Tuuli Tomingas: MM-iks saan end korda

No tere taas, kallis blogi lugeja! Loodan, et Sul oli tore pühadeperiood ja vaim valmis uue aasta seiklusteks. Minu pühad möödusid paraku nukral toonil. Järgnevalt saadki lugeda, miks nii…

 

Ma ei elanud pühade aega üle

 

Juba noorteaastatel rõhutas minu eelmine treener Tõnu Pääsuke, et jõulude aeg on sportlaste jaoks jube ohtlik. Esmalt suur režiimimuutus koos ülesöömiste ja treeningutest eemalolekutega ning muidugi haigestumiste poolest. Hea füüsilise vormiga kipub immuunsus langema, keha on justkui pingul vedru, mille puhul piisab vaid väikesest vindi juurde keeramisest, et kõik laguneks. Igatahes juba maast-madalast õpetati vältima rahvarohkeid kohti ja hoolitsema eriliselt oma hügieeni eest. Vormi hoidmiseks alustasime tihti laagreid juba päev pärast jõule ja enamasti olin ka aastavahetuse perioodil kodust eemal.

 

Üldiselt olen jõulud ilusti üle elanud, kui välja jätta noorteaastad, mil mõne päevaga võis vabalt kilo või kaks kaalule lisanduda ja jaanuari alguses kippus seepärast sõiduvorm langema.

 

Möödunud aastal olin harukordselt hea tervisega. Peale suvel vaevanud kõhuviiruse ja sügisese kurguvalu pole mulle miskit tõsisemat külge hakanud. Hõiskasin siin juba omaette, et ilmselt on hommikuujumised mu tervise nii raudseks muutnud, et mina nüüd küll naljalt haigeks ei jää. Aga kes viimasena naerab, naerab paremini ja minu õnn lõppes aasta viimastel päevadel. 

 

Saatuslik kodune periood

 

Pikk sõit selja taga, pikk sõit veel ees. Prantsusmaalt sõitsime TT tiimi bussiga Münchenisse, kus istusime lennuki peale. Buss jäi meid nädalaks Müncheni lennujaama ootama.

 

MK-etapilt tagasi tulnuna olin kodus vaid nädala, pärast mida peaksin eeldatavalt jala Eestimaa pinnale tõstma alles veebruari lõpus. Selle nädalaga oli vaja korda ajada palju asju ja elutempo oli raju. Aega sai kõvasti näpistatud unetundide arvelt. Enamus hommikuid oli raske ärgata, aga kui päev pihta hakkas, ununes väsimus ja lasin nagu orav rattas edasi. Olin ettevaatlik, teadsin, et keha on väsinud ja stressis, haigeks jäämiseks pole palju tarvis. Püüdsin rangelt hügieeni järgida, poes käisin vaid mask ees ja kokku sain ainult tervete pereliikmete-tuttavatega.

 

Eestis olles kutsus Klick elektroonikapood mind ja Susanit endale külla. Tasus minna, sest nad kinkisid meile UUED TELEFONID!

 

Kui suusad polnud veel minuni jõudnud, tuli trenn ära teha jooksu pealt. Nagu minu puhul ikka, siis kerge treening kukkus välja üsna raskeks, tahtsin end ju igatpidi proovile panna.

 

Kodusoleku nädalal leidsin end ärkamas mitmest eri linnast ja oma Otepää kodus sain olla vaid kaks tervet päeva. Üks veidramaid päevi oli 23.12, kui Rakverre oma jõutreeneri Hanno juurde sõitsin. Plaan oli minna Rakverre jõudu tegema ja sealt otse edasi Tallinna jõule tähistama. Sellele eelnev öö Otepääl sai üsna üürike, poole ööni pakkisin järgnevaks kaheks kuuks asju ja küürisin kodu juhuks, kui saba peaksin andma, et siis korterisse astujad šokki ei saaks. Igatahes kui hommikul kell seitse autole hääled sisse panin ja Rakvere suunda ajama asusin, karjus aju väsimusest. Mulle tikkus lausa nii tugev uni peale, et olin sunnitud poolel teel peatuma ja silma looja laskma. Põikasin tee ääres olevasse tanklasse, parkisin auto, panin äratuse 15 minuti peale ja tukkusin turvarihma najal. Powernap töötas ja tunne oli parem, jätkasin teekonda Rakverre. Rakveres läks trenn iseenesest hästi, jõudu ma võistlemistega kaotanud pole ja seis tundus igatpidi väga hea olevat. 

