Tuuli Tomingas: Oberhofis oli elu raskeimate tingimustega võistlus

Lennujaama jõudes olin valmis, et kott on pisut ülekaalus, eeldasin, et selle kaal jääb kuhugi 25-27kg kanti. Tõstes oma pagasi check in’is lindile selgus, et kott ei ole mitte ainult ülekaalus, vaid ei kategoriseeru isegi enam reisipagasiks. See kaalus 33,5 kg, reisikott võis koos ülekilodega olla kuni 32 kg.

 

Tõstsin siis suurest kotist käsipagasisse ümber oma värskelt pesust saabunud poolmärja pusa ning paari jalanõusid, misjärel sai mu kott taas tavapagasi tiitli. Aga nüüd oli vaja ülekilode pärast arveldama asuda. Check in’i töötaja tegi kiired arvutused ja teatas rõõmsalt, et juurde on vaja maksta 115 €. See summa tundus ebanormaalselt palju ja enne oleks ma oma pooled asjad lennujaama hoiukappi jätnud, kui selle summa välja käinud. Pakkusin teenindajale, et ostan pigem ühe pagasi lisaks, mis tuleks pea poole odavam kui ülekilode eest välja käidav summa. Mõeldud-tehtud, hakkasin siis usinalt kotti uuesti kaalule asetama, kui teenindaja vaatas mulle üllatunult otsa, et kus siis see teine kott on. Selgitasin talle, et juurdeostetud pagas on fiktiivne ja tegelikkuses on mul lihtsalt üks jurakas ülekilodega kott. Seepeale palus ta mul leiutada siiski füüsilisel kujul 2 kotti, sest noh – reeglid on reeglid ja kui on ostetud 2 pagasit, siis peavad need ka reaalselt eksisteerima. Omaette vandudes ja tobedate reeglitega leppides asusin oma käsipagasit inspekteerima, et sellest siis alumise pagasi kott tekitada. Tõstsin sealt välja oma võileivad, arvuti, joogitopsi ja kaelapadja ning pistsin need kõik lihtsalt Coopi kilekotti, millest sai minu käsipagas.

 

Lennule läksin Coopi kilekotiga

 

4.01 oli lisaks reisipäevale ka mu sünnipäev. Kuna eelneval ööl unetunde just ülemäära palju ei tulnud, siis kulges reis enamasti poolunes tiksudes ja sünnipäevaõnnitlustele vastates. Ega tagantjärgi väga ei mäletagi, kellelt lõpuks õnnitlused sain ja mida neile vastasin.

 

 

5.-6.01

Oberhof on ilmselt enamuse laskesuusatajate jaoks üks ebameeldivamaid võistluskohti. Sealne ilm ja rajaprofiil on pehmelt öeldes keerulised. Näiteks Kadri Lehtlaga vesteldes mäletas ta vaid ühte aastat oma pika karjääri jooksul, mil Oberhofi etapi vältel oli ilm meeldiv. Ei olnud seegi kord erand ja saabumise päeva õhtul valitsesid üsna kevadised temperatuurid koos tugeva tuule ja vihmasajuga. Õnneks muutus vihmasadu järgmistel päevadel lumesajuks, aga tugev tuul olukorda nauditavaks siiski ei muutnud.

 

Vihasem periood hävitas siinsed suusarajad. Kui teisipäeva õhtul polnud staadionil veel lundki, siis tänu korraldajate visadusele meisterdati ühe ööga valmis MK väärilised suusarajad.

 

Esimesel pildil olukord teisipäeval, 4.01 ja teisel pildil neljapäeval, 6.01

 

Kui tugev vihmasadu asendus lumega, pidi isegi jooksma minnes silmade kaitseks prille kasutama

 

Sprindipäeval unustasin pea koju

 

Väheste unetundide ja stressirohke perioodi mõju oli tunda ka võistluspäeva hommikul, sest pea ei tahtnud kohe üldse minuga koostööd teha. Hommikul oli väga raske end voodist üles saada, katse end külma duššiga äratada ebaõnnestus, kraanist lihtsalt ei tulnud külma vett. Ilmselt tavapärasemast poole aeglasemalt, aga kõik vajalikud stardieelsed toimetused said uimasusele vaatamata tehtud. Võistlusnärv kui selline puudus täielikult ja see tingis eesseisva stardi suhtes teatava pohhuismi.

