Tuuli Tomingas: Maailma kuues naine

Kõike selleks, et MM-il oma parimas vormis olla. Nüüd jõudis see aasta kõige olulisem moment kätte ja sisimas tundsin, et olen selleks katsumuseks valmis. Aga seda ei osanud ma küll oodata, mis emotsioonide virr-varr mind kahe järgneva nädala jooksul valdama hakkab.

 

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Põrgust taevasse

 

12. veebruaril lõppes esimene nädal Oberhofis jälitussõitudega. Selja taga oli juba kolm võistlust, seniks polnud ma fiaskot korraldanud ja teeninud olin segateate võistkonnaga viisaka 15. koha, pääsesin enda sprindi 40. kohaga jälitusse, kus tõusin 34. positsioonile, millest kaks kohta aitasid kergitada Elvira Öberg ning Lisa Vitozzi, kes terviseprobleemide tõttu sellest sõidust loobusid. Katki poleks justkui midagi, aga ma olin pettunud. Mulle tegi kõvasti haiget teadmine, et tunnen end võisteldes hästi, saan märkidele pihta, aga see, mis tundub olevat mu maksimum, ei ole piisav, et pürgida kõrgesse mängu. 

 

Jälitussõidu lõpus kõndisin nukralt staadionilt suusabokside poole, areeni kõlaritest kostis ABBA laul "The winner takes it all" ja poodiumile pääsenud ruttasid lilletseremooniale. See süvendas kurbust veelgi, sest kõrvu kostsid parasjagu sõnad: 

"The winner takes it all

The loser's standing small

Beside the victory

That's her destiny"

 

Kõndisin ja planeerisin vaikselt tulevikku keskpärase sportlasena ehk ma ei suuda oma ambitsioone laskesuusatajana realiseerida ja pean need kusagil mujal realiseerima. Olin juba mõtetega jooksuvõistluste juures, sest nendes tunnen, et suudan veel kõvasti areneda ja oma isiklikke rekordeid üle joosta. Ühtlasi panin paika juba suvise kava, mil kavatsesin koolipraktikaid läbima asuda - suva, teen siis järeleandmisi trennides ja lõpetan selle kooli lõpuks ära.

 

Peas käis meeletu virr-varr… kuidas ma nii andetu olen, tööd on ju ometi rõvedalt palju tehtud. Nagu Indrek vahel ütleb: "Kui keegi teine sinu sammus käiks, siis oleks ta juba surnud." 

 

Arvan, et ka Indrek hakkas vaikselt lootust kaotama. Tehtut analüüsides seadis ta minu ponnistused kahtluse alla. Olen võistluste ametlikes trennides tavaliselt viimane, kes tiirust lahkub, sunnitud püssi kotti pakkima vile peale, mis kuulutab trenni lõppenuks. Ka arvas ta, et võib-olla pingutan trennides pidevalt üle, saamata aru, millal on õige aeg lõpetada. Ma juba olen hingelt selline, kes enne ära minna ei saa, kui olen olukorraga lõpuks rahul või kui ma pole enam suuteline füüsiliselt trenni jätkama ehk olen kokkuvarisemise äärel. 

 

Ka tõdesime fakti, et jõulude järgne haigus andis suurima tagasilöögi. Tegin endale karuteene, kui mitte terveks saanuna startisin Pokljukas ja see paganama viirus vinduma jäi. Nuuskasin mäda välja veel Ruhpoldingu MK-etapi ajal ja päris tervena tundsin end tegelikult alles nädal enne MM-i. Tundus, et see aasta on jälle aia taha läinud ning proovime edaspidi targemad olla.

 

Oberhofiga kohanemine

 

Oberhofis on ALATI kohutav ilm. Olen seal isegi keset talve oma silmaga äikest näinud, tugev tuul, udu ja vihmasadu on seal tavapärased ning sinna saabudes polnud miskit erandit. Hotelli jõudes kaugemale kui 50m ei näinud ja vaikselt tuli peas end valmis seada keeruliseks kaheks nädalaks. Aga kui elasin olümpia üle (tajutav temperatuur -30) siis küll ma ka selle Eesti klassikalise jaanipäevaga kohanen.

 

Tavapärane Oberhof ehk udune ilm. Meeste jälitussõiduks oli kogunenud sedavõrd tugev udu, et treenerid oma tavapärasest kohast pikksilmast laske ei näinud ja sedapuhku lubatakse neid mati juurde, et nad oleks märkidel nõks lähemal.

 

Elasime pirakas hotellis, kus olen paar korda ka enne MK-etappide ajal ööbinud. Meelde on jäänud kitsad toad, kus lõhnab kergelt kopituse järgi ja vihisev tuul, mis pressib end ajas seisma jäänud akende pragudest sisse. Ses suhtes oli pisut stress, olin ju kogu senise talve elanud kui kuninga kass - hotellitubades on olnud ruumi nii palju, et võiks tireleid visata ja kus asju ei pea hoiustama voodite vahel. Kui oma tube välja võtma läksime, suunas vastuvõtu tôötaja meid hotellist 100m kaugusele kõrvalhoonetesse. Meid oli pandud elama "apartmenti" ossa. Sinna jõudes polnud olukord just paljulubav, koridorid olid väsinud ilmega. Aga kui me Susaniga oma toaukse avasime, vaatas meile vastu väikese peosaali mõõtmetega tuba, mis kujutas endast elutuba ja sellele lisaks oli veel eraldi magamistuba. Vaatasime mõlemad teineteisele otsa hämmingus - kuidas see aasta meil majutusega sedasi vedanud on?!

 

Ruumi metsikult, küll see hooaeg on meil majutustega vedanud!

 

Kuigi ilmateate järgi lubas ilm Oberhofis isegi paranemise märke, hakkasin hirmuga omale hommiku- ja õhtujooksudeks kohta välja otsima, et raju tuule ja sademetega kuskil meeldivamas kohas oma keret liigutada saaksin. Olin valmis kas või jõusaali paketi ostma või mõne muu hotelli jõuksi end sisse smugeldama, aga meie majutuses oli aastatega muutusi toimunud ja nad olid ka omale jõusaali ehitanud. Läksin seda kohe inspekteerima. Esimese ropsuga sattusin kogemata hoopis mingisse abiruumi, kus paistsid olema koristaja tarbed ja elektrikilp. Peagi leidsin õige koha, suur saal, nelja jooksulindiga, mida hing veel ihkab.

