Tuuli Tomingas: luuserid peavad trenni tegema

Selleaastane MM korraldati Saksamaal, kuulsas laskesuusamekas Ruhpoldingus. Pealtvaatajatest selles piirkonnas kunagi puudust ei tule ja seega olid isegi suvisel võistlusel tribüünid rahvast täis. Aga alustan siis algusest.

 

Otse raskest treeninglaagrist MM-ile

 

Keha ja vaim olid Saksamaale jõudes päris väsinud. Jõudsime oma pundiga kohale viis päeva enne starte ja siis oli staadion treenimiseks veel suletud. Oli hea võimalus lasta kehal puhata ja uue koduga kohaneda, seega esimese täispika kohalolekupäeva võtsime vabaks. Staadionist elasime 15 minutilise sõidu kaugusel Inzelli külas ja esimene päev kulus uude koju sisse sättimiseks, ümbruskonnaga tutvumiseks ning loomulikult lõõgastumiseks. Mis võiks parim viis puhkamiseks olla kui lasta lihastel vees liguneda, seega külastasime Ruhpoldingus olevat veekeskust. Seal oli tegevust nii väikestel kui ka suurtel, nii sees kui väljas. Indreku pere oli MM-iks kohale sõitnud, seega sai kõvasti tema jõnglastega kõikvõimalikes atraktsioonides möllatud.

 

Ruhpoldingu veekeskuses

 

Aitab lulli löömisest

 

Puhkepäeva järgselt oli aeg end taas töölainele viia ning hommikujooksu ajal vaatasin omale välja kena kraavi, kus väike äratav sulps teha. Kraav on nüüd selle koha kohta veidi mannetu öelda, aga selleks, et end jääkülmas vees üles äratada, tuli vette külili visata.

 

 

Nüüd oli ka staadion sportlastele avatud ja aeg oli tutvuda tiiru ning rulliraja tingimustega. Indrek oli meile selleks päevaks välja mõelnud päris tugeva trenni, et kopsud võistluspäevaks ikka lahti oleks. Eesmärk oli läbida supersprindi ring (1,5 km) 5 korda tugevas tempos. Ei teagi, kas asi oli vabas päevas või selles, et olime just 1400 m kõrguselt tunduvalt madalamale tulnud, aga oi, kui kinni kõik kehamahlad olid. Takkapihta ei tahtnud tiirus kuidagi need märgid alla kukkuda. Ruhpoldingu lasketiir on pisut salakaval, juba väikene tuuleiil mõjutab padrunit ja seega oli tükk tegu tuulelippudest aru saamisega ning sellele vastavalt reageerimisega. Kogu see trenn oli paras stress ja enesekindlust just ei tekitanud. Aga õnneks oli meil veel 2 päeva aega harjutada ja olukorraga kohaneda.

 

Selle võistlusnädala perioodil keskendusime rohkem keha võitlusvaimu häälestamisega ja treeningu mahule me enam rõhku ei pannud. Seega oli meil vaba aega rohkem, suisa nii palju, et tekkima hakkas igavus. Õnneks hoolitsesid igavuse vältimise eest Indreku kaksikud, kes meile kõikvõimalikke tegevusi välja pakkusid. Nii sai too õhtu veedetud pargis ukakat mängides. Poleks iial arvanud, et mul 27-aastaselt selline hasart ja võitlusjanu lastega koos mängides tekib, aga see oli sigapõnev!

 

Õhtune ukaka mängimine

 

Segadus võistlusvarustuse ümber

 

