Tuuli Tomingas - mitmekordne Eesti ja ka Leedu meister

Võistlustele eelnev

 

Kevadel sättisime oma septembrikuise laagri sedasi, et Anterselvasse minek saab olema pärast Eesti meistrivõistlusi. Hiljem selgus, et Eesti meistrivõistlused lükatakse sportlaste segaste võistlusgraafikute tõttu (Blink festival, MM) septembri lõppu. Õnneks saime oma broneeringut Itaalias veel muuta ja laagri keskmäestikus tõime mõningate järeleandmistega ettepoole. Sättisime oma toimetused nii, et laager täidaks oma eesmärki, st saaks maksimaalselt trenni teha ning jõuaks enne eestikaid ka natuke kodus olla. 

 

Mina tulin laagrist tagasi mööda maad ja koduukse avasin neljapäeval. Looderdamiseks aega ei antud, magasin oma 7h vajalikku und ära ja hommikul tuli keha käima saamiseks kerge treening teha ning juba tõttasingi Tartusse koolipinki. Päev oli minu jaoks raske, pea oli paks ja reis kontides. 

 

Kuna Itaaliasse minnes võttis minuga ühendust ratsatreener Merike, et kuhu ma küll kadunud olen (nimelt polnud ma juuli lõpust saadik ratsutama jõudnud), siis lubasin, et 22.09 olen platsis ja las ta teeb kalendrisse selleks kuupäevaks suure punase ringi. Nüüd oli siis käes see 22.09 ja mõned tunnid enne ratsatreeningut oli enesetunne äärmiselt sant. Aga talli minna olin ma lubanud ja kui see hetk saabus, siis olin kohal nagu seitse kopikat. Ei teagi, mis õhkkond seal Tobras on, aga sinna jõudes oli väsimus hetkega kadunud ning koju tagasi läksin kõvasti energilisema inimesena.

 

Hobune pani mu pärast pikka pausi kohe proovile

 

Järgmine päev oli juba veidi stabiilsem ja tegutseda sai EMV startide nimel, seega toimetasin hommikust õhtuni täitsa sportlase kombel. Päeva alustasin hommikujooksu ja kerge sulpsuga Pühajärves. Pühajärv on suvega ikka korralikult kokku kuivanud ja tavaks saanud peaka hüppamise koht oli muutunud nõnda madalaks, et hüpates sai juba põhja kombatud.

 

Hommikuujumine Pühajärves

 

Järgnes treening lasketiirus, kus tegin tavapärase võistluseelse lahtisõidu. Mägedest allatulek ajas mu keha endiselt segadusse ja terve trenni oleksin justkui udu sees kulgenud. Päeva teises pooles tuli tegeleda laagriasjade lahtipakkimise ja õhtuse kerge liigutamisega.

 

Kukkusin rullidega Anterselvas ja põrutasin tugevalt oma jala ära. Kõige värvilisem oli jalg nädal pärast kukkumist, nüüdseks hakkab see vikerkaar veidi juba hajuma.

 

Eesti meistrivõistluste esimene päev, sprint

 

24.09 olid täiskasvanutel kavas nii Eesti kui ka Leedu meistrivõistlused. Vähe sellest, nooremad vanuseklassid said ka sama ürituse raames Balti meistrivõistluste osanikeks ja kohale tulnud seltskond oli täitsa rahvusvaheline. See tähendas, et auhinnad jagati mitte ainult Eesti ja Leedu parimatele, vaid nooremad said poodiumil kaela suisa kolm eri medalit.

 

Esmalt olid plaanis sprindidistantsid ja see päev osutus minu jaoks üsna pingeliseks. Käimas on üks mitmeaastane projekt ja laskesuusatüdrukutest pannakse kokku vahva dokumentaalfilm. Filmiga möllav mees on peategelastega suhteliselt suures hädas, raske on tabada momenti, mil mõlemal poolel on ühist aega. Üks haruldane moment, kui dokumentaalionul oli võimalus mind tabada, oli just see eestikate sprindipäev. Olin lubanud talle filmida võistluspäeval toimuvat, proovides toimetada üsna tavapärases rütmis. 