 

Teise päeva õhtutrenni tegingi seal saalis. Jooksulindid olid populaarsed, sain õigel ajal jaole, sest peagi olid need kõik hõivatud. Silmanurgast nägin, kuidas ühel sportlasel on lindiga probleeme, see tõrkus. Siis hakkas see ka teistel jumpsima. Jooksin rõōmsalt edasi, teadmisega, et vähemalt mina sattusin toimivale lindile. Peagi hakkas ruumi viskama kerget kärsahaisu ja siis pahh…kõik jooksulindid jäid korraga seisma. Jooksulintide sektori korgid olid välja lülitunud ja kõik teised saatusekaaslased kehitasid lihtsalt õlgu ning jätkasid omi toimetusi muudel aparaatidel. Mulle aga torgatas pähe see elektrikilp, mida silmasin kui jõusaaliotsingutega kuhugi kõrvalruumi sattusin. Elektriku tütrena asusin kohe probleemi lahendama ja tõttasin korke näppima. Kappi avades leidsin kohe selle ainsa nupu, mis erines teistest ehk oli teises asendis. Lükkasin selle üles ja jätkasin trenni. Halvim, mis juhtuda saab, on ju see, et korgid lähevad uuesti välja ja ega tulekustuti ka kaugel pole.

 

Kui lindid olid kōik kasutuses, tuli mul Oberhofi perioodil veel paar korda korke sisse lülitamas käia, aga üldiselt, kui ilm ikka kannatas, tegin oma tiiru ära õues.

 

Kui jooksulindid korraga kasutuses olid, siis viskas elektrikilp selle sektori korgid välja. Mina elektriku tütrena käisin neid aeg-ajalt ikka sisse lükkamas.

 

Võimalusel jooksin siiski õues, sest pole meeldiv, kui jooksulindid keset trenni äkitselt välja lülituvad.

 

 

Üle aastate jätkus ilus traditsioon - võistluste avamine. Koroona ajal selliseid üritusi ei toimunud. Marssisime uhkelt tohutu hulga publiku ees Eesti lipuga üle lava. 

 

Nii uhkelt pole võistlusi koroona tõttu ammu korraldatud. Rahvast oli metsikult, raja ääres oli kisa valusalt kõrvu lukustav, lisaks sai võisteldes ninna tõmmatud nii kirsitubaka kui ka praevorsti haisu. See mass tekitab korralikult prügi ja tänavatel oli selline vaatepilt tavaline.

 

Veel probleeme

 

Esimestel päevadel tegelesin ka hommikuujumise koha otsimisega. Jõgesid justkui kaardi järgi seal voolas, aga reaalsuses olid need rohkem kraavid, kuhu ujuma poleks mitte mingi valemiga minna saanud, neid lihtsalt kattis lumi või muda. 2km kaugusel hotellist oli kaardi väitel mingi tiigike. Jooksin siis ühel hommikul sinna. Tee tiigini läks ainult allamäge ja mõte tagasiminekust tundus juba liialt tüütu, et igal hommikul seda praktiseerima asuda. Aga kohale ma jõudsin ja ennäe, oligi tiigike, kuhu suubus oja, tänu millele polnud see isegi üleni jäätunud. Tundus ideaalne koht väikese agaga. Tiigi ümber oli aed. Ega see mind takistanud poleks, aga aiavärava juures polnud just kuigi meelitavad sildid. Vähemalt kaks silti andsid mõista, et aias on koerad, lisaks oli seal veel igasugust saksakeelset mudru. Tegin aiale tiiru peale ja mingit koera ma kuskil ei näinud. Tiik asus keset metsa ja eeldasin, et need tegelased sureks seal praegu lihtsalt nälga, kui keegi nad sinna aeda toppinud oleks. Ronisin üle aia, sest juba see territoorium tundus niivõrd veider, et tahtsin asjast sotti saada. Seal olid täitsa ujumiskohad, redelite ja sildadega ning tundus, et suvel kasutatakse seda aktiivselt veemõnude nautimiseks. Ujuma ma siiski minna ei julgenud, sest lumel olid koerajäljed ja ma ei elaks seda piinlikku momenti üle, kui veest paljalt välja tulles mõni peni mind taga ajama kukub. Seda enam, et ilmselt on ta väga näljane. Loobusin ja tõdesin fakti, et Oberhofis pean hakkamahommikul vannis ujumas käima. 

 

Kaardilt välja vaadatud sobiv ujumiskoht oli aiaga piiratud. Ronisin siiski üle aia, sest see piirkond tundus super veider.

 

Ilma naljata, hakkasingi vannis hommikuujumisi tegema. Keskkonnaaktivistid ilmselt seda heaks ei kiidaks, aga mul oli vaja hommikuti keha üles äratada. 

 

Ühel hommikul olin parasjagu oma vanniprotseduuridel, ise kuulasin samal ajal Sky Plusi hommikuprogrammi. Välismaal olles teen seda tihti, tekitab kodusema tunde ja pealegi saan end nii Eestis toimuvaga hästi kursis hoida. Parasjagu oli stuudios Ott Lepland, kes jutustas oma muusikaajaloohuvist ja teadmistest Ludwig van Beethoveni kohta. See kuulus helilooja oli väidetavalt 30. eluaastaks kurdiks jäänud ja põhjus peitus tema kummalises harjumuses. Ta armastas oma pead külmas vees leotada. Mina ise ulpisin sel momendil jäises vannivees ja kogu seda lugu kuulates tõmbas see fakt mulle klombi kurku. Appi, äkki mõjub ka mulle see külm vesi kuidagi halvasti ja erinevalt Beethovenist olen selles vees terve kehaga sees. Kas mu seljaaju saab nüüd mingi paugu ja jään nt halvatuks?! Eks tulevik näitab…

 

Lähenes viimane võimalus end individuaalselt tõestada

 

Uue nädala alguses oli naistel kaks võistlusvaba päeva. Päev pärast jälitust puhkasin, teisel võistlusvabal päeva pidin tegema lihtsalt rahuliku trenni koos tiiruga. See trenn oli kõike muud kui enesekindlust sütitav. Järgmisel päeval oli individuaal, kus laskmine on üsna määrav. Trennipäeval oli tuul end oberhofilikult üles kerinud ja proovisin erinevates tiiru osades aru saada selle mõjust laskudele. Enam-vähem jagasime muutused eri tiiruosades isegi ära, aga püsti ei tahtnud need märgid kuidagi kukkuda. Kõmmutasin 3-4 kaupa trahve ja olin sellest pehmelt öeldes endast väljas. Järgmisel päeval oli mul veel ainus võimalus end individuaalselt tõestada ja mina lasen praegu sedasi! 