 

Jõud Hanno kurja pilgu all

 

Jõulud

 

Minu võimete juures, ei oleks möödunud nädal tohtinud mulle niivõrd kurnavalt mõjuda, aga reaalsuses olin omadega täiesti läbi. Ainus, mis mind tegutsema ajendas, oli mõte jõuluõhtust, mil saab lõpuks rahulikult maha istuda ja puhkust nautima asuda.

 

Jõululaupäeva hommikul ma endal pikalt põõnata ei lubanud, kell 8.00 olin lapsepõlve suusaradadel. Ees ootas veidi pikem ja rahulikum trennike Nõmme metsade vahel. Tavaliselt Tallinnas lund ülemäära pole ja kui on, siis pole mind. Seekord oli lund kõvasti ja sisse olid aetud kõik ringid oma täies hiilguses. Suusasõit läks seega libedalt ja aeg lendas kiiresti.

 

Nõmmel isegi klassikajälg sees. Kui inimesed suusaradu jooksuteedena ei kasutaks, oleks täitsa tipp-topp.

 

Kui trenn tehtud, pakkisime auto jõulukraami täis ja vurasime metsamajja. Jõulude korraldamise olin sellel aastal enda peale võtnud ja selleks bronnisin ma Tallinna lähistele ühe armsa majakese. Autoga maja juurde pääsemisega oli küll tükk tegemist, see kohake asus täiesti eraldatuna metsa sees, aga sinna jõudes oli metsamaja justkui pilt talviselt postkaardilt. Sättisime end sinna idüllilisse kohta sisse, lõime dekoratsioonidega mõnusa atmosfääri ning asusime õhtusööki valmistama. Sõime, jõime, saunatasime, mängisime lauamänge ehk tegime kõike seda, milleks jõulud mõeldud on. 

 

Metsamaja

 

 

 

Metsamaja asus veekogu ääres ja seal oli saun. Järgmine loogiline samm on ju jääauk!

 

Mina ja mu kaunis õde

 

Miks mitte jõuludel grillida, andsin selle ülesande oma õele.

 

Jõulud täitsid oma eesmärki!

 

25.12 lõunal sai meie jõuluidüll metsamajas läbi ja võtsime suuna Tallinnasse. Käisin sellel õhtul veel sõbrannade ja isa nägu meelde tuletamas ning jagasime teineteisele jõulupakke. Ja loomulikult jõudsin ma magama jälle poole öö pealt, et siis poole öö pealt taas ärgata ja lennujaama minna. Kell 6 oli lend Helsingisse ja sealt edasi Münchenisse. 

 

Jõuluvana rolli täitsin ka parimate sõbrannade juures. Ühele neist pakkisin kingi Maalehte, sest see oli odavam kui kinkepaber ja takkatipuks igati praktiline kah.

 

Olin olnud terve möödunud nädala väsimusega kimpus, aga see, mis nüüd lahti läks, oli tase omaette.

 

Itaaliasse magama

 

26.12 põrutasin Itaaliasse laagrisse. Segastel asjaoludel läksin sinna lõpuks ihuüksi. Vaid mina ja TT tiimi buss. Reisipäeva öö oli pea olematu ja kogu lennu vältel ma tukkusin, seega Münchenisse jõudmine läks kuidagi eriti kiirelt. Lennujaamas haarasin kaasa oma pagasi, lohistasin selle metroo peale ja sõitsin rongiga parklasse, kuhu olime jätnud TT tiimi bussi nädalaks mind ootama. Veel 3,5h autosõitu ja nagu naksti olingi Anterselvas. Vaja oli ära teha kerge trenn, aga selleks mul esimese hooga jaksu polnud ja nii kui hotelli end sisse seadsin, otsustasin veidi magada. Sättisin äratuskella nii, et jõuan tunnikese suusatada, pesta ja õhtust süüa. 

 

TT tiimi buss ootamas mind lennujaama parklas. Kartsin, et pean seda lume alt välja kaevama hakkama, aga Münchenis oli ilm nädalaga kardinaalselt muutnud. Sinna jõudes valitseid väljas +15-kraadised temperatuurid.

 

Kui ma silmad avasin, oli tuba kottpime. Järgmine üllatus tabas mind kui kella vaatasin, olin tunnise une asemel virutanud 3,5h ja nüüd hakkas juba vaikselt ka õhtusöögi aeg lõppema. Kas ma tõesti olin läbi une äratuskella kinni pannud?! Tormasin sööma, sellest ma õnneks ilma ei jäänud, aga millest jäin, oli õhtune trenn, ja peagi tabasid mind tugevad süümepiinad. Komberdasin tuppa, vaatasin oma kotti ja tundsin, et mul puudub jõud ja motivatsioon sealt trenniriideid välja kiskuma hakata. Olin nii väsinud, et pesin lihtsalt hambad-näo ja keerasin taas põhku, et siis järgmist päeva korralikult alustada.

