse mõttes end minu seiklustega kurssi viia.

 

Traditsiooniline esmaspäev ehk reisipäev
 

Teist aastat järjest on Hochfilzen ja Grand-Bornandi etapid järjestikkused ja reis Prantsusmaale MK-le kulgenud sama trajektoori mööda. Reisi võtsime ette ka nüüd maad mööda ja suure osa ajast kulgesime läbi Šveitsi. Tundub, et ka minu põierežiimis polnud möödunud aastaga muutusi toimunud, sest kui tekkis kergendamisvajadus, sattusime peatuma täpselt samasse kohta, kus eelmisel aastal. Toona sai sealsamas ka lõunatatud, ega ka seekord erand polnud. 
 

Ühine lõuna


Teel peatudes tuttavates paikades
 

Ka majutus oli sama, mis eelmisel aastal. Ööbisime La Clusaz suusakuurordi hotellis. Tänu Reginale, kes tervislikel põhjustel Prantsusmaa etapist loobuda otsustas, sain erilise privileegi osaliseks ehk minu käsutusse jäi järgnevaks nädalaks täiesti oma tuba.
 

 Kogu tuba minu päralt. Suurim privileeg oli muidugi piiramatu wc kasutamise aeg.

 

Prantslaste toidulaud koosneb peamiselt saiast ja juustust, seega kausid neil kasutust eriti ei leia. Hommikust käisin söömas oma pudru ja kausiga, sest saiast ma kõhtu täis ei saa.

Vaade voodist

 

Mida profiili

 

La Clusaz on tõeliselt pilkupüüdev piirkond. Turistide jaoks üles vuntsitud külake maaliliste vaadete vahel. Nende maaliliste vaadete taga on aga karm maastik. Teed kulgevad vaid üles- või allamäge ja sirget profiili kui sellist seal ei eksisteeri. 
 

La-Clusaz on tõeliselt pilkupüüdev piirkond

 

Võistlusvälistel päevadel on sportlaste jaoks määratud kindlad treeninguajad, mil suusarajale ligi pääseb. Selle välisel perioodil on rada suletud. Minu puhul ühest treeningust päevas ei piisa, keha jõuab ülejäänud päevaga välja surra ja ainevahetus vajab tööle panemist. Tavaliselt teen suusatreeningu eel pikema hommikujooksu-võimlemise ja pärast suuska liigutan end ka õhtuti. Jooksukilomeetreid koguneb päeva jooksul oma kümmekond. Prantsusmaa MK-etapi nädalal püsisin oma tavapärases režiimis, mis tähendas jooksmisi nii hommikul kui ka õhtul. Jama oli aga selles, et sealsel maastikul sörkimine täitis kõike muud kui rahuliku trenni eesmärki. Esimene päev ma mäkke rühkimise järelmõjudest veel aimu ei saanud, jalg oli piisavalt värske ja jooksud tundusid kerged. Teisel päeval möödus väljavalitud jooksuring juba veidi vaevalisemalt ja kolmanda päeva hommikuks oli selge, et sellisel profiilil möllamine mu võistlusvormile hästi ei mõju. Selleks hetkeks oli juba kahju tehtud ja päevasel suusatreeningul oli jalg üsna tuim. Kuna voodis lebamine pole lahendus, siis hakkasin südame üles äratamiseks alternatiive otsima. Jõusaali meie hotellis polnud ja googeldades ei paistnud ühtegi avalikku lähima 15 km raadiuses olevat. Hakkasin siis La Clusaz küla erinevate hotellide kodulehti läbi kammima ja tulemusena leidsin ühe jõusaaliga hotelli meie majutusest paarisaja meetri kauguselt.
 

Lisaks minule leidus veel tegelasi, kes mägisel profiilil jooksusammus liikusid. Aga riietust silmas pidades tundus antud tegelane pigem lihtsalt bussist maha jäänud olevat ja pidi tee kondimootoril ette võtma.