 

Asja tegi hullemaks minu sõidutunne. Pulss oli kõrge, mis tegelikult minu puhul on super normaalne nähtus pärast vaba päeva, aga kuna olin end tiirudes ebaõnnestumistega nii üles kütnud, siis lasin tiirus toimuvast end korralikult mõjutada. Tundsin end oma kehas halvasti, lihased olid justkui makaronid ja Indrekule väga emotsionaalselt oma olukorda kurtes soovitas ta mul väikeseid kiirendusi teha. Teoreetiliselt poleks selleks mingit vajadust olnud, viimasest võistlusest on vaid 1,5 päeva möödas ja keha peaks pingutuseks valmis olema. Aga mina tegin oma kiirendused ära, valasin kogu ebaõnnestunud tiirud pingutuse peal välja ning sain ka lihased toonusesse, makaroni tunne kadus. Enesetunne paranes, lasin lõpetuseks paar nulli ning läksin enam-vähem rahulikult staadionilt ära.

 

Kahe nädala peale puhkasin vaid ühe päeva. Voodis ma seda päeva mööda ei saatnud, põhjuseks hirmus kohviisu. Võtsin jalad alla ja tatsasin 3 km kaugusele staadionile, et family club-ist omale kohvi võtta.

 

Maailma 6. naine

 

Individuaal oli 15. veebruaril, päev pärast sõbrapäeva. Muide IBU-s on juba mitmeid aastaid üliäge traditsioon, et saad saata läbi korraldaja oma väljavalitutele lilled, omapoolse sõnumi ja soovidega. Family clubi (korraldaja toitlustuspunkt) on püsti pandud kastike, kuhu saad lillede eest poetada summa ning neti teel edastad oma tellimuse. Lilled toimetatakse siis sõbrapäeval saajateni. Ma sel aastal IBU kaudu lilli ei saanudki, aga see-eest sain tiimikaaslastelt näost näkku mõne õie ja hulganisti kommi. Kõik need kommid panin ma muidugi päev enne individuaali nahka, esmalt seetõttu, et kipun end magusaga lohutama ja teisalt sellepärast, et millal siis veel, kui mitte enne aasta kõige rängemat katsumust? Energiat läheb ju tarvis, et ühe kõige pöörasema rajaprofiiliga võistlusareenil 15km üle elada. 

 

IBU sõbrapäeva lillede rahakogumiskast.

 

Hommikujooksu ajal polnud jalg kōige kergem, peamiselt seetõttu, mis peas toimus. Eks iga naine teab neid süümekaid, kui pakk komme on nahka pandud, mis raudselt on nüüd üle öö kõik tagumikku kinni jäänud. Meeleheidet tekitas teadmine võistlusraja seisukorrast, mis eelneva päeva meeste individuaalis tundus ränkraske katsumusena. Rada oli pehme ja lumi vajus läbi. Roni siis seda Birxsteigi tõusu sellistes oludes 5x üles. Mind valdas tunne, nagu mõnel lihaloomal, kes on teel treileriga tapamajja.

 

Staadionile jõudes valdas mind kõike muud kui entusiasm. Meeleolu oli ärev, mitte võistluse pärast, vaid ees ootava kannatuse tõttu. Vaikselt soojendust tehes ja püssi peale lastes ma rahunesin ja seadsin end peas ponnistuseks valmis. Püssi sain probleemideta peale ja peagi oligi aeg starti suunduda. 10 minutit enne starti toimetati minuni värskelt määritud võistlussuusad. Vaatasin neid kulmu kergitades - oo mingi uus paar. Tegin veel paar käteringi, keksisin soojenduseks ja võtsid kombe väele, et stardijoonele suunduda. Peas meenutasin kõiki kõige rõvedamaid trenne, mis aasta jooksul läbinud olen ja rahustasin end, et kui need üle elasin, siis elan ka tänase. Olin joonel, kui vaatasin oma suuski, ühel suusal oli kleeps, teisel mitte ja 30 sekundit enne minekut tabas mind paanika. Kas olen võtnud kogemata ühe võistlusuusa ja teise soojenduse oma. Ootamatult oli Indrek stardi juurde tulnud, et kiirelt teatada tiirus tõusnud tuulest. Seda ma ei kuulanud, vaid karjusin ähmi täis talle, et kas mul on erinevad suusad? Seepeale ta kinnitas, et kõik on korras ja sellel paaril polegi ühel suusal kleepsu. Oli aeg minna…

 

Juba stardist minema pannes sain aru, et täna on HOOPIS teine minek. Esimene laskumine ja tõusule pealesõit andsid mulle enesekindlust, MU SUUSK TOIMIB! Järsku olingi esimese tõusu otsas ja mõtisklesin, et ohh - ainult 4x veel seda ronimist. 

 

Esimene ring sujus erilise kergusega ja tiiru tulin värskelt. Sain alla kõik märgid, aga läbi suure õnne. Tuul oli tõesti tõusnud ja rajal laskmise kohta infot saades oli pilt jahmatav. Kõik lasud olid kobaras koos, aga lamades märgi ääres. Jumal hoidis mind, sest kõik olid napilt sees.

 

Mul oli retsilt õnne, väikseimgi näpuviga päästmisel toonuks mulle trahviminuti.

 

Jätkasin sõitu Ingrid Tandrevoldi tuules. Proovisin ta taga tõusu lõpuni vastu pidada, et siis allamäe lõigul saaksin ta varjus veidi puhata. Üllatusena oli tema tempo mulle igati jõukohane ja mul ei olnud põhjust maha jääda. 

 

Teine tiir oli püsti ja individuaalis saab laskekohta valida. Läksin müürile võimalikult lähedale, see takistas tuult ja see piirkond oli ka kõigi teiste võistlejate jaoks populaarne püsti laskmise koht. Parandusi ma eelmise tiiru järel ei teinud, sest olin tuulevarjus ja pealegi on püstimärk lamades omast tunduvalt suurem. 4 esimest märki kukkusid imelise kergusega ja korraga lipsas mulle pähe mõte, et maru tore oleks kõik tiirud puhtalt lasta. Ja kohe kui selle mõtte omale pähe lasin, tulistasin oma viimase lasu mööda. Nonii, üks trahv olemas, aga mis siis. Sattusin taas koos Tandrevoldiga sõitma. Tõusul tundsin end hästi, vōiks isegi öelda, et see oli mu lemmikosa rajast. Tandrevoldi rütm oli minu omast häirivalt erinev, tahtsin oma rütmiga seda tõusu sõita ning astusin ta kõrvale. Korraga olin temast juba ees, aga laskumisega sai ta minu taha nii hea tuulevarju, et vupsas siiski mööda. Hoidsin tema tuules taas ringi lõpuni. Sain aru, et liigun täna hästi, aga seda ma ei eeldanud, et tippudega võrdselt, arvasin lihtsalt, et Tandrevoldil on kehv päev. 