 

Kui oli aeg staadioni poole liikuda, viskasin läbimõtlemata võistlusasjad kotti ja asusin teele. Esimene üllatus tabas mind riietusboksis, kui kotis sobrades avastasin, et ununenud on mu suusasokid ja peale jalas olevate villaste sokkide pole mul muud suusasaapa sisse panna. Õnneks tõttas appi Rene, kes mitte ainult ei tõstnud oma super tulemusega meeste OM-ile pääsemise võimalusi, vaid päästis ka minu päeva, andes mulle oma sokid. Nii ta siis võttis pärast võistlust jalast oma sokid, millega ta just oli lasknud 0+0 ja sõitnud välja oma elu parima tulemuse – 17. koha.

 

Aga sokkidega minu unustamiste jada ei piirdunud. Kui pealelaskmise ja soojedusega mahtusin ilusti ajagraafikusse, siis starti minekuga läks juba kiireks. Olin 10 minutit enne starti veel määrderekka juures, venitasin katuse all oleku aega võimalikult pikaks, et mitte lume ja tuule käes külma ligi lasta. Võrreldes enamuse võistluskeskustega on Oberhofis hooldetiimi alast stardini tunduvalt pikem maa ja wc-s käik oli ka veel teha vaja. Poole maa peal asuvas tualetis avastasin, et olen unustanud jalanumbrid panna. Aga stardini oli selleks hetkeks aega 6 minutit ja tagasi riietusruumi ma oma numbritele enam järgi minna ei oleks jõudnud. Jooksin stardi poole ja teel sinna nägin ühte tuttavat kohtunikku, Janat. Hüüdsin talle hoo pealt, et olen unustanud panna jalanumbrid ja mul on stardini nüüdseks ainult 4 minutit. Koheselt otsis ta mulle asendusnumbrid ja see probleem sai lahendatud. Juba oligi aeg soojendusriided seljast heita ja starti minna. Tõmbasin veidi hinge ja seadsin end pingutuseks valmis, kui umbes 1 minut enne starti tuli minu juurde materjali kontrolli kohtunik, kes juhtis tähelepanu mu relvale, millel puudusid MK sarja peasponsori logod (Viessmann). See hetk ma mõtlesin, et okei…, sellega on siis minu sõit sõidetud ja võistlustele jääb nüüd minemata. Aga enne kui loobuda jõudsin, oli ta juba Viessmanni logod välja võlunud ja asus neid kärmelt mu relvale kleepima. 15 sekundit enne starti sain relva selga ja libistasin end stardijoonele. Stardijoone juures oli Jana, kohtunik, kes aitas mul eelnevalt jalakleepsud leida ning korrutas mulle, et kõik on hästi…, rahu..., hinga...  Unustades eelneva astusingi sõtta. Raske ilma, nadi enesetunde ja väljakutsuvale rajaprofiilile vaatamata tegin arvestatava tulemuse. Lasin 1+1 ja sõitsin end 43. kohale.

 

Ikka veel koju unustatud pea ja 6 korrust treppe

 

Segateate päeva hommikul tundsin end juba märksa paremini. Seekord sokke maha ei unustanud, jalanumbrid kleepisin koheselt peale ja pealelaskmisele jõudsin õigel ajal. Ainult, et… kui asusin esimesi pealelaskmise pauke tegema, avastasin, et mida mul pole, on käerihm. Korraga meenus, et jätsin selle riietusruumi boksi ja nüüd tuli kärmelt seal ära käia, sest pealelaskmise aeg on teatevõistlustel poole lühem. Tee staadionilt riietusboksi tähendas 6 korruse jagu treppidest üles jooksmist – kõigepealt tunnel, siis nö trepikoda, mis viib 4 korrust kõrgemale, siis sild ja viimaseks riietusbokside ees olev trepp. Kui lõpuks rihma käe ümber sain, võisin asuda pealelaskmise juurde.