 

Võistluspäeva eelsel õhtul pakkisin oma jooksu kodinad kotti ja tatsasin siis sinna jõusaaliga hotelli. Retseptsiooni sisse astudes ja jõuksi kohta uurides juhatati mind viisakalt saali, küsimata kust tulen või mis asjaoludel sinna sattunud olen. Ilmselt eeldati, et ööbin selles konkreetses hotellis ja ega ma ise ka neile raha pakkuma ei kukkunud. Edaspidi kõndisingi sinna nahaalselt sisse ja sain kõik oma vajalikud liigutamised jooksulindil tehtud.

 

Jooksulindil

 

Aga suusajalg oli endiselt tuim ja päevad enne starti olin meie massööri Sander Jursi püsikunde. Tänu tema imelistele kätele läks seis päev-päevalt paremaks, aga päris ideaalseks lihast ei saanudki.
 

Tüdrukud plaanisid trennist koju minna, aga maha sadanud lumi raskendas mäkke sõitmist. Egas midagi, koorisime käised üles ja panime ketid alla.

Tahetejõud või lihtsalt peast soe.

 

Olen kuu aega tublisti hommikuti ujumas käinud, vahele pole jäänud mitte ainsatki päeva. Loomulikult tahtsin seda rutiini jätkata ka Prantsusmaal. La Clusaz's oli päris keeruline selleks kohta leida. Jõgesid voolas seal kõvasti, aga kõik need vulisesid ligipääsmatute kohtade vahelt või kulgesid läbi küla, aeg-ajalt läbides sõna otseses mõttes maju.

 

Jõgi maja alt läbi voolamas.

 

Lõpuks ma ühe enamvähem aktsepteeritava koha leidsin. See asetses linna ääres ja vette sulpsasin võõraste pilkude alt ära saamiseks silla alt. Teisel ujumise korral oli asi juba selge, pugesin oma silla alla, tegin väikse sulpsu ära ning kui silla alt trolli kombel välja ronisin, oli just sinna silla kõrvale parkinud üks auto. Autost väljusid lumelaudurid, kes mulle ehmunud silmadega vastu vaatasid. Üllatunult küsis üks neist, et kust ma tulen ja mida ma seal silla all tegin. Selgitasin, et tegelesin oma hommikuujumisega ja paremat kohta ma selleks leida ei suutnud. Ilmselt nad mind uskuma ei jäänud ja eeldasid, et olen lihtsalt kangemaid aineid tarbinud. Pärast seda veidi piinlikku intsidenti pugesin järgnevatel hommikutel silla alt välja ülima ettevaatlikkusega. Esmalt piilusin, kas õhk on puhas ja alles siis pressisin end lume ja sillakonstruktsioonide vahelt läbi. Ettevaatusabinõud olid üsna edukad ja enam ma kedagi surnuks ei ehmatanud, kuniks viimasel päeval jäin taas ühele lumelaudurile vahele. Tundus, et see minu "privaatne" ujumiskoht oli osutunud heaks auto jätmise kohaks mäele suunduvatele tegelastele. 

 

Vähe sellest, et ujuma minemine tekitas veidi ebamugavustunnet kõrvaliste pilkude suhtes, armastas sahk lükata tänavate lume minu sisenemiskoha ette. Nädala lõpu poole oli ta sinna sellise hunniku ette lükanud, et silla ja lume vahelt läbi pugemine oli omaette katsumus. Ausalt öeldes peaksin enda üle päris uhke olema, et ikka ja jälle oma tee hommikuti sinna leidsin, oli alles tahtejõud!
 

Silla alune ujumiskoht, kus keegi minu veidraid tegevusi ei näinud, aga kuhu sahk armastas lume ette lükata

 

Laskmine

 

Ilmselt tekitab paljudes küsimusi minu laskmise pool. Kord jahun mingist prožektorivalgusest, siis maadlen katkise relvanõelaga või süüdistan tõrkuvat lukusüsteemi.

 

Kui kõrvalt vaadates tundub laskmise juures kõige keerulisem probleem hingeldades märkide tabamine, siis tegelikult on see protsess kõvasti sügavam. Järgnevas osas kirjeldan pikemalt teguritest, mis laskmist mõjutavad ja kui see tundub igav siis võid selle heaga vahele jätta :)

 

Esmalt varustus:

 

• Kõige olulisem on kaba sobivus keha eripäradega. Kellel on pikemad jäsemed, kellel väljaulatuvamad puusakondid jne, sellele vastavalt tuleb ka kaba kohandada.