 

Kolmandasse tiiru jõudes reageerisin sihikuparandustega, aga tegin ühe kehva lasu ja kogusin trahviminuti. Jällegi jäi tiheduse kobar veidi liiga paremale, julgemalt sihikut kruttides võinuks ma puhtalt pääseda.  

 

Tegin küll sihikuparandusi enne laskma hakkamist, aga endiselt olid lasud liialt paremal. Paremini tuulele reageerinuna oleks sellest trahviminutist pääsenud.

 

Jätkasin sõitu mõnuga, seni polnud enesetunne mind alt vedanud. Kerge väsimus hakkas küll peale tikkuma, aga enamus konkurente liikusid mulle rajal selg ees vastu ja see tekitas kindlust, et ma polegi täna nii kehv kui eeldasin. Lisaks polnud suusk ikka veel ära vajunud ja toimis suurepäraselt, ma usaldasin seda. 

 

Viimasesse tiiru tulin teadmisega, et teen head võistlust. Suusatunne andis kindlust, et tuleb, mis tuleb, vähemalt sellega jään täna rahule. Võtsin siis oma asendi, fikseerisin ära, tundus hea. Lähenesin rahuliku rütmiga, et pingutan iga lasku. Laskeaeg oli pikk, oma 35 sekundit, aga ma olin tol hetkel nii kohal omadega, et ei tajunud aja kulgu ja need märgid lihtsalt kukkusid. Viimasele ringile läksin reserveeritult, sest eelmine ring hakkas juba väsimus peale kippuma ja ma kartsin saada haamrit. Kui suur tõus läbi sai, siis mõtisklesin, kuidas energiavarusid jagada. Hullu ma ei pannud, sest ei eeldanud, et topkohale sõidan. Ringi viimase osa sõitsin taluvuse piiril ja finišijoone ületasin kuuenda naisena. Viskusin pikali, kuigi tegelikult nii sodi ma polnudki. Naeratasin omaette, et lõpuks kena sooritus, koht 30 seas tuleb kindlalt. 

 

Ruttu riided selga ja intervjuud andma. Teel mix-tsooni tulid erinevad inimesed õlale patsutama, et ilus sõit. ERRi juurde jõudes särasid kõik - TOP10 tuleb ära! Mõtlesin, et nad on segi läinud, sest võistluse käekäigust ei teadnud ma midagi. Andsin oma esimesed mõtted televaatajatele edasi ja läksin peale sõitma, et pingutus kehast välja saada ja kui mind juhuslikult paaristeate starti pannakse, siis on järgmiseks päevaks keha rohkem valmis. Tiirutasin siis pealesõidu alas oma 20 minutit, aeg-ajalt jälgides live-tulemusi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui enamus võistlejaid olid juba neli tiiru läbinud ja mina olen ikka kuues! Korraga läks telefon punaseks ja mõistsin, et ma pean vist lilletseremooniale minema. Ma pole sellel üritusel teab mis ajast käinud, mis mul seal üldse seljas olema peab?! Tormasin riietusboksist läbi, pistsin võistlusnumbri tasku ja tormasin staadionile, mis asus neli korrust allpool suusaboksidest. Olin olnud pealesõidu ajal täielikus isolatsioonis ja kui statale lõpuks jõudsin, tormasid meie tiimi poisid mulle kriisates vastu. Kui oli selge, et TOP6 tuleb, olid nad hotellist kiirelt transpordi tellinud ja kõik minu pärast kohale tulnud. Ma olin pisarateni liigutatud, kui armas žest nende poolt! Riburadapidi tuldi mind õnnitlema ja ma olin suhteliselt segaduses. Mulle visati pihku Madshuse suusad, Swixi kepid ja juba paluti lilletseremooniaks koguneda. Pikalt ma oma välimust analüüsida ei jõudnud ja kui oli aeg autasu vastu võtma minna, taipasin, et olen täielik tolbajoob. Ma polnud jõudnud ei jopet selga panna, ega suusasaapaid tossude vastu vahetada. Teised tüdrukud erinevalt minust olid lilletseremoonia võimalusega arvestanud ja end vastavalt riietanud. Aga vahet pole, külm mul polnud ja saingi teha head promo oma riiete ja varustuse toetajatele.

 

Sain lõpuks kätte selle, mille nimel olin metsikult töötanud. Kõik need pimedani tiirus istumised, tõusude ronimised ja nõrkemiseni tehtud trennid tasusid end lõpuks ära! Olen palju ämbreid kolistanud ja võib-olla oleks see tulemus juba varem tulnud, aga tõde ei tea keegi. Mine sa tea, poleks seda teed läbi käinud, oleks ma võib-olla piirdunud vaid oma 34. kohaga. Oli mis oli, see väike Tuuli, kes 8-aastaselt suusatrenni läks, oleks 28-aastase Tuuli üle uhke!

 

Ma olen maailma 6. naine! 

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Minu suusavarustuse eest hoolitseb Madshus. Nad saadavad mulle ka aeg-ajalt muud nänni. Oberhofiks sain neilt pusa, mille pakile oli mu nimi veidi valesti kirjutatud. Loodan, et pärast 6. kohta õpivad nad mu nime selgeks :)

 

Emotsioonid laes ehk paarissegateade 

 

Sain METSIKULT õnnitlusi ja püüdsin igaühele ka vastata. Niigi emotsionaalsele päevale lisasid õhtul loetud sõnumid hinge ärevust ja unest kui sellisest ei tulnud järgneval ööl midagi välja. Hommikul andis see küll kergelt tunda, aga närvisüsteem vuras täistuuridel ja algavaks paarissegateateks olin pingutuse mõttes valmis. Küll seadsin veidi kahtluse alla oma keskendumisvõime tiirudes. Võistluspäeval oli tuult korralikult ja pealelaskmine oli minu jaoks ärev. Seda enam, et selle formaadi puhul saab püssi paika sättida vaid 30 minutit, lisaks on vaja keha korralikult soojaks saada, muidu tõmbab nii äkiline formaat lihase kohe võistluse alguses kangeks. Nii on mul just siinsamas Oberhofis MK-etapi ajal korra juhtunud, kui sõitsin end esimese tõusuga nii kinni, et edasi kiireid liigutusi teha ei suutnud. 