 

Igatahes sprindipäeva hommikul ärgata oli vaevaline, selja taga oli raske öö. Unega on mul viimasel ajal miskit hirmsat lahti ja sügavalt magamise asemel meeldib mu kehale 100x voodis ümber keerata ja niisama 10 000 mõtet genereerida. Et oma pelmeeniks paisunud silmad kuidagigi avada, tegin korraliku hommikujooksu koos sulpsuga Pühajärves. Start oli pärastlõunal ja aega staadionile minekuks veel oli. Lebotada mul võimalust polnud, õhtuks ootasin külalisi ja nende tarbeks oli vaja miskit küpsetada. Keerasin kärmelt struudlilaadse asja Otepää vahelt leitud koduaia õuntest kokku ja pugesin põhku, et proovida päästa kehvast ööunest tekkinud seisu. 20 minutit voodis vähkremist, aga und ei tulnud, mispeale ajasin kondid voodist püsti, et padjanägu peast pühkida ja filmimehed viisakalt vastu võtta. Peagi nad saabusid ja kaamera silme all proovisin toimetada nii normaalselt kui võimalik, aga see ei tahtnud kuidagi välja tulla. Liigutused olid rabedad ja jutt kõlas nagu heli peale keeratud Google Translate rakenduse tekst. Sättisin end võistlusteks valmis ja peagi liikusime ühiselt staadionile. Nende soov oli minu külge kinnitada mikker, et salvestada kogu pealelaskmise ja võistluse heli. Olin pärast endapoolset rasket ohet nõus ja katsusin staadionil oleku perioodil jääda minu kohta tavapäratult reserveerituks. See hästi välja ei kukkunud ja paar sõimusõna võistluse käigus siiski mikrisse sattus.

 

Küpsetasin enne starti külalistele struudli

 

Kui nüüd kõik muu kõrvale jätta ja võistluse juurde tulla, siis sprindipäev Otepääl oli ilma poolest täitsa mõnus, päike säras taevas ja temperatuur oli sügise kohta soe. Ainus, mis veidi muret tekitas, oli meeletu tuul. Puhangud olid sedavõrd tugevad, et laskeasendis olles püssitoru ots lausa väreles. Tiiru taga kulgevale rullirajale oli tekkinud tugev tuulekoridor ja seal sõites oli tunne, nagu seisaks ühe koha peal. Olenemata tuulest sujusid pealelaskmine ja soojendus ilusti ning olin stardivalmis.

 

Võistlemist alustasin rahulikumas rütmis, sest enesetunne ei lubanud kohe gaasi põhja panna. Raja ääres sain infot oma liikumiskiiruse kohta, mis osutus eeldatust kehvemaks, mispeale pobisesin omaette ja mis mikrisse ilmselt salvestus. Pääsesin esimeses tiirus puhtalt ja tõstsin veidi tempot. Püsti tiirus tabasin esimese, teise ja kolmanda märgi, aga siis hüppas mulle ajju mõte, et ohoo, päris hea, tabasin veel neljanda ja kahjuks suutis see mõttelend mu viimast lasusooritust mõjutada ning lasin märgi äärde, nii et see hakkas juba kukkuma, aga vajus tagasi. Kogusin ühe trahviringi, tormasin rajale ja proovisin nüüd kehast välja pigistada kõik, mis tuleb. Enesetunne polnud suurem asi ja see tekitas minus viha. Kui raja peal jäi ette üks klappidega muusikat kuulav soojendust tegev sportlane, kes mu mööda laskmise märguannetele ei reageerinud, tuli minu suust mikrisse lõpuks ka paar krõbedamat sõna. Finišisse jõudes olin kindel liider, teised võistlejad olid kogunud minust rohkem trahve, teisel kohal oli tiimikaaslane Susan ja kolmas oli leedulanna.