 

Staadion on hooldetiimi alast mitme korruse jagu all pool

 

Ma pole ammu tagumisest otsast startinud, aga seekord oli mind pandud ankrunaiseks ehk viimasesse vahetusse. Olin unustanud, kui pikaks venib viimasena startija päev. Kõigepealt 30 minutit enne pealelaskmist valmispanek, siis tiirutad ümber lasketiiru ja lased relva peale, siis tutvud rajaga ja kui see kõik tehtud, on suuskadel oleku aeg juba pea tunniseks veninud. Aga kuna minu vahetuseni oli eeldatavalt veel üle tunni, siis läksin riietusboksi aega parajaks tegema. Paarikümne minuti pärast sain alustada soojendust, milleks esmalt suusatasin u 20 minutit ja siis jätkasin staadionil keha soojas hoidmist, et siis õigel hetkel vahetusalas valmis olla.

 

Segateade oli samuti võistlus, milllega meeste OM-ile pääsemise võimalust suurendada ja seetõttu oli see võistlus minu jaoks üsna olulise tähtsusega. Kui vahetus minuni jõudis, oli Eesti parasjagu 19. positsioonil. Selleks, et OM-i jaoks punkte teenida, oli vaja  jõuda vähemalt 15 sekka. Tundus üsna ebareaalne tõsta Eesti positsiooni 4 koha võrra. Sel põhjusel, kui vahetus minuni jõudis, ma ülearu suure entukaga stardist minema ei uhanud. Aga rahulik alustamine oli tagantjärgi hea otsus, sest esimeses tiirus tuli mul võtta lõpuks 2 varu, aga sellegipoolest olime tõusnud ettepoole. Püstitiiru tulles nägin 13. positsioonil olevat Poolat ja mõtlesin korra, et TOP15 sisse sõit polegi nii utoopiline. Sain püstitiirus kõik märgid esimese hooga alla, viimase ringi heitluses Kasahhiga jäin mina peale ning lõpetasimegi võistluse 14. kohal, millega suurendasime veelgi Eesti meeste OM-ile pääsemise šansse.

 

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Elu raskeimate tingimustega võistlus, aga mitte elu raskeim võistlus

 

Jälitussõidu päeval kostitas ilm meid eriti tugeva lumesajuga, mis tähendas, et rada on pigem pehme, olud aeglased ja kepi otsas olevad kulbid võivad lund täis minna ning maad tabades alt ära hüpata.

 

Võistlus nõudis kavalalt sõitmist, sest kurikuulsat Oberhofi tõusu tuli läbida 5x ja eelneva lumepuuduse tõttu oli 2km ringi kohandatud sedasi, et rada koosneski vaid tõusudest ja laskumistest ning ainuke sirge lõik oli suusastaadion, kus ringilt saabudes puhus vastu tugev tuul. Seega alustasin sõitu väga rahulikult ning hoidsin jalga üleminekute ja pundile järgi sõitmise tarbeks. Võtmekoht oli kindlasti staadionile saabumine, kus eelise andis konkurentide taga tuulevarjus olemine. Mul õnnestuski kogu võistlus taktikaliselt hästi läbida kuni viimase ringini, kus jäin üksi ja vastutuules staadionile saabudes polnud enam varianti eesolevatele “punktidele“ järgi uhada. Veel viimase tiiruni olin kindlalt TOP40 sees, paraku aga eksisin 2 lasul ja kogusin lõpuks suisa 5 trahvi.

 

Oberhofiga on selleks aastaks kõik. Finišis võetakse mul transponderid ära.

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Pärast võistlust jagati toidupakke. Pakis olid sai ja muna, näljaga suurepärane maitseelamus.

 

Kokkuvõttes on mul tohutult hea meel, et Oberhofi etapi ilusti vastu pidasin. Minu eelnevate aastate nõrkus on olnud pikad tõusud ja pehmed rajaolud, millele keerasid vinti juurde ka jalakrambid. Olen teinud kõvasti tööd oma tõusutehnika parandamise osas, mis on lõpuks ka vilja kandnud. Pikad üles ronimised ei olegi minu jaoks enam tohutud eneseületused. Olen õnnelik, et hooaja raskeim etapp on selja taga ning 2023. aasta MM-i rajad said veelgi paremini selgeks.

 

Eesti koondise määrderekka. Paari päevaga sadas maha korralik ports lund, hooldemeestel oli palju tööd, et see lume seest välja kaevata.

 

Aga nüüdseks oleme juba Ruhpoldingus ja see saab olema otsustavaks etapiks Eesti meestele, sest selle etapi järgselt lähevad lukku OM-i kohad. Sellest, mismoodi mehed said/ei saanud olümpiale, saad lugeda juba järgmisest blogipostitusest