 

• Relva toru kvaliteet ja täpsus, millega võib alt minna ka täiesti uut relva ostes. Ostu korral saab juurde tellida ka selle testimise. Toona tellisime labori testi ka minu püssile ja siis osutus mu truu kaaslane väga täpseks.

 

• Mugavad riided. Metsikult häiriv on lasta kui riietus pole selleks vastav. Kobrutav küünarnukialune või libe õlaosa raskendavad oluliselt täpset laskmist. 

 

• Ilmastikule vastavad riided. Madalad temperatuurid ja läbikülmunud keha mõjutavad kõvasti päästiku tundlikkust ja relvaga askeldamise kiirust. Kangestunud kehaga on pea võimatu pingevaba asendit sisse võtta ja kui sinna lisada külmast tuimad näpud, siis pihta laskmine on pigem õnn.

 

• Relva puhtus. Padruneid kõmmutades kipuvad püssirohujäägid ja padruni määrdeaine relva külge kleepuma. Kui mustust koguneb liialt palju, ei tööta relvaosad nii sujuvalt ja täpselt.
   

 Relva puhastamiseks sobib väga hästi hambahari.

 

• Oluline on ka padrunite partii kvaliteet ja sobivus relvatoruga. Partiid erinevad ja selleks, et kindel olla, et see sobib ka konkreetse relvaga, testitakse eri partii padruneid laboritingimustes. Mõned seeriad moodustavad teatud torudega ilusaid kobaraid, teised kipuvad üsna laiali tulistama. Isegi nii laiali, et ei riiva lamades laskmise ringigi. Kui relvale on sobiv partii leitud, tellitakse võistlushooajaks just seda konkreetset seeriat. Seega on igal sportlasel oma padruniseeria, mis õnneks enamus juhtudel kattuvad.

 

Ilmastikuolud:

 

• Esmalt muidugi tuul, mis meie sportrelva tarbeks mõeldud suhteliselt väikese püssirohukogusega padruneid jõuab lasumomendist märgini jõudes mõjutada. Siis on oluline mõista tuule tugevust lippude järgi ja vastavalt sellele sihikuparandustega reageerida. Tihtilugu tekitavad muutlikud olud palju segadust ja valesti reageerimine on lihtne tulema.

 

• Oluline faktor on ka temperatuur. On padruneid, mis külmema ilmaga toimivad teisiti ja siis tuleb end kurssi viia, milline firma/seeria toimib külmaga ja milline soojaga. Samuti võib püssitoru külmaga kummaliselt käituma hakata. Noorteaastatel oli mul selline relv, mis -15 kraadist allapoole kukkus "loopima". Padrunid tihedust ei moodustanud ja lamades laskmine oli toona paras loterii.

 

Silm:

 

• Asjaga mitte kursis oleva inimese jaoks võib tulla üllatusena, et ka silma eripärad mõjutavad laskmist. Igal inimesel on üks silm täpsem, seda nimetatakse juhtivaks silmaks. Kui juhtiv silm satub olema näiteks vasak, aga sportlane on eluaeg harjunud laskma asendis, mil sihib parem silm (tavapärasem), siis peab ta leppima sellega, et laseb "kehvema" silmaga. 

 

• Kõigi nägemine läbi sihiku on erinev. Kui mina oma relvaga lasen, on ideaalsete laskude korral tihedus keskel, kui Indrek minu relva haarab, peab ta keskele saamiseks tegema sihikuparandusi 8 nõksu võrra alla. 

 

• Ka valguse muutus määrab laskude asukoha. Päevavalges keskele saadud sihikupilt võib muutuda hämardudes, eriti kui tööle pannakse lambid. Teinekord tuleb mul keset õhtuseid trenne taas relv uuesti peale lasta, sest tihedus on vajunud märgi äärde. Kui võistlusolukorras valgus muutub, siis tasub eelnevatel päevadel selgeks teha, kuhu pimedamaks minnes tihedus vajub.