 

27.12 - laagri teine päev

 

Ärkasin 7.00 äratuskella peale, aga lükkasin selle kohe ka tunni võrra edasi. Kui kell 8 end väevõimuga voodist välja ajasin ja hommikuvõimlemisele suundusin, sain aru, et ma ei ole omadega korras. Jooksuliigutust kui sellist keeldusid minu jalad tegemast ja ma lihtsalt jalutasin oma ringikese ära. Sõin ja suundusin tuppa, et valmis panna end hommikutrenniks lasketiirus. Esimene asi, mis tuppa jõudes silma hakkas, oli voodi ja sinna ma ka prantsatasin. Ühtäkki avastasin, et olin jälle plaaniväliselt magama jäänud ja kell oli juba 12! Süümepiinade ajendil ajasin end püsti, panin riidesse ja suundusin staadionile. Tegin oma trenni ära, aga pea oli küll mingis teises dimensioonis. 

 

Lõunasöögile ma enam ei jõudnud ja mis sa siis muud teed kui MAGAD. Kui enne õhtutrenni algust silmad avasin, oli jõuetus endine. Süüdistasin lappes möödunud nädalat ja mõistsin, et seda keha küll õhtuks jõutrenni ei sunni ning loobusin. Trenni asemel magasin ja magasin suisa järgmise hommikuni välja.

 

28.12 - laagri kolmas päev

 

Nüüd ei ole enam ühtegi vabandust režiimist kõrvale kaldumiseks, sest oma unevõla olin kordades täis maganud. Hommikul sain õigeaegselt maast lahti ja kõik oma trennidki päeva jooksul tehtud. Kui kätte jõudis õhtu, tegin oma arstist sõbrannaga kõne. Rääkisime maast ja ilmast, kui järsku tekkis mul köhahoog. Selgitasin talle, et ahh.. olen siin nats köhatanud, aga see tuleb kuivast õhust. Jutt läks edasi ja kui rääkisin, et olen viimasel ajal ainult maganud, tulid tema suust kurjakuulutavad sõnad: "Kuule, sul on puhta haigeks jäämise tunnused ju." Lajatasin vastu, et ei ole ikka, see väsimus ja aklimatiseerumine. 

 

Tema kurjakuulutavad sõnad osutusid tõeks, sest järgnev öö oli piin. Magama minnes köhahood süvenesid ja öö jooksul muutusid need väljakannatamatuks. Magada ei saanud ei mina ega ilmselt ka kõrvaltoa rahvas. 

 

29.12 - laagri neljas päev

 

Hommikul tegin kõne Indrekule, et arutada, mis saab. Kui ta kõne vastu võttis, ei saanud ta mu sõnadest midagi aru, ma ainult korisesin telefoni otsas. Hääl oli metsikust köhimisest kadunud. Nüüd oli selge, et juhtunud on iga sportlase õudusunenägu - ma olin haige! Haigust oleks kõige mõistlikum minna põdema madalamale, mina aga olin 1600m kõrgusel keskmäestikus. Vaatasin voodiservalt oma reisikotti ja kappi ning puhtalt juba mõte sellest, et pean selle koti nüüd ära pakkima ja kogu oma tavaari autosse vedama, tundus ületamatu katsumusena. Jäin oma hotelli ja lootsin parimat.

 

Sõit apteeki oli imeilus

 

Dr. House on apteeki tööle läinud? Proviisor meenutas marudasti minu lapsepõlve üht lemmik TV-seriaali kangelast.

 

Haiguspäevad

 

Väga kehva enesetunnet kannatasin õnneks vaid kaks päeva. Ülejäänud aja olin niisama jõuetu ja köhisin. Ka kõige hullema enesetundega päeval leidsin siiski tee lasketiiru ja kui miskit selle haiguse juures head oli, siis püssiga sai küll kõvasti tööd tehtud. 

 

Vasakpoolne pilt: Enamus päevast veetsin voodis, aknast oli vähemalt kena vaade.
Parempoolne pilt: Parematel päevadel surusin end õhtuti jõusaali. Kui muidu ratast kerides on pulss 110 löögi juures minutis, siis haiguspäevadel kippus see 140 löögi kanti tõusma - tuli aeglasemalt kerida.