Kolmapäevane treening oli nimetatud ametlikuks, seega kogu varustus pidi vastama samadele nõuetele, mis võistluspäeval. Sai siis jälle üle poole aasta meelde tuletada reklaamlogode nõuded ja paigutused. Panin enda aruga kõik logod nõuetele vastavalt peale, aga kontrollis oli ikka üht-teist valesti. Pusisin mõnda aega seal kontrolli letis, lõigates logodelt millimeetrite kaupa ääri maha, kuniks lõpuks mõõtmisel kõik klappis. Läbida tuli ka eraldi relvakontroll ja mis selgus - mu päästik oli alakaalus. Ohutusreeglid näevad ette, et päästiku survetugevus peab olema vähemalt 500g. Jooksin siis staadionil edasi-tagasi, lastes kord Indrekul, kord kontrollijal mõõta, aga tuhkagi. Indreku mõõdik näitas, et kõik on okei, kontrollija oma mitte. Mis seal ikka, tuli päästikule mõnikümmend grammi juurde keerata, et mõõtmist teostav onu mu läbi laseks. Laskmise ajal õnneks see mõnikümmend grammi tuntavat mõju ei avaldanud.

 

Treeninguks anti sportlastele aega 2h. Nüüd oli kohal juba enamik koondistest, mehed ja naised pandi kokku. See tähendas, et tiir oli paksult rahvast täis, käis kõva võimuvõitlus laskma pääsemiseks. Kuna pool trenni ajast kulus varustusega jagelemisele, siis oli aeg asuda asja kallale ja ma veidi muretsesin, kas üldse laskma pääsen. Minu õnneks oli suur osa sportlasi selleks hetkeks hakanud otsi kokku tõmbama ja tiirus enam ruumipuudust polnud.

 

Trenni sisu mõttes oli meil plaanis nö aktiivne puhkus, ehk füüsilisele osale me tähelepanu suurt ei pööranud. Enamasti istusin püssi taga, et natukenegi aru saada, mis pagana moodi neid sihikuparandusi tuulelippude järgi tegema peab. Lasin suhteliselt palju ja trenni lõpuks sujus asi juba täitsa ladusalt, eelnev segadus varustuse osas ajasurvet õnneks ei tekitanud.

 

Trenni lõpus hakkas juba nägu naerule minema. Paremal: Nüüd on logod nõuetele vastavalt peal.

 

Päev enne esimest starti

 

Aeg oli teha kõik selleks, et MM-i sõitudeks oleks keha oma parimas konditsioonis. Nagu ikka, teen mina selleks lahtisõidu ehk ühe tugeva võistlusringi. Valisin lahtisõiduks sprindidistantsi ehk 2 km. Tunne oli täiesti öö ja päev võrreldes üle-eelmise päevaga. Keha toimis ja tugeva osa läbimine polnud mingi probleem. Lasketiirudes kukkusid samuti märgid kergelt, lõpetasin trenni kuue järjestikuse puhta tiiruga. Selle tunde pealt oli hea koju minna ja võistlust ootama jääda.

 

Meie tiimi liige Hanna-Brita tuli MM-ile esialgu vaid kaasa, et pealtvaatajana kogemusi ammutada. Selgus, et Eestil on eeldatust rohkem stardikohti ja seega pääses ka tema võistlema. See uudis tuli talle trenni lõpus ja mõjus talle paraja šokina.

 

MM-i esimene päev ehk supersprint

 

Nagu igal hommikul, siis ka nüüd algas päev hommikuse ujumisega. Ujumas katsun käia isegi talvel, kui vähegi leidub mõni jää alt vaba tiigike või kraav. Talvel seda probleemi pole, aga suvel on nii, et mida külmem vesi, seda parem ja üldiselt mägedes olles külma vee leidmisega probleeme pole. Hommikujooksul oli jalg kerge ja enesetunne hea, olin valmis päevale vastu minema.

 

Esmalt ootas mind ees kvalifikatsioon, mis koosnes kahest lasketiirust ning kolmest 1,5 km ringist. Traditsioonilise laskesuusavõistlusega võrreldes on supersprint väga lühike formaat, kus aega relvaga sahmimiseks pole ning kus peaks idee järgi algusest lõpuni vurama nii kuis jalad võtavad. Ma olen endiselt veidi hädas oma uue kabaga ja lamades hea laskmise asendi võtmine võiks vähe kiiremini käia. Seega ei läinud ma sellele "suts ja valmis" võistlusformaadile just kuigi suure entukaga vastu. 