 

Personaalne võimekus:

 

• Kui varustus klapib, määrab peamiselt tulemuse inimese personaalne võimekus. Mõne närvikava lihtsalt on parem kui teisel ja siin ei olegi midagi teha. Kindlasti soosib märkide tabamist kõva harjutamine, aga lõpuks tulevad ikka piirid ette. Kuna ise olen elu jooksul väga häid tabavusprotsente näidanud, siis loodan siiralt, et praegune tase pole kindlasti minule omane.

 

• Rivist võivad sportlase välja lüüa ka relvaga seotud probleemid, eriti kui need tekivad võistluspäeval. See sunnib sportlast välja tulema oma tavapärasest võistlusrutiinist ja nõuab kiiret kohanemist uue olukorraga. Olles harjutanud mitmeid kuid samas asendis, õppinud tundma oma relva hingeelu, tekitavad relvajuppide ootamatud vahetused kõvasti kõhklusi oma võimetesse.

 

 

Kindlasti on enamus minu probleeme kinni kahe kõrva vahel, aga selleks, et aju võimalikult palju märkide tabamisega tegeleda jõuaks ja ei keskenduks muudele faktoritele, tuleb relv kohandada sportlase jaoks võimalikult mugavaks. Kui on midagi, mis asendivõtul, sihtimisel, päästmisel või ümberlaadimisel häirib, läheb fookus paratamatult segavale asjaolule. Selle asemel, et tegeleda oma tavapärase laskmisrutiiniga, võtab ideaalse lasu sooritamise asemel võimust kiuslik mõte, et lahendada tuleb ka muid faktoreid.

 

Tagasi minu juurde…

 

Minu laskmise ebakindluse jada juured said alguse täpselt aasta tagasi, kui möödunud aasta Prantsusmaa MK-etapil virutasin sprindis mööda kuus padrunit. Pärast seda küll mõni start õnnestus, aga laias laastus oli eneseusk laskmise osas kõvasti kannatada saanud ja kõige tugevam madalseis tekkis olümpial. 

 

Kevadel uuesti baasi ladudes kulges kõik kenasti. Tegin punktilaskmistel rekordeid ja kõik tundus ülesmäge minevat. Kuna mu senine relvakaba oli läbi käinud nii tulest kui veest ja oli igasugu täkkeid ning pragusid täis, tuli see tuleviku katastroofide vältimiseks välja vahetda. Tellisin omale uue, võimalikult sarnase vanale kabale ja kohale jõudis see alles juunis, kui tegelikult ettevalmistusperiood juba täistuuridel käis.

Esimestel kuudel oli uue kabaga kohanemisel kõvasti probleeme, küll häiris mind üks, kord teine faktor. Tihti oli Indrek peitli, modelleerimismöksi või liivapaberiga minu kaba kallal ametis. Istusime tunde lasketiirus, et lihvida maha mõni häiriv mügarik või ehitada juurde käele paremat toestust. Püssi taga toimetasin tihti trennipäevade lõpus pimedani ja kõmmutasin tuhandeid padruneid. Üle kivide ja kändude, aga lõpuks tundsin end relvaga mugavalt. 

 

Kui kabaga paistis juba asi klappivat, siis tõstis pead uus mure. Mitte ainult minu relva kaba ei olnud päevi näinud, vaid ka relv ise. Aastaid ta turjal niipalju nüüd polegi, aga minu käes lihtsalt kipuvad asjad oma elu eeldatust kiiremini ära elama. Relva seisundis hakkasin kahtlema suvisel MM-il. Sprindipäeva startide alguses avanesid taevakraanid ja mõnusalt värskendav vihmake tekitas lasketiirudes korralikult segadust. Seni enamasti kuiva ilmaga treenides polnud probleem endast märku andnud, aga just MM oli see koht, kus ilmnes tõsiasi, et vett saades kippus mu relva lukusüsteem kinni kiiluma. Padruni ümberlaadimiseks tuli rakendada sedavõrd palju jõudu, et esmakordselt selles olukorras olles tundus mulle, et kest on padrunipessa kinni jäänud. Ei olnud see üksikjuhtum ja edaspidi vihmaga treenides kippus relva lukk tõrkuma. Veidi lihtsustas olukorda käeasendi muutmine, millega sain näpu asetada luku otsiku kõrgemale osale ja tänu sellele rakendada rohkem jõudu. Aga automaatselt tegutsedes ei tahtnud uutmoodi asetatud käe asend meeles püsida ja lisaks oli selliselt kätt hoides pisut raskem märki sihtida. 