 

Esimene suur muutus - 1.01.2023

 

Uuel aastal ärkasin tunduvalt parema enesetundega. Pea oli kõvasti selgem ja põletikuline köha oli muutunud nüüd lahtiseks. Nagu oleks sangpomm kere küljest ära võetud. Indrek luges mulle küll sõnad peale, et esimese "päris trenni" võin teha alles siis, kui tõesti tunnen end hästi, aga minu jaoks oli juba muutus niivõrd kardinaalne, et otsustasin lonkimise asemel ära teha oma lühikesed kiirendused. 

 

Aastavahetuse pidulik õhtusöök hotelli poolt. 7-käiguline menüü, mis kestis mitu head tundi ja millest suutsin võtta vaid 3. Ma lihtsalt ei jaksanud enam köhahoogusid tagasi hoida ja inimestesse koroonahirmu külvata.

 

Aastavahetuse joogiks valisin köhasiirupi. Üldiselt võtsin aastavahetuse vastu rahulikult, tegin tubli trennipäeva, õhtu lõpus vaatasin Eesti kanalite saateid, helistasin lähedastele, vaatasin aknast rakette, soovisin, et järgmisel aastal oleksin terve ning pugesin põhku.

 

Tunne hullemaks ei läinud ja Pokljukasse ärasõidu hommikul tegin tugeva trenni, mis esialgu oli planeeritud Anterselva laagri keskele. Kui MK-l tahan võistelda, siis valikut mul niikuinii suurt polnud, keha oli vaja käima saada. Kavas oli 2,5 km tugevas tempos, millele pärast väikest pausi lisandus "sprindivõistlus". Köhisin ja läkastasin, nagu mingi tuberkuloosihaige, aga trenn sai tehtud ja see ei olnudki niivõrd hull. Sain sellest enesekindlust MK osas ning sõitsin rahuliku südamega Sloveeniasse ära.

 

 

Viimastel päevadel Itaalias hakkas elujõud tagasi tulema ja suuskadel olemine oli täielik nauding. Käisin ära ka kohustusliku tiiru Austria piiril, kuhu peab mäkke suusatama 6 km ja milleks mul eelnevatel päevadel jõudu polnud.

 

Just siis, kui olemine muutus paremaks ja Itaalias olek nauditavaks, oli aeg lahkuda.

 

Pokljuka MK-etapp

 

"Ükski terve mõistusega sportlane sellises seisus starti ei läheks," olid Indreku sõnad, kui ta mind esimest korda Pokljukas nägi. Ma muidugi enesekindlalt väitsin, et tunne on jube hea ja ma köhin välja ainult lima, mis põletikufaasis hingamisteedesse tekkinud on. Jaurasin oma "põdrateooriat" (teooria, mida armastan esile tuua, kui keegi kipub minu tervislikus seisundis kahtlema), mis on selline, et kui põder haigeks jääb, siis lähtub ta enesetundest ja kui on vaja süüa otsida, siis ta ei vaata, mida kraadiklaas parasjagu näitab või kui on vaja hundi eest ära joosta, siis ta jookseb, mitte ei muretse, kas on selleks piisavalt vormis. Muidugi jätsin välja selle punkti, et põduramad ja haigemad isendid süüakse lihtsalt ära…

Sellega oli arutelu lõppenud ja tegutsesin sihikindlalt startide nimel. Päev-päevalt nagu läkski paremaks ja võistluseelne lahtisõit kinnitas, et seni pole ma omale liiga teinud, kuniks…

 

Esimene trenn Pokljukas, asjad tunduvad paranevat. 

Foto: NordicFocus/Manzoni

 

Sprint 5.01

 

Hakkan vaikselt aru saama, et ilmselt minu hädades polegi seni olnud süüdi saatus, vaid pidevalt kaevan omale auku hoopis ise. Pea iga aasta olen maadelnud mingi hädaga. Kangelast mängides olen läbi valu ja väsimuse alati trenne hambad ristis edasi surunud, mistõttu sõna otseses mõttes töötan murdumiseni. Eelmine aasta olin korduvalt vigastustega kimpus, lisaks jäin hooaja eel haigeks, trenni edasi tehes lõpetasin põskkoopapõletikuga ja jalad sain alla 1,5 kuud pärast haigestumist. Paistab, et see aasta kappan sama rada mööda…

 

Öö enne sprinti köhatasin vähem, seevastu nina oli kahtlaselt turses ja õhk sellest läbi ei liikunud. Magasin väga halvasti, unenägude vaatamise asemel tegelesin peamiselt hapniku kätte saamisega.