 

Foto autor: Aldo Luud/Õhtuleht

 

Nüüd alles hakkas kiire. Tegin pealesõidu ja siis tervitasid mind staadionil dopingukontrolli ametnikud. Muidu väga normaalsed ja teretulnud tegelased, aga olin omale massaaži bronninud kella 18ks ning aega selleni enam pikalt polnud. Pärast autasustamist tormasin kohe oma proovi andma, enesekindlalt väitsin, et häda on mul piisavalt suur, et vajalik kogus uriini kätte saada ja nõudsin prooviruumi (loe: tualetti) minekut. Aga oma purki laskmisega sain vajaliku 90ml asemel kätte hoopiski 80ml. Punnisin ja punnisin, aga rohkem pressida ei õnnestunud. Kell oli juba 17.30, olin hommikust saadik söömata, väsinud, närviline ja stressis. Ootasin 10 minutit, samal ajal vett kaanides ja hüpates ning siis andsin ametnikele teada, et proovime uuesti. Punnisin läbi raskuste topsi 10ml ära, mispeale ametnik palus mul natuke veel pigistada, sest proove A ja B purki ümber valades läheb väärtuslikust kraamist ilmselt osa kaotsi. Läbi ime tuli veel paar tilka ja sulgesin topsi 12ml pealt. Lõpuks sai sellega ühele poole, mispeale tormasin koju ja pistsin suures näljas kiirelt pool küpsetatud struudlit näost sisse. Jõudsin massaaži kerge hilinemisega ja lõpuks sain rahuneda ning lõdvestuda. Massaažist koju tulles tuli kokku koristada mööda toa põrandat laiali visatud võistlusasjad, pesta ennast ning tervitada külalisi.

 

Juhin pildil ekstra tähelepanu faktile, et olen ka Leedu meister

 

TT tiimi tüdrukud olid kõik tublid!

 

Eesti meistrivõistluste teine päev, mass-start

 

Massi päev kulges kõvasti rahulikumas rütmis. Öö oli taaskord kehv. Ärkasin jälle suhteliselt uduse peaga. Nagu ikka, siis hommikujooks-ujumine ning võistluste ootamine. Ka enne starti magasin veidi ning siis tuligi asuda staadionile. Esmalt õnnitlesin rahvusvahelise treenerite päeva puhul Indrekut ning alustasin soojendusega. Ilm Tehvandil oli sarnane eelnevale päevale, päike säras, aga tuul oli endiselt tugev. Pealelaskmine ja soojendus kulgesid probleemideta. Võistlus oli ühisstardina, meie sõiduks oli kokku pandud naised ja naisjuuniorid ehk võistlejate rivi oli korralik. Kui pauk käis, sattusin rivi etteotsa, kuigi plaanisin tiiru taga tugeva tuule eest kellegi selja taha varju pugeda. Tiksusin mõnusas rütmis, keegi mööda minna ka ei kavatsenud ja tagasipöörde kurvi sain minna stressivabalt, ilma et kellegiga kokku põrkamise ohtu tekiks. Laskumisel vuras minust mööda Susan, kelle järgi esimesse tiiru ka veeresin. Lasime Susaniga mõlemad puhtalt, kusjuures ka meie tiimi liige Hanna-Brita, kes püssi alles kevades selga pani. Kui Hannal kulus märkide alla saamiseks veidi kauem, siis mina ja Susan lasime sama kiirelt ning saime asuda koos järgmisele ringile. Susan ees, mina järgi. Teised sportlased kogusid trahve, seega tempot tõsta polnud meil tarvis ja rullitasime mõnusas rütmis. Teise tiiru jõudes lasime jälle mõlemad puhtalt ning saime mõnusalt ühist veeremist jätkata. Hämming hakkas tekkima pärast 3. tiiru, kui mõlemad lasime JÄLLE samamoodi ehk 2 trahvi. Karjusin naljaga Susanile enne trahviringile minekut, et mida me teeme. Tagumine seltskond oli kogunud korralikult trahve ja kaks möödalasku lasid meil jätkata ühist rahulikku tiksumist. Tulime siis ka viimasesse tiiru koos. Teadsin, et trahvi ma viimase ringiga tagasi sõita ei suudaks ja võidab see, kes paremini laseb. Lasin esimese mööda ja proovisin olla positiivne, et vähemalt tiimikaaslane võidab. Ülejäänud lasud tabasid märki ja tuli välja, et ka Susan oli ühe padruni mööda tulistanud. Ehk me olime kogu võistluse vältel TÄPSELT samas taktis käinud. Tegin Susani kannul trahviringi ära ja hakkasin sõjaplaani hauduma, et kus rünnata kavatsen. Tiiru taga kulgeval rajal oli tugev tuulekoridor ja enne seda ma pressima kavatsema ei hakanud. Püsisin tiiru tagumise osa Susani taga ja enne viimast tõusunukki andsin gaasi. Sellega Susan kaasa tulla ei jõudnud, laskumiseks oli meil juba vahe sees ja finišisirgele asju klaarima jääda polnud tarvis. Võitsin, aga kindlasti tänu taktikale. Võit on võit ja tunne on ikka magus, seda enam, et mõlema päeva naiste kaksikvõidud oleme teeninud just meie Susaniga. 