 

Loomulikult sai igasugu variante olukorra lahendamiseks välja mõeldud, aga ükski nendest probleemi ei eemaldanud. Lukule sai pandud otsik, mis proovitutest kõige vähem kinni kiilus, aga probleemi see täielikult välja ei juurinud. 

 

Talvel õnneks vihma ülemäära tihti ei saja ja suurt paanikat see lukuvärk meis ei tekitanud. Lõppude lõpuks saan ma siiski oma lasud lastud. 

 

Novembri keskpaigast saadik on ilmade mõttes läinud positiivselt ja vihmaga pole ma tiiru sattunud. Tõrges lukk oli selle ajaga juba ununenud nii mul kui ka Indrekul. Kuniks Prantsusmaal tuletas vana probleem end üsna teravalt meelde.

 

Lähiminevik

 

Hochfilzenis ostis Indrek mu relva tarbeks uusi jubinaid, sellel oli tarvis üht-teist välja vahetada. Juba siis tekkis Indrekul suur kiusatus vanad jupid uutega asendada, mille peale ma ta seenele saatsin: "Segi oled peast või? Keset MK trimestrit ei hakka me midagi muutma!" oli minu vastus tema idee peale. Toona leppisime kokku, et pärast Prantsusmaa etappi paneme ostetud jupid peale ja siis on uute asjadega aega kohaneda.

 

Ei suutnud ma ühestki plaanist kinni pidada. Eelmises postituses lubasin, et jätan oma relva mõneks ajaks rahule ja katsun sisse treenitud vigu unustada. Täpselt nii kaua suutsin seda lubadust täita kuni kätte jõudis esimene treening uuel võistlusareenil. Tiiruga oli mõistagi tarvis tutvuda ja selleks planeerisin lasta mõned seeriad metallmärki. Lubasin, et piirdun 8 seeriaga. Esimesed 4 seeriat läksid hästi, aga siis otsustas tuul suunda muuta ja relv oli vaja uuesti peale lasta, et mõista, kuida tuulelipud selles tiirus mängivad. Päris mitu korda pidin matile prantsatama, et lõpuks tihedus taas keskele saada ja lubatud kaheksast seeriast sai poole rohkem. 

 

Egas midagi, proovisin siis järgmine päev uuesti 8 seeriaga piirduda. Tollel päeval kallas korralikult vihma ja siis tuletas see vana tõrkuv lukusüsteem end meelde. Esmalt proovisin käe asendi muutmisega olukorda lahendada, aga see kippus mul automaatselt tegutsedes meelest minema. Nii ei pruugi võistluse käigus sedasi kabast kinni hoidmine meeles püsida ja probleem märgades tingimuses tekiks nii või naa. Aja jooksul on Indreku relvajuppide arsenali ilmunud veel üht-teist juurde, ka uut tüüpi relvaluku pide. Vahetasime siis selle keset trenni ära, aga see töötas veelgi hullemini ja trenni lõpuks võtsime vastu otsuse, et oma relvaga ma starti ei lähe. Sprindini oli siis veel kaks päeva aega ja üks treening uue relva katsetamiseks.

 Lahti võetud relv. Keset trenni sai relvajuppe vahetatud.

 

Õhtul tuli Indrek tööriistakohvri ja koondise käsutusse kuuluva varurelvaga minu juurde ning asus meisterdama. Esmalt vahetas ta minu relva tarbeks Hochfilzenis ostetud sihikusüsteemi osad välja. Siis mõõtis ta kõik jupid minu relva peal üle ja proovis sama täpselt need varurelvale sättida. Varurelva kinnitas minu kabale ja pärast tund-kaks möllamist oli minu jaoks uus relv kokku pandud. See oli kõvasti kergem kui minu isiklik ja asend selle taga rohkem püstisem.