 

Õnneks püssi sain peale, kere enam-vähem soojaks. Olin valmis. Stardist ajama pannes suutsin kohe pakutud tempo vastu võtta ja tiiru tulles polnudki lihased kanged. Sain ühe varuga minema ja tundsin end hästi. Ausalt öeldes oli sigapõnev madistada teiste neidudega seal suusarajal, tagasihoidmist selles formaadis pole ja kõik raiuvad nii, kuis torust tuleb. Püstitiirus vajasin ka vaid üht varu, kuigi kõmmutasin täiesti keskendumata, sest, noh, kiire on ju. Sain vahetuse üle anda Renele 9. kohalt. Ise jumala ekstaasis, sest rajal toimuv oli puhas action ja pealegi mulle jõukohane. 

 

Meie võistlus hakkas rappa kiskuma Rene soorituse ajal. Lamadestiirus keset tema laskmist tegi tuul muutuse, millele ta reageerida ei jõudnud. Ta pidi ära kasutama kõik varud, aga üks märk jäi siiski üles ning kogusime trahviringi. Püsti tuli ta tublisti läbi, aga selleks hetkeks olime kukkunud korralikult. Ise ma tundsin teatavat kergendust, sest see formaat lihtsalt soosib lohakat laskmist ja lohakas laskmises olen ma päris hea. Seega enam ma ei muretsenud, kui peaks mõni trahviringike lisaks tulema - vähemalt Rene pole kuri.

 

Sain vahetuse ja põrutasin siis teist korda rajale. Liikusin hästi ja lamadestiirus kasutasin kaht varu, mis meie kohta ei kergitanud. Oma viimasele ringile panin ilge tuhinaga minema ja kui staadionile jõudsin, mõtlesin siiski veidi tagasi tõmmata, sest väriseva jalaga pole just lihtne püsti märke alla saada. Võtsin tiirus riski ja vajutasin päästikut kohe, kui märki nägin, ilma asendit fikseerimata. Tasuks kiire null ja kohtade tõus. Nüüd oli Rene kord ja tegi oma vahetuse suurepäraselt. Lamades vajas vaid üht varu ja püsti kõmmutas kiirtulega kõik märgid esimese ropsuga alla. Finiširingile minema sai ta 9. kohalt, aga nii soomlane kui USA konkurendid hingasid talle kuklasse. Poiss võitles lõpuni ning teenisime ilusa 9. koha! Mul oli meeletult hea meel, nii keerulistes tingimustes selline ilus tulemus.

 

Renele vahetust üle andmas.

Foto: Manzoni/Nordicfocus

 

Stardis oli 27 võistkonda, rajal käis korralik võimuvõitlus, hea et kepid terveks jäid.

Foto: Manzoni/Nordicfocus

 

Teatesõidud jäävad ära?

 

Hooaja algusest peale oleme proovinud sihtida naiskonnaga MM-i TOP8 tulemust, mis poleks mingi utoopia ja millega garanteeriksime omale kõik EOK B-kategooria toetuse. Võistluseelsel päeval oli Oberhofis tuul võtnud tormi mõõtmed ja võistluseelne trenn oli pehmelt öeldes huvitav. Tuuleiili kätte jäädes oli raske tiirudes püstiasendit hoida, rääkimata märkide tabamisest, aga kui iil möödus, oli see siiski võimalik. Tuli lihtsalt tuulehoog ära oodata. Teine murekoht oli staadionile sõit, kuhu oli tekkinud metsik tuulekoridor ja laskumisel pidi sisuliselt hoogu juurde tõukama. Järgneva päeva võistlus tundus kui paras loterii, samas ongi huvitavam, kui ilm kaarte segada aitab. 

 

Õhtul saime kurjakuulutava kirja. Oberhofi võimuesindajad hoiatasid ohtliku situatsiooni eest. Tugevad tuuleiilid võivad ohtu kujutada nii sportlastele kui ka pealtvaatajatele. Puud võivad kukkuda ja rajapiirded lennata. Lõplik otsus saabub hommikul.

 

Indrek mäletas, et kunagi on taoline situatsioon ennegi esinenud. MM-i medaleid välja jagamata ei jäeta ja maailma parimad on välja selgitatud hoopiski järgneval MK-etapil. Tundus tohutult ebaausana ja magama minnes natuke nagu isegi palusin kõrgemaid jõude, et nii ei läheks.

 

Nii ei läinud ja tuul oli hommikuks tunduvalt vaibunud. Hommikul kell 8 saabus kinnitus, et võistlus toimub ja mind tabas suur kergendus. 

 

Ma ei tea, mis teiste tüdrukute peas toimus, aga mina plaanisin minna maksimumi võtma. Pealelaskmine oli ärev. Tuul oli küll ööga vaibunud, aga endiselt väga tugev. Matile tekkis järjekord, keegi meist ei saanud oma laskudest selget sotti ja oli sunnitud erineva tuulega laskmist kordama. Sain suhteliselt hilja jaole, aga õnneks jõudsin relva peale saada tuulega, mille erinevusega oskan reageerida. 

 

Peagi käiski start ja meie esimese vahetuse sõitja Regina tuhises rajale. Ta sai selles võimuvõitluses tublisti hakkama, kambaga suurt laskumist tulla, kus suusakiirus küündib 70km/h, on veidi hirmutav. Kui aga Regina tiiru jõudis, tekkis täielik déjà-vu Anterselva teatega. Ta kogus kaks trahviringi. Olin soojendusalas ja Indrek tuli mulle selgitama, mis juhtus. Regina oli reageerinud valesti ja kõik lasud, mis iseenesest olid ilusti kobaras koos, olid vale koha peal ning Indrek manitses mind paranduste tegemisel mitte üle reageerima, sest Regina oli seda ekslikult teinud. Olime tiimiga viimased, aga püstitiirus pääses ta trahvidest ning tagumise otsa pundile jõudsime nõks lähemale. 