 

Hommikujooksu jalg polnud ka enam kõige värskem, aga mis mind rohkem häiris, oli kahtlane tuikamine põskkoobastes iga jooksusammu ajal. Aidata ma ennast enam ka ei saanud, sest turset alandavad ravimid on võistluspäeval dopinguainete nimistus ja neid sel päeval enam kasutada ei tohtinud.

 

Statale jõudes olin taas justkui udu sees. Pealelaskmisel unustasin alatasa parandusi teha ja kerge stardieelne lahtisõit minus enesekindlust ei sütitanud. Nina oli umbes ja iga kepilöögiga käis ajust läbi vastik survetunne. Ma kukkusin vesistama, mispeale Indrek tuletas mulle meelde, et MA EI PEA STARTI MINEMA. Aga kuna ma olin juba esimesest haiguspäevast omale pähe võtnud, et sprindiks olen omadega korras, siis starti läksin - alati saab ju maha tulla. 

 

Oijah, juba esimese tõusu otsas hingasin häälega ja tatt oli maani. Ma ei kahetsenud võistlema tulemise otsust, aga mõistsin, et ees ootab piin. Esimesse tiiru tulles hingas minu taga startinud Mari Eder mulle juba kuklasse ja mõistsin, et olen aeglane kui tigu. Aga suva, sest lamades pääsesin puhtalt. Teine ring liikusin juba oluliselt paremas tempos, kuigi enesetunde järgi oleks eeldanud midagi muud. Püsti virutasin napilt mööda kaks padrunit ja relva aegluubis selga pannes tabasin end mõttelt, et nüüd katkestan. Keerasin trahviringile ja juurdlesin mahatulemise hetke üle, kui korraga meenusid mulle mu lapsepõlve tarkustread, et "ma tulen rajalt maha vaid siis, kui seda on vaja kanderaamiga teha". Otsustasin, et ei vea siis oma väikest mind alt ja jätkasin sõitu. Olen katkestanud võistluse vaid korra, siis ka kukkusin pahasti, vigastasin oma õlga ja mul ei lubatud jätkata. 

 

Võitlesin, rasketel momentidel võtsin minieesmärke - järgmine post, järgmine kurv, järgmine vaheajapunkt, kuniks päästev finiš hakkas lähemale jõudma. Viimane laskumine, veidi jalgadega tööd ja kohe pärast finišijoont prantsatasin lumele. Ahmisin õhku nagu kala kuival, vahepeal köhides, sest röga ei lasknud hapnikku ligi. Ma pikutasin seal oma mitu head minutit, kuniks suutsin kargu alla ajada. Tuikusin läbi udu määrdeboksi ja viskasin seal pikali. Pea lõhkus otsas, olemine oli sant. 

 

Olin omadega super läbi ja kogu õhtu lihtsalt soigusin. Valuvaigisti ja gripitee tegid olemise veidi paremaks, aga jälitusest, kuhu mul õnnestus pääseda, ma kuulda midagi ei tahtnud. Seda ei juhtu tihti, aga sel õhtul polnud mul jõudu isegi taastavat liikumist teha.

 

Mu haigus oli saanud jätku ja köha oli kolinud põskkoobastesse. Asusin oma ninakest soolveega loputama. Võistlus ja gripitee olid avanud õhtu lõpuks minu sügavamad õõnsused ja see, mis ma sealt välja loputasin, on omaette sündmus. Pärast seda protseduuri läks olemine küll pisut paremaks, aga võistluse mõtted olin küll maha matnud.

 

Nägu ütleb kõik…

Foto: NordicFocus/Manzoni

 

Foto: Greta Külvet

 

Päev korraga

 

Võistlusjärgsel päeval andsid minu põskkoopad korralikult tunda. Iga jooksusammuga tuikas valulaadse haistinguga isegi hammastesse. 

 

Seevastu jälitussõidu päeva hommikul ärkasin tükk maad selgemana. Turse ninast ja põskkoobastest oli tublisti taandunud. Kuigi mädalaadseid olluseid nuuskasin endiselt, pani tunduvalt parem enesetunne taas võistlustele mõtlema. Ei, jälituse starti ma ei läinud, aga segateate võistkonda oli minu teeneid tarvis ja see start oli isegi kaalukausil. Minu puhul muidugi tüüpiline, enne ütlen, siis mõtlen ehk enne kui üldsegi oma seisu analüüsima hakkasin, olin oma osalusest juba peatreenerile teada andnud. Nüüd ei jäänudki muud üle, kui järgmise päeva stardiks valmistuda.