 Indrek pani 2 päeva enne starti mu jaoks uue relva kokku, proovides ka vahepeal ise, kuidas asi toimib. Suuremates tiimides on selle töö jaoks eraldi relvameistrid.

 

Päev enne starti asusin uut relva katsetama. Kaotada polnud enam midagi, sest nii-kui-nii võtan siin kolme kaupa trahve ja ega tõrkuv lukusüsteem olukorda paremaks ei muudaks. Uskumatu, aga trenn läks hästi ja uue relvaga võistlema asumises ma enam ei kahelnud.
 

Sprint

 

Võistlusnärviga mul üldjuhul probleeme pole, laskesuusavõistlustel tuleb mul seda tihtilugu isegi kunstlikult tekitada. Närvi suhtes on mul eredamalt meeles 2020. aasta kergejõustiku Eesti meistrikad, mil asusin 1500 m jooksus starti. See oli minu esimene suurem võistlus kergejõustikuareenil ja närv puges sisse juba kolm päeva enne jooksu. Võistluspäeval mul käsi suisa värises ja normaalset juttu lähedastega ma teha ei suutnud, põhiliselt ainult plärtsusin.

 

Ei tea miks see Prantsusmaa etapp nüüd mu aju jaoks niivõrd oluline oli, aga stardipäeval valdas mind sarnane närv nagu 2,5 aastat tagasi neil kergejõustiku eestikatel. Samamoodi polnud minuga stardi eel võimalik normaalselt suhelda, mõtlesin pisiprobleemid 10x hullemaks ja paanitsesin pehme raja pärast. 

 

Okei, ega tegelikult närvi põhjust väga kaugelt otsima ei pidanudki, olen Le Grand-Bornandi etapil seni alati põrunud. Sellel kohal on justkui needus peal. Kui seal starti asun, on järsku jalg raske ja õhku peale ei tule. Kaks päeva tagasi oli jalg üsna tuim nendest mäkkejooksudest, aga viimased jooksud olin teinud juba lindil ja lihase seisukord oli tunduvalt paranenud.

 

Lisaks suurele kahtlusele iseenda võimetesse ajas mind endast välja korraldajatepoolne lohakus. Öösel oli taevast alla sadanud korralik ports lörtsi-lumelaadset ollust, mis kattis võistluspäeva eelsel õhtul rajamasina poolt korrastatud suusaraja. Õnneks oli enne starti olnud meeste treening ja eesotsa startijad päris paksus liimitaolises lumes sumpama ei pidanud, aga selge oli see, et mida hiljem võistlustulle asuda, seda rohkem on rada sisse sõidetud. 

 

Pealelaskmine sujus iseenesest kenasti, kui välja jätta mu suuvärk, millest ühtegi mõistlikku lauset ei tulnud. Peagi oli aeg starti minna ja viimase asjana enne minekut ütlesin Indrekule, et ilmselt olen oma võistluse juba ära võistelnud, pidades silmas just seda tormi, mis minu sees toimus.

 

Kui start käis, panin hea hooga ajama. Enesetunne polnudki nii kehv kui kartsin. Aga esimese ringiga kaotasin juba üle 20 sekundi ja see fakt oli minu jaoks ehmatav. Õnneks tabasin lamades kõik märgid ja teisele ringile sain tänu aeglasele esimesel ringile ja uimasele laskmisele minna enda taga startinud Paulina Fialkovaga. Tal oli sprindipäeval hea vurts sees, õnneks püsisin kogu ringi tema sabas. Püstitiiru jõudsime koos, lasime umbes samas rütmis ja eksisime mõlemad ühe lasuga. Trahviringile tuhises Fialkova juba kõvasti agressiivsemalt ja ühtäkki oligi mul temaga liialt suur vahe sees. Jalgades sellist tuhinat, nagu eelnevatel MK-startidel polnud ja viimase ringiga andsin ajas kolossaalselt ära. Lõpetasin võistluse punktikohal, sõidukaotus selle juures polnudki teab mis suur - üks minut-, aga kuna paljud neiud olid sprindipäeval heas hoos, siis koha mõttes ei saavutanud ma midagi erilist.