 

Oli minu kord ja sain teate viimasena. Polnud punti, kellega koos madistada ja sõitsin teatavas mugavustsoonis. Esimese tiiruga sain kiirelt kõik märgid korraga alla ja me isegi tõusime positsiooni mõttes. Noppisin enne püstitiiru paar tüdrukut ja tundsin, et hakkame mängu tagasi jõudma. Paraku tabas mind püstitiirus selle MM-i esimene fiasko. Lasin esimese ropsuga kaks trahvi, millest suutsin kolme varuga alla saada vaid ühe. Trahviring! Vihaga ma viimast ringi ei vajutanud, kõik oli niikuinii pekkis juba. Peagi olingi vahetusalas, andsin teate Susanile edasi, eeldades, et ta saab kohe ringiga. Aga ei saanud ja tiirus vajas ta vaid üht varu. Me isegi tõusime ja optimism lõpetamise suhtes tärkas minus taas kuni ta püstitiiruni. Susan, kes on seni teadetes eksimatu olnud, käis trahviringil! Kas see võistlus saab veel rohkem pekki minna?! Sellest hoolimata õnnestus tal edukalt põgeneda esimeste eest ja vahetus Johannale üle anda. Johanna päästis päeva, tegi oma MM-i kiireimad suusaliigutused ja lasi eksimatult. Korraga olime juba 13. tõusnud ja siis viimase tiiru järel suisa 11.! Võistluse käiku vaadates kadus mul enda soorituse järgne nukrus ja kui finišisse jõudes oli Johanna platseerunud 10. kohale, olin kohe täitsa rõõmus. Kollektiivse s*ta pealt ikka TOP 10! Tänu sloveenidele, kelle võistkonnas olnud endine murdmaasuusataja Anamarija Lampič unustas lasta ära ühe varupadruni ja seetõttu said nad kaks minutit ajas juurde. Kui märk jääb üles, siis tuleb kõik kolm varu ära kasutada ja seda ta ei märganud teha.

 

Lõdvestust sõites tabas Oberhofi paduvihm. Mu paks talvejope vettis 20 minutiga totaalselt läbi.

 

Viimane ponnistus

 

Massi eel olin jälle veidi pinges. Kartsin taas viis korda Birxsteigi tõusu ronida, ei teagi miks, sest tegelikult oli see MM-il kujunenud minu lemmikuks rajalõiguks. Ühtlasi olin mures suure laskumise pärast. Kui 30 mutti sealt 70 km tunnikiirusega korraga alla tuhisevad ja kellelgi miskit lappesse läheb, siis on karm grupikukkumine garanteeritud. 

 

Ma olin teatepäeval kõik oma võistlusriided staadioni riietusruumi unustanud. Magama minnes käis korra mõte läbi, et ei mäleta, et oleks kombe kuivama pannud, aga mõttega see mure vaid piirdus. Hommikul kuivavaid asju üle vaadates selgus, et kombet nende seas pole ja see on teadamata kadunud. Varukombe olin juba kotti pakkinud ja selle konkreetse koti bussi tõstnud, mis oli peatselt lahkumas Eestisse suunduvate sportlastega. Õnneks sain viis minutit enne nende väljasõitu oma kotile siiski jaole ja varukombe kätte. Hiljem muidugi leidsin oma kadunud kombe statalt üles.

 

Päev algas rutiinselt selle vahega, et pakkisin vaikselt oma asju kokku ja olin mõtetega kergelt juba tulevikus. Planeerisin kodust perioodi ja seadsin logistikat paika, ühtlasi ootasin ka õhtut, sest tahtsin ulmelise perioodi lõppu natuke tähistada. Meeste sõit oli enne naisi ja seda ma vaadata ei kavatsenud. Teatesõitu ma vaatasin ja too osutus selliseks trilleriks, et tundsin end emotsionaalselt pisut väsinult. 

 

Staadionil oli võrreldes meestevõistlusega tuul kõvasti vaibunud. Ainult, et vihma kallas metsikult. Otsisin TT bussi pingi alt välja suvised rullisaapad, et nendega sooja teha ning hiljem enne starti need talviste vastu välja vahetada. Riidesse panin end kui kubujuss, et stardihetkeks vesi võimalikult vähe mu kombeni imbuda jõuaks ja peapaela peale panin paksu mütsi, et soojendusel mu juuksed läbi ei vettiks.

 

Pealelaskmine sujus ebanormaalselt ilusti. Sain püssi kiirelt peale ja tihedused olid väga head. See tagas teatava kindlustunde ja sain rahus sooja teha. Vihmakaitse toimis hästi, kombe jäi suures osas kuivaks. Peagi oli aeg starti koguneda. Kuidagi maru hilja aeti meid sinna kokku ja kui taipasin, et stardini on vaid kaks minutit, haarasin oma relva ja kepid. Poolel teel meenus, et suuski on ka tarvis. Sahmisin seal kiirelt ja tormasin oma kohale. Panin suusad jalga ja siis hakati viimaseid sekundeid lugema. Mulle meenus, et pean prillid ette panema, sest 30 naise võimuvõitlusega võib vabalt kellegi kepitera mu silmades maanduda. Puht turvalisuse kaalutlustel, sest vihmapiisad olid klaasidel nii tihedalt, et ega neist suurt läbi ei näinud. Igatahes kui asusin oma prille sikutama, sain aru, et peas on miskit valesti. Appi ma oli omale mütsi pähe unustanud. Paks tutiga müts! Viskasin selle peast ja peagi käis stardipauk. Ma oleks ikka eriline tolbakas olnud, kui sellega võistlustulle asunuks. 

 

Plaan oli lihtne, niikuinii tekib kummipaela efekt ja mul pole mõistlik alguses kohe pressima asuda, seda enam, et rivi tagumisest otsast on lihtsam suurel laskumisel ees toimuvat jälgida. Aga kui start käis, siis vallandus loom ja ma hakkasin intuitiivselt puksima. Pressisin end pundi keskele ja õigesti tegin, sest juba tõusul oli punt lagunenud, mina püsisin õnneks kiiremate sabas. Suur laskumine oli ärev, olin pundi keskel ja eesolevad tundusid tasakaaluga hädas olevat. Kaks tüdrukut hakkasid üksteise otsa vajuma ja vaimusilmas kujutasin neid kukkumas. Kärmelt suutis mu aju valida trajektoori, kui see peaks juhtuma ja ennetavalt liikusin rajaserva. Kõik me jäime siiski püsti ja pääsesime. Peagi hakkas tekkima see kummipaela efekt. Tagumises kurvis, kus rada läks korra üsna kitsaks, jäid tüdrukud suisa seisma. Libisesin hirmsa hooga seisva pundi poole, ise mõeldes, et pekki, ma ei lase tehtud tööd ja praegust hoogu ometigi pidurdamisega raisku ja pressisin end raja serva, lükkasin sealt end paaristõugetega edasi seni, kuni mahtusin taas normaalselt uisku sõitma. Viimasel tõusul käis veel kõva jagelemine, keegi ei tahtnud, et teda kurvis karpi sõidetakse, neiud panid sõna otseses mõttes kohati üle teineteise suuskade. Jõudsime kõik pika rivina tiiru, maandusime oma stardinumbri alusel mattidel, mul oli selleks siis 27. Ei mingit muret tuule osas, sest sealsamas lasin ma ka peale ja suur sein selles tiiru osas hoidis olusid stabiilsena. Kõmmutasin kõik märgid alla ja sain heal positsioonil minema. 