 

 

Pokljuka MK-l elasime imekauni linnas Bledis. Vaated UNESCO pärandi alla kuuluvale kloostrisaarele olid õhtuhämaruses vapustavad.

 

Segateade

 

Nii hommik kui ka soojendus tulid võrreldes eelnevate päevadega kergemalt ja sügaval sisimas lootsin, et hakkan sellest koledusest välja tulema. Segateates startisid enne mehed, siis naised. Mina sõitsin 3. vahetust. Esimest vahetust sõitis Robi, kes ületas ennast ja tegi hiilgava teatevahetuse, andes järje üle meie teisele mehele Tuudorile. Ka Tuudor lasi tublisti, vajades kolme varu ja tuues vahetuse minuni üsna okei kaotuse juures. Tuhisesin rajale teatava optimismiga, lootsin, et enesetundes on toimunud suured muutused. Aga juba esimese tõusuga oli selge, et ma pole korras. Tõusu alguses tundsin takistust üsna sügaval hingamisteedes, nagu oleks juba kopsudega tegemist. Üritasin köhida ja seda röga välja saada, aga tulutult. Sellest meeleheitlikust köhimisest tekkis mul paanika, mis süvendas kehva enesetunnet veelgi. Tiiru tulin poolsegasena, tatt rippus maani ja toimuvast suurt aru ei saanud. Võtsin asendi ja tulistasin. Esimese ropsuga 2 trahvi, varudega õnnestus tabada kahest vaid ühte ja ees ootas trahviring.

 

Teisel ringil sõitisin ja kannatasin. Maha tulla ei saanud, muidu rikuksin kogu võistkonna ponnistused. Kuidagi jõudsin püstitiiru ja endalegi üllatusena suutsin kiirelt tabada kõik märgid. Ilmselt olin nii sodi, et tegutsesin automaatselt ja sedasi kipuvadki kõige paremad lasketabavused tulema.

 

Elasin selle võistluse küll üle, aga pärast finišit kahetsesin starti tulemise otsust tugevalt. Olemine oli kehv, köhisin vahetpidamata ja süda puperdas. Õhtuse trenni asemel ei teinud ma midagi. Seis pani muretsema - kas hindasin oma võimeid üle? Kas üldse tulengi see hooaeg oma seisust välja?

 

Nagu marutõbibine, tatt ripub maani. Võistlemine on kohutav kannatus, aga see on vist nagu sünnitamisegagi. Valu läheb kiirelt meelest ja peagi tahad uuesti proovida.

Foto: Greta Külvet

 

Edasine

 

Praegu olen Ruhpoldingus. Enesetunne rahuolekus on tunduvalt parem ja põskkoopad nii tugevalt enam tunda ei anna. Olen arstidega arutanud ja kui ninas muutusi ei teki, tuleb ette võtta antibiootikumikuur. Kui nii, siis tagasi vormi saan heal juhul alles MM-iks. 

 

Kuna niisama tiksudes on seis tunduvalt parem kui Pokljukas, siis riskin ja Ruhpoldingus stardin. Esmalt seepärast, et individuaal kulgeb tunduvalt rahulikumas rütmis ja saan sõita mugavuse piirimail. Samuti on suur osakaal laskmisel ja kui see õnnestub, on võimalik siiski kena tulemus teha. Loodan lihtsalt, et see sõit keha totaalselt ära ei kurna.

 

Teine põhjus, miks voodisse pikutama ei kavatse jääda, on hirm viimsegi vormi kaotamise suhtes. Kui nüüd end puhta pausile võtaksin, vajuks minu võistluslik ainevahetusrežiim kokku ja seda tagasi saada on üpriski keeruline. Võtan pigem riski, vindudes oma nohuga pisut pikemalt, aga terveks saades pole vormis nii suuri äraandmisi teinud.

 

Võtan päeva korraga, vaatab mis saab. Kui telepildist saadavast infost jääb Sulle väheseks ja elektrikatkestused ülekannetes on Su ära väsitanud, siis hoia mu blogil ikka pilk peal! Järgmises blogipostituses saadki lugeda, mis suunas mu tervis liikunud on ja kas saan ikka MM-iks jalad alla. Seniks tsau!

 

Need ilusad seebimullid lähevad kõik üks hetk lõhki. Suva, alati saab veel ilusamaid puhuda.