 

Võistluse lõppedes tabas mind suur kergendus, aga ka ahastus. Ma ei pugenud lati alt läbi, nagu kartsin, samas ühe trahviga ootasin kohta eespool ja massiuks jääb minule suure tõenäosusega suletuks.

 

Sealsed fännid tegid oma tulise kaasaelamisega südame soojaks

Foto: NordicFocus/Manzoni

 

Foto: NordicFocus/Manzoni
 

Jälitus

 

Jälituse hommikul oli vana mina tagasi. Toimetasin oma tavapärases rutiinis närvitsemata. Enne naiste jälitust oli meeste sõit ja kuna pidin tegelema areenile sättimisega, ei jälginud ma nende tegemisi. Niipalju olin infot saanud, et start lükati edasi. 

 

Staadionile jõudes oli meeste võistlus just lõppenud ja bokside juurde hakkasid ilmuma meie hooldetiimi liikmed. Kõik nad olid ebalevas olekus ja vangutasid päid. Peagi sain hilinenud stardi ja hooldetiimi näoilmete põhjused teada, rada oli ööga muutunud jääväljaks ja korraldajad olid sunnitud ohutuse tagamiseks muudatusi tegema, välja jäeti üks ohtlik rajalõik. Seda kuuldes tabas mind kerge ahastus, sest juba Hochfilzenis võtsin ma kurve liiga ettevaatlikult, mis siis nüüd?! Palju ma oma pead selle mõttega ei vaevanud ja asusin ise rada suusatades üle vaatama. Kõige kriitilisem kurv oli soojenduse alguses kinni pandud ja lahti olev osa ei tundunudki niivõrd hull. Konkurentidega rada läbi käies jäid enamus minust tõusudel maha ja siis mõistsin, et asi on ilmselt suusas. Mina sõidan Madshusi suuskadega ja need paistsid jäistes oludes päris hästi toimivat.

 

Pealelaskmine ja soojendus läksid hästi ja hirmu minus veider situatsioon ei tekitanud. Startisin esimesest minut ja 29 sekundit hiljem, sekund tagapool tuli mulle järele sõidu mõttes nõrgem sportlane. Šokk tabas siis, kui ta juba esimesel laskumisel minust mööda tuhises. Koheselt sai enesekindlus hoobi ja tundus, et kogu maailm on minust sellistes oludes pea jagu üle. Esimesse tiiru tulles olin ära andnud kohti ja takkapihta tulistasin veel kaks trahvi. Polnud just kena algus sõidule, mille õnnestumise korral oli veel õhkõrn võimalus massi pääseda. Peas võtsid võimust mõtted, et pole mul täna sõitu ega laskmist ja katsun siis lihtsalt võimalikult osavalt neid jäiseid kurve võtta. Aga trahviringilt välja pääsedes ja rajale tuhisedes hakkasid eesolevad sportlased mulle aina lähemale jõudma. Tundus, nagu oleksid nad esimesel ringil kõik välja pannud ja nüüd vaaguvad hingetult. Teisel ringil sain ka oma kahe trahvi tagamaade kohta infot ja tegin järgnevaks lamades laskmiseks sihikuparandusi. Pääsesin puhtalt ja jällegi tulid eesolevad sportlased mulle aina lähemale. Kolmas lasketiir oli püsti ja asendit võttes tajusin seekord selgelt uue relva mõjutusi, olin märkide suhtes pisut kõrgemal. Sihiku osa oli sellel relval kõrgem, aga kohendama ma ennast ei hakanud ja vastutasuks sain kaks trahvi. Mõlemad need olid napikad ning märgi ülemisel äärel. Mingeid emotsioone see olukord minus ei tekitanud ja ma lihtsalt tegin seda, mida pidin - lisa 300m trahvide eest ning taas ellujäämine jäisel rajal. Nüüd oli pealmine lahtine lumekiht tõusudel juba korralikult ära nühitud ja mäkke saamiseks tuli rakendada rohkem käte jõudu. Enda ülakeha jõus ma väga ei kahtle, sai jalaopi järgselt seda kõvasti arendatud. Samuti nüüd sügisel, kui jala ära põrutasin. Suusakiirusega tundus kõik okei olevat ja viimasesse tiiru tulin punktide piirimail. Tabasin esimesed neli ja siis olin ilmselt mõtetega juba rajal, mistõttu viimane märk üles jäi. Olin 46. ja kergelt nukrutsesin oma kaotatud punktikoha üle. Tegin ära oma trahviringi ja sealt väljudes paistis eemal hea punt, kelle sabas oleks mõnus finišisse maanduda. Korraga oli see punt tõusul mul sõna otseses mõttes jalus ja proovisin mööduda. Surusin ühelt poolt, ei saanud, siis teiselt poolt, ikka ei saanud. Kui rada pisut laiemaks läks, tegin käte najal paar tugevamat tõuget ja sain neist kenasti mööda. Edasi kerge kurv ja uus tõus. Sain ka järgmisel tõusul mõnest mööda ja ühtäkki oligi finišini mõnisada meetrit kui üks hooldemeestest mulle karjus, et olen punktil. Lõpuga möödusin veel ühest konkurendist ja finišijoone ületasin 39. kohal. 