 

Ees olevad nullitüdrukud olid olnud must kiiremad laskjad ja mul jäi nendega vahe sisse. Ei võtnud ma eesmärgiks neile iga hinna eest järele tuhiseda ning sõitsin tõusu omale mugavas tempos. See tempo osutus heaks, punt oli mulle lähemale jõudnud. Teadsin, et tagumisest osast staadioni poole minnes on tuul tugevalt vastu ja üksi olemine on pigem miinuseks. Mu kannul olid kaks prantslast ja ma lasin nad endast mööda, et nad mulle enne tiiru tuulekotti teeks. Töötas hästi, sain kenasti hinge tõmmata. Järgnevasse tiiru pidi laskekoha võtma positsiooni alusel, seega olin pealelaskmise kohast kõvasti eespool. Aga kuna tuul oli vaibunud, siis parandusi ma ei teinud ja sain märgid ilusti alla. Lahkusin tiirust 4. kohal, jällegi olid need 3 eesolevat neidu kerge vahega ees. Jätkasin sama plaani alusel, et küll keegi tahab mind enne tiiru taas vedada. Julia Simon tuhiseski minust tuulisel lõigul taas mööda ja kõik läks nagu planeeritud.

 

Eelviimases tiirus kogusin oma esimese trahvi ja langesin 12. kohale. Ei miskit hullu, seis on veel super hea. Järgnevat ringi sain sõita prantslanna Lou Jeanmonnot'ga, kord mina ees, siis tema. Ringi teises osas jäi ta mu taha, kuigi tõmbasin tempo kohati üsna nulli, et ta must mööduks, aga ta ei kavatsenudki, vähemalt lükkas mulle laskumisel kepist hoogu. Viimasesse tiiru jõudes panin plaani paika. Võtan kindla asendi, isegi, kui see veidi liiga palju aega võtab ning päästan selliselt, nagu tahaks lamadesringi tabada.

 

Kõige rohkem tekitab minus meelehärmi see, kui ma ei tunne laskmisel vigu. Sellised lasud tekivad, sest jõuan enne kehaga tõmmelda, kui kuul torust välja vihiseda jõuab. See on minu eripära, nii-öelda pauguhirm, millele keha automaatselt reageerib. Seda annab välja treenida üllatuslaske tehes. Keegi laeb mu relva ja ma ei tea, kas ta pani padruni või mitte, mina päästan nii hästi kui oskan, olenemata sellest, kas pauk käib või mitte. Oleme seda treeningutel praktiseerinud ja päris ilmekalt on näha osade tühjade laskude ajal, kuidas õlaga tõmblen. Mõnikord suudan seda kontrollida, teinekord mitte, oleneb päevast. Kahjuks massis ei suutnud.

 

Ma võin väita, et polnud viimases tiirus eriliselt pinges, aga ilmselt alateadvus elas oma elu. Võitlesin iga lasuga, aga tundub, et mitte piisavalt. Kogusin kolm trahvi. KUIDAS?! Korraga oli nii valus. Tiirutasin neid trahviringe ja vaatasin, kuidas tüdrukud järjest rajale pääsevad. Sain siis lõpuks välja sealt 21. naisena. Jõudsin juba pettuda, et ei tulnudki TOP20 sekka, nii nagu olin omale hommikul salaeesmärgiks seadnud. 

 

20. kohal ees olev rootslane hakkas mulle aina lähemale jõudma, taipasin, et jaksan ta veel ära noppida. Haudusin hirmsat sõjaplaani, sellist, milleks olin lõpuheitluse puhul end valmis seadnud. Plaan lihtne, istun tuulisel lõigul nii kaua konkurendi taga kui kannatab, viimase laskumise hooga tuhisen tuulest mööda ja annan käiku. Peagi jõudsin rootslasele järele ja istusin tema taga kuni tuulise lõiguni. Ta oli harukordselt aeglane ja arvasin, et tal on raudselt mingi kaval taktika. Umbes, et laseb mind vastutuule osal vedama ja siis puksib lõpusirgel mööda. "Ei lähe läbi!" mõtisklesin ma ja jäin temaga tiksuma. Kiikasin korra selle hangumise järel selja taha ja sealt paistis juba Vitozzi. Mõistsin, et kas hangume koos ja Vitozzi möödub meist peagi või haaran ise ohjad. Läksin tast sellel kõige hullemal lõigul mööda, tegin kiirenduse, et ta mulle tuulde ei jõuaks haakida ja enne viimast tõusu seljataha vaadates oli ta juba pikalt maha jäänud. Nüüd teadsin, et enam ta mind ei ohusta ja eeldatud lõpuheitlust ei tule, sõitsin lihtsalt finšiisse, tasuks 20. koht.

 

Esimesel ringil ärkas minus loom, kes tundis vajadust tagant ette puksima asuda.

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Stardi ootuses.

 

Nendele meestele olen ütlemata tänulik! Meie superkangelased - Eesti koondise hooldetiim.

 

Esimene emotsioon oli muidugi kurbus. Koht hea, sooritus halb. Olin veidi pettunud, et mul polnud MM-il kordagi sellist starti, kus oleks saanud end pildituks sōita. Valmistumisel oli ettekujutus MM-i sõitudest midagi muud ja seadsin end valmis ülimateks raskusteks, aga neid ei tulnudki. Peagi rahunesin ja olin uhke, et olen läbi teinud kogu MM-i programmi ning tundsin teatavat pingelangust, nüüd saab korraks kõike seda nautida!

 

Massi päeva õhtul ma loorberitele puhkama ei jäänud ja kasutasin võimalust jõutrenniks. 2,5 nädalat pole intensiivse võistlusgraafiku ja lihase säästmise tõttu jõudu teha julgenud. Hooaeg kestab veel edasi, keha tuleb ka selles osas töös hoida.