 

Stardist panin minema kerge varuga, esimene ring olin kaasvõistlejatega võrreldes pigem aeglane. Pärast esimest ringi hakkasid konkurendid ära vajuma, mina lisasin seevastu gaasi ja see tasus ära. Lasin kvalifikatsioonis kokku 3 trahvi, aga mind päästsid kiired jalad ja edasi sain 19. naisena. Kokku pääses lõppvõistlusele 30 sportlast. Edasi tegin kiire lõdvestuse ning suundusin Inzelli puhkama, et naaseda õhtuseks finaaliks staadionile. Kaua mul toas end koguda ei lastud, meie massöör Theressa käis kergelt mu keha läbi, laadisin end väikse vahepalaga banaani ja batooni näol ning viskasin 10 minutiks voodisse pikali.

 

Finaali eel oli veel võimalik 15 minutit püsse peale lasta. Hommikuga võrreldes tiheduse asukohas midagi muutunud ei olnud ja võisin julgelt starti asuda. Finaal anti ühistardina, läbida tuli 5x1,5 km ning laskmine oli ühistardile vastavalt lamades-lamades-püsti-püsti. Stardist sain ilusti liikuma, keegi mulle ette ei jäänud. Liikusin kindlalt pundiga koos. Esimese tiiru läbisin puhaste paberitega ja sain minema 6. positsioonil. Laskmisele kulus veidi kaua aega ja teised nullitüdrukud olid kerge vahega eest ära. Nägin ropult vaeva, et neile kannule jõuda ning järgmiseks tiiruks sain nad kätte. Aga siis virutasin 2 trahvi ja vajusin positsiooni mõttes keskele. Nüüd tuli anda jalgadele hirmsasti valu ja see pingutus kajastus ilmekalt püstitiirus, kus lasin mööda 3 padrunit. Nüüd oli kõrgete kohtade nimel võitlus lõppenud, aga alla ma ei andnud. Pingutasin ikka nii kuis torust tuli ja viimases tiirus jätsin seetõttu üles 2 märki. Olin viimaseks ringiks täiesti tühi, pea käis juba trahviringidel tiirutamisest ringi ning finišijoone ületasin 25-ndana. 

 

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Olin jube pettunud. Indreku lapsed pakkusid mulle mõtete mujale saamiseks õhtuks ühe üllatava tegevuse ning juhatasid mu meie majutuse lähedal asuvasse lauta. Nagu laut? Aga siis hakkasid lauda ääres olevatest aedikutest päid välja pistma rõõmust pakatavad vasikad. Süda sulas koheselt seda nähes ja nii veetsime seal jupp aega koerakutsikate kombel käituvaid vasikaid patsutades.

 

Vasikate patsutamine on parim teraapia. Lapsed tõid mu lauta.

 

Sprindipäev

 

Sprint algas alles õhtul ja seega oli meil terve pikk päev aega omale tegevuste leidmiseks. Hommikul tegin sulpsu oma tuttavas kraavis, jälgides samal ajal kivide vahel pesitsevaid forelle. Režiimi sassi polnud mõtet lüüa ja seega sai lisaks hommikuvõimlemisele veel kerge treening tehtud. Väike jooks, kondid ja lihased lahti sikutatud ning lõunauni.

 

Ilusatest kohtadest Inzellis puudust ei tulnud

 