 

Kogu see Prantsusmaa etapp oli paras segadus ja head maiku suhu ei jätnud, aga sealt ära sõitsin ma siiski kerge rahulolutundega. Väike kordaminek on ka see, kui viimase ringiga seitse naist eest nopid.

Baarid ja lokaalid La Clusaz-is olid Prantsusmaa-Maroko jalka poolfinaali ajal rahvast pungil. Õhtuse jalutuskäigu ajal kiikasin korra ühe sellise uksest sisse.

 Keegi oli oma saiad maha pillanud.

 Kui võistlused minu jaoks lõppesid, tuli ära teha iganädalane jõutrenn. Lõuatõmbekangi selles linnas ei eksisteerinud, olukorra lahendas kohalik mänguväljak.

Määrderekka kokkupakitud kujul.

Suusastaadion asus sõna otseses mõttes Grand-Bornandi küla vahel. Ma Susaniga kellegi tagaaias seismas.

 

 

Jõuluks koju

 

Nagu nipsust sai see esimene MK trimester läbi ja nüüd võib isegi mingeid mini kokkuvõtteid teha. Loomulikult olen ma kaugel oma unistustest, aga kui füüsilist vormi silmas pidada siis see on läinud nii nagu pidi. Aastaga olen omale isegi aru andnud, et geneetiline jackpot ma pole ja päris tipusõitjat minust oma füüsiliste näitajate poolest ei saa. Aga see ei tähenda, et mul etteotsa asja poleks. Hea suusa, korraliku vormi ja pihta laskmiste korral olen võimeline nii mõndagi korda saatma ja selles usus ma ka igapäevaselt tegutsen. Mured relvaga ja sellest tekkinud ebakindlust pole kerge välja juurida, aga algav jõulupaus on hea aeg oma probleemste kohtadega tegelemiseks.

 

Prantsusmaalt sõitsime nüüd TT tiimiga koju ja kõik peale minu naasevad Euroopasse uue aasta alguses. Tugevama enesedisipliiniga sportlased saavad oma trennid tehtud ka kodustes tingimustes, mitte aga mina. Mina sõidan peale jõule Itaaliasse, et pääseda treenigrutiinist kõrvalekallutavatest kiusatustest.

 

Sellest, kuidas minu jõulud möödusid ja kuidas ma üksi Itaalias hakkama saan, saad lugeda juba uuest postitusest. Seniks kauneid pühi kallis lugeja ja katsu veel mõni päev pättustest hoiduda, et jõuluvanal oleks põhjust kuhjaga kinke tuua!

 

Kodutee algab

Kauneid pühi kõigile!