 

MM-i viimane tiir veel hinges

 

Arutasin Indrekuga, kuidas selliseid olukordi tulevikus vältida, mil käkin kogu võistluse ära viimase tiiruga. Vaatasime ajas tagasi ja võib-olla ei peagi lahendust kaugelt otsima. Rohkem on vaja pingega laskmisi teha ja neid mul suvel ülemäära just ei kogunenud. Samal ajal kui Robert ja Susan pingetaluvust treenisid, istusin mina tiiru teises otsas kruvikeerajaga matil ja pusisin oma asendi kallal. Juunis toimunud kabavahetus jättis ettevalmistusperioodi kerge augu. Augustikuuni tegelesin kaba kohandamisega ja siis olin juba muude harjutuste tegemisega lootusetult hiljaks jäänud.

 

Pakatan tänutundest

 

Mind pole juba aastaid sõbrannade jaoks füüsiliselt olemas, aga vähemalt side meie vahel on tugev. Nimelt on mul juba nooruspõlvest peale kujunenud üks vinge punt naisi, kellega tutvusime Nõmme suusabaasis ja suhtleme aktiivselt tänini. Mina näen neid paraku vaid paar korda aastas, aga õnneks pole me üksteisest oluliselt kaugenenud. Kokku saades teeme alati supertoredaid ja pööraseid asju ja ma olen kindel, et nad on mu elu üks suurimaid väärtusi.

 

Eestisse jõudes teadsin, et lennujaama on vastu tulemas mu õde, aga sellest polnud mul aimugi, et need kallid sõbrannad on omakeskis mingit salaplaani haudunud. Lennujaama uksest väljudes tabas mind hingepõhjani liigutav üllatus. Mu kallid sõbrannad olid plakati, lillede ja muu nänniga vastu tulnud. Ma olin sõnatu ja üsna kohmetu, ei osanud muud teha kui kallistasin neid ja mõtlesin, millega ma sellise momendi elus ära teeninud olen! Õhtu lõpetasin oma lapsepõlvekodus Nõmmel, kus tähistasime ema ja õega õnnestunud MMi. Ema raatsis isegi oma kõige uhkema šampuse selleks puhuks avada.

 

Vaatepilt Eestisse saabudes. Ei unusta ma seda iial!

 

2 kuu äraoleku saldo

 

Eestis lastakse mul olla nädal ja Otepääl saan kodu inspekteerida vaid kolm päeva. Selle nädala jooksul on tegemist palju ja ega ma ise oma elu kergemaks just muutnud pole. Olen siin blogis korduvalt maininud, et minu käes asjad purunevad ja kaovad. Ära oldud kahe kuu jooksul on suurimaks kaoks arvuti ja Airofiti aparaat, lisaks mu lemmikud talvesaapad, mille luku suutsin puruks tõmmata ja hulganisti sokke, mille paarilised on talvega jalutama läinud. 

 

MM-i eel tekitas enim paanikat tõrkuv Airofiti aparaat. See on kopsufunktsiooni treenimise vahend, mida saab ühendada telefonis oleva äpiga. Äpp hindab ja mõõdab sisse-välja hingamise võimsust ja kopsumahtu ning annab ette erinevad harjutused kopsufunktsiooni treenimiseks. Tohutu abimees, mida olen aasta otsa usinalt kasutanud. Usina kasutamise tagajärjel hakkas see sõbrake väsima, kuniks lõpuks keeldus äpiga koostööd tegemast. Kuna see on oluline osa minu võistluste ettevalmistusel, olin olukorrast häiritud. Kuidas ilma selleta nüüd hingamine lahti saada?! Kirjutasin MM-i eel Eesti maaletoojale, et ehk õnnestub asendus mulle kuidagi Oberhofi toimetada. Nii kiirelt kahjuks nad enam reageerida ei jõudnud ja ma pidin leidma alternatiivi. Usinalt harjutades on mõned harjutused mälus ja nii ma siis tegin neid mehhaaniliselt, ilma, et saaksin äpi kaudu tagasisidet. Paistab, et ajas asja ära, sest hingamise mõttes toimis MM-il mu keha suurepäraselt. 

 

Nüüd koju jõudes tõttasin esimese asjana Airofiti maaletooja Mefo poole, kus sain jumpsiva aparaadi välja vahetatud. 

 

See pisike abimees on minu kopsufunktsiooni kõvasti parandanud. 

 

Airofitiga asi ei piirdunud ja elu tegi eriti keeruliseks arvuti, mis otsustas MM-i teisel nädalal lõplikult pildi kotti visata. Ma reaalselt tundsin end justkui halvatuna, sest läbi arvuti korraldan TT tiimi asju, kirjutan kooli lõputööd ja teen Topauto blogi. Kui MM-il kohapeal suutsin mõtted spordivälistest kohustustest võistlusteks valmistumisega asendada, siis kojusõidu päeval mine või hulluks! Pikk reisipäev, mis algas kell 7 hommikul ja lõppes kell 20 õhtul. Poole ajast tšillisin telos, aga mingi hetk viskas kopa totaalselt ette. Niisama inimesi ma lennujaamas vaadelda enam ei jõudnud, kaasreisijad Indrek ja Mihkel Joonas (määrdemees) olid minuga kaartide mängimisest väsinud, otsisin meeleheitlikult omale tegevust. ÕNNEKS leidsin kotipõhjast selle sama laskmise psühholoogia raamatu, mille eelmine aasta pärast OM-i läbi lugesin ja millest tundus tookord tolku olevat. Hakkasin siis seda taas läbi töötama ja oi, kui palju on ajaga meelest läinud. Tundub, et arvuti keiss oli kõrgemate jõudude poolt saadetud, et tee selle raamatuni taas leiaksin.

 

Indrek on selle laskmise psühholoogia raamatu tituleerinud piibliks ja sellele ise uhked kaaned ümber meisterdanud. Katkine arvuti ajendas seda püha raamatut taas avama.

 

Mõistagi venis arvutijama pärast ka mu blogipostitus. Arvutit ma ilmselt niipea korda ei saa, see on hetkel paranduses ning ootab Hollandist paari uue jupi saabumist. Blogi ma kirjutamata jätta ei saa ja seega sai see pikk jutt kokku trükitud telefonis. Nii et, kallid sõbrad, andke andeks, kui tekst on kohati arusaamatu, mu ranne lihtsalt juba valutab sellest toksimisest ja silmad ei jōua lukuaugust vigu enam leida.

 

Järgmine MK etapp leiab aset märtsi alguses, seega kaua enam ootama ei pea. Loodame, et selleks ajaks leian omale arvuti näol asenduse ja jõuan toimuva teieni läbi blogi edastada. Seniks aitäh, et tee siia leidsid ja järgmise blogini!