Oligi aeg staadionile minna. Sama rütm: relvakontroll-pealelaskmine-soojendus. Tiirus kõik klappis, ainult jube rammestus oli peal. Pea tuikas otsas ja keha ei tahtnud üldse rullsuusaliigutust teha. Ei lasknud ma sellest end häirida, sest kui start käib, siis adrenaliin teeb oma töö ja tavaliselt kehv enesetunne rajale kaasa ei tule. Rajale lasti 30-sekundiliste intervallidega ja ma startisin pigem võistlejaterivi teises pooles. No ja just siis, kui stardid pihta hakkasid, otsustas taevataat veekraanid avada. Esimesed startijad pääsesid alguses kuiva asfaldiga, tagumised said liguneda kogu võistluse vältel. Vihm ja rullid on nagu lumesadu ja suusad. Kui sealt taevast midagi alla tuleb, siis tõmbab see olud koheselt aeglasemaks. Tundsin end stardis juba paremini ja väike vihm mind rivist välja ei löönud, kuigi minu esimese ringi aeg oli kolossaalselt kehvem kui eesotsa startijatel. Esimesse tiiru tulin ei midagi ütleval positsioonil. Sain ilusti lamadesasendi võetud ja alustasin laskmist. Aga ümberlaadimisel tekkis uus probleem. Vihm oli mu lukusüsteemile kehvasti mõjunud ja iga lasu järgselt lukku kinni-lahti liigutades käis see konarlikult ja tunduvalt raskemalt kui muidu. Ega kedagi teist polegi süüdistada kui vaid iseennast, kerge õli luku vahele oleks selle probleemi lahendanud, aga lukku õlitanud pole ma jumal teab mis ajast. Konarlikult ümber laadides tõmbasin ühe padrunikesta luku vahele ning rütm läks sellega sassi, sest siis oli vaja hakata näppudega järgmist padrunit pessa suruma asuda. Loomulikult läks see padrun märgist mööda ja tuli karistuseks läbida 150m trahviring. Mäng polnud veel läbi ja jalg oli stardi eelsest kehvast enesetundest hoolimata üllatavalt hea, seega järgmist ringi sõitsin juba tunduvalt agressiivsemalt. Sõidu mõttes tegin head võistlust ning püstitiiru asusin enesekindlalt. Laskma hakates taaskord lukusüsteem tõrkus ja ümberlaadimine oli äärmiselt konarlik. Ei saa väita, et just sinna nahka see võistlus läks, aga see kindlasti natuke mõjutas. Lasin 2 trahvi ja nüüd tuli jalgadele veelgi enam valu anda. Sellest ei piisanud, lõpetasin alles 37. kohal. Minu MM oli sellega sõidetud. Mass-starti mul oma 25. ja 37. kohaga asja ei olnud. Olin päris kuri enda peale ja võistluse lõppedes jooksin lähedal asuvale kergejõustikustaadionile, kus virutasin vihaga ühe 400m ringi. Arvestades, et olin just 6 km hambad ristis maailmaga võidu vuranud, oli 66 sekundiga 400m läbimise aeg päris hea ja sellega oli viha minus lahtunud.

 

Luuserid peavad trenni tegema

 

Viimasel päeval oli kavas MMi kokkuvõttes 30 parimal mehel ja naisel mass-stardid. Eestlastest pääsesid sinna Susan, Regina ja Rene. Kuna meie tiim planeeris kojusõitu kohe MM-i järel, siis jäime veel Susani vägitegusid vaatama, pärast mida asusime juba Eesti poole teele.

 

Hommik algas minu jaoks vara, oli vaja asjad kokku pakkida, toast välja kolida ning trenn enne Susani sõitu tehtud saada. Ei jätnud ma ka sellel hommikul sulpsu kraavis tegemata. 8.45 olimegi meie, luuserid, kes starti ei pääsenud, staadionil kohal ja asusime tulevaste sõitude nimel harjutama. Trenn tehtud, oli aeg Susani etteastet jälgima asuda. Oli see vast närvesööv võistlus, Susan lasi suurepäraselt ja sõitis välja 17. koha, hoides sellel MM-il TT tiimi lippu ikka väga kõrgel. Kaua tal staadionil taastuda ei lastud ja peagi pakkisimegi oma viimsed kodinad kokku ning keerasime suuna Eesti poole. Teel olles elasime ka Renele ülekande vahendusel kaasa. See poiss sõitis ennast maailma viiendaks!

 

Läbi ilusa päikesetõusu Eesti poole teel

 

Kuna enne MM-i oli meil ka Obertilliachi laager, mis kujunes samuti sündmusterohkeks, siis loomulikult tahan Sulle, armas lugeja, ka sellest jutustada. See, kuidas oma elu ühe raskeima trenni läbi tegin, kuidas me tiimiga raftingut sõites äikesetormi kätte jäime ja muudki põnevat, saad lugeda mu järgnevast postitusest!