 

25.09 oli rahvusvaheline treenerite päev ja selle puhul kinkisid TT tiimi sportlased meie treener Indrekule paki ja 4 EMV medalit

 

Autasustamiseni oli aega ja plaanisin minna korra koju riideid vahetama ja sööma. Istusin juba autosse ja vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ühe rammusa võileiva hambusse pistan, aga auto ei tahtnud käivituda. Proovisin veel ja veel ning oli selge, et tööle see ei lähe. Õnneks tõttas mulle appi kohe meie tiimi manageri rollis olev Marek, kes palus mul jätta asi tema hooleks ja lasi mul korra kodust läbi kapata. Hädast aitas välja mu teine omanimeline auto - Topauto tiimibuss, millega oli seekord võistlustele kohale sõitnud Indrek. Staadionile tagasi tulles oli mu punase suksuga kõik okei, aku oli lihtsalt tühjaks saanud, sest kuidagi endale teadmata olin suutnud tuled automaatse pealt manuaalseks sättida.

 

Autasustamisele jäin tiimist ainsana. Susan, Robert ja Hanna tõttasid lennuki peale, sest nad kõik olid ette võtnud järgnevaks nädalaks minipuhkuse soojas. Indrekut ootas õhtul ees teater ning ka tema ei saanud staadionile jääda. Võtsin siis uhkelt vastu nii enda kui ka Susani autasud ning liikusin koju kergelt hinge tõmbama. Soovitatavalt oleks ma pidanud õhtul tegema ka jõusaalitreeningu, aga see polnud kivisse raiutud, sõltus enesetundest. Alguses tundus, et mitte ükski vägi mind enam toauksest välja ei aja, aga olles paar tundi rahulikult olla saanud, tabas mu keha mingi ülim energia ja kihk trenni minna oli suur. Seega õhtu lõpetasin kangi surudes.

 

Pärast massi valiti Susan dopingukontrolli. Paras stress, sest tal oli tarvis õhtusele lennule jõuda. Tabasin ta pildi jaoks vahetult enne lennuki peale tormamist.

 

Tiimikaaslane Robert pealelaskmisel. Paremal: Tähelepanelikum silm märkab veel endiselt mu vasakul jalal olevat sinist hematoomi. Sinine jalg õnneks rullitamist ei takistanud. Foto autor: Assar Jõepera

 

Massi päeva autasustamisel sain kaela nii enda kui Susani medalid.

 

Nagu minu elus tavaks, siis juba üheainsa nädalalõpuga jõuab juhtuda palju. Sellest, mis minu elus veel toimunud on, saad juba lugeda järgnevast blogist. Seniks, kaunist sügist!