Tuuli Tomingas käis operatsioonil: õlg olevat olnud täiesti sodi

Elu võtab ikka huvitavaid pöördeid. Naasesin alles operatsioonilt, istun siin käsi kaelas ja mõtlen, mida eluga edasi teha. Alles mõned nädalad tagasi panime treeneriga paika uue hooaja sõjaplaanid eesmärgiga saada veel paremaks ja tugevamaks. Nüüd on kõik justkui pea peale pööratud ja alustama pean põhimõtteliselt nullist.

 

 

Kes mu eelmist blogi luges, see ilmselt aimab, milles asi. Lühidalt kokkuvõttes vigastasin oma paremat õlga juba märtsis, kusjuures joogat tehes. Toona liigeseprobleem suusatamist ei seganud, aga koju naastes sai siiski MRT aeg määratud. Nädal enne MRT-d sai minu vana vigastus uue paugu ujudes ning see rebestas õlas lahti nii mõndagi. Sain kiirelt aja ultraheliuuringule, mis selget pilti liigese olukorrast ei andnud, aga andis aimu vigastuse iseloomust. Ultrahelipilt midagi head ei näidanud ja arstide hüpoteetilised diagnoosid sundisid vägisi opi aega paika panema. Nii bronniti mulle opi aeg ennetavalt ära juhuks, kui MRT eeldatut kinnitab. Seda sellepärast, et treeningperiood on peagi algamas ja mida varem vajaduse korral noa alla pääsen, seda parem.

 

Eelmisel reedel sain lõpuks kauaoodatud MRT-sse. Kuigi MRT masinasse pugemine on pisut klaustrofoobiline, suutsin oma uuringu ajal magama jääda. Uuringu lõppedes põdesin pisut, et äkki olin unes tõmmelnud, tagatipuks avastasin oma peast sinna ununenud juuksenõela. Kartsin, et olen kogu uuringu une ja juuksenõelaga rikkunud ja nüüd pean diagnoosi kinnituseks kordusuuringut mitu nädalat ootama. Nimelt peab MRT ajal püsima paarkümmend minutit täiesti liikumatult ja sinuga ei tohi kaasas olla ühtegi metalleset. Õnneks ma tulemust ei rikkunud ja esmaspäeva õhtul sain arstilt kõne, kes kinnitas MRT pildilt nähtu põhjal, et opp on tulemas. Vastust vigastuse täpsemate asjaolude kohta ei saanud ja opile suundusin teadmatuses. 

 

Kui MRT-st saadud vastus kinnitas selgelt, et operatsioon on vajalik, siis opereeritava osa ulatus ja sisu pidid selguma protsessi käigus. Oli kaks prognoosi: parem ja halvem. Parem tähendas, et eemaldada on vaja vaid lahti murdunud kõhre osa ja juba nädala pärast saan vaikselt paremale käele koormust anda. Halvem prognoos tähendas seda, et liigese sees olev kõhre kapsel on lahti ja seda tuleks kinnitada. Taastumine võtaks kordades rohkem aega ja käsi peab olema fikseeritud tervelt kolme nädala jagu. Ülakeha treenima saaksin hakata jumal teab millal….

 

Operatsioonilauale pikali visates ei teadnud ma, mis olukorras ärkan, mis minust saab või kas üldse ärkan. Mitteärkamise puhuks olin jätnud sõbranna köögilauale kogu info panga PIN-koodide ja maise vara jagamise juhistega. Õnneks ma naasesin ja sain seekord juhised rõõmsalt hävitada. 

 

Peagi lükati medikamendid veeni ja pilt hakkas virvendama. Mõistsin, et järgmine hetk teadvusel olles saan juba invaliidsust tervitada. See järgmise hetke invaliidsus andis end eriti teravalt tunda. Ärkasin narkoosist metsiku valuga. Suht TOP valu, mida elus kogenud olen. Värisesin kontrollimatult, pisarad voolasid, mispeale märkas seda kohe ka õde. Kiirelt laksas ta mulle veeni mingid valuvaigistid ja manustas teised kangemad suu kaudu. Neelatud tabletid hakkasid mõjuma 40 minuti pärast, seni ma veel värisesin ja pisut piinlesin, aga õnneks veeni kaudu tehtud lahjem valuvaigisti leevendas olukorda tublisti.

 

Kui mind opereerinud kirurg Madis Rahu pääses minuga vestlema, sain õlas toimuvast lõpuks ülevaate. Esimese asjana küsisin, kas olukord on parema või halvema prognoosiga? Opi käigus selgus, et olukord on halvemast veel halvem. Õlg olevat olnud täitsa sodi, sealt eemaldati ja kinnitati erinevaid kõhre osi. Paista oli vanemaid ja uuemaid rebendeid. Eeldatavasti oli märtsikuise joogaharjutuse ajal käsi siiski liigesest väljas käinud ja selle tõttu vigastanud liigese sees olevat kõhre. Võistluste-treeningutega asi paremaks just ei läinud ja kirss tordile oligi TT tiimi hooaja lõpupeo ujumisvõistlus.

 

Pärast seda teist pauku oli parem käsi tõeliselt valus ja segas otseselt igapäevaelu, seega sain kohe peale tugevad valuvaigistid, mis petsid mu ära, sest päev-päevalt läks käsi paremaks ja sain rahus kõik oma toimetused tehtud. Jamaks läks siis, kui ravim otsa sai. Viimase tableti neelasin kaks päeva enne oppi ja opile eelnenud päeval jõudis see sama õnnetusejärgne valu tagasi tulla.

 

Pikutasin ärkamisruumis omajagu. Kui lõpuks pääsesin puhkeruumi, sain aru, et olen ikka puhta uimane ja nii kõva mutt ma vist pole, et haiglast tagasi koju (sõbranna juurde) jala liikuda suudan. 

 

Elu valusaim narkoosist ärkamine. Peagi tegid kanged valuvaigistid minu meeleoluga imesid ja nalja tegid kõige pisemadki asjad.

 

Operatsioonijärgselt on tarvis õla peal külma hoida, aga manustan seda ka seespidiselt.

 

Millisesse osakonda suunduda?

 

Mida ma enne opi veel tegin?

 

Aimasin halba ja viimast nädalat enne operatsiooni nautisin kahe käega ja täiel rinnal. Arcoxia mõjul ei saanud ma oma seisust selget sotti ka, seega traavisin vabalt mööda erinevaid Eesti otsi ringi. Nädalavahetuse veetsin Peipsi ääres, kus tähistasime sõbrannadega kõiki talvel ärajäänud pühi ja sünnipäevi. Nädalavahetus oli imeline ja hooaja lebotamisperioodile saigi sellega üks väärikas punkt pandud. 

 

Sõbrannadega talvel ärajäänud pühi tagantjärgi tähistamas. Nädalavahetus möödus minu sunnil aktiivselt. Plaani panin ka tagurpidi jooksmise võistluse, kus ületasin endalegi üllatusena finišijoone 2. positsioonil…pettumus missugune (viimane pilt).

 

Ilma naljata, mu parim muuseumikogemus! Kaevandusmuuseumis peaks iga eestlane kas või korra käima.

 

Ka jõudsin ära käia Tallinnas, kus toimus Eesti laskesuusatamise föderatsiooni hooaja lõpetamine. Kaks tiitlit napsas omale TT tiim ehk parimaks naiseks valiti mind ja treeneriks Indrek. Nüüd on vaja veel sporditähtede galalt need tiitlid napsata ja siis on elus üht-teist saavutatud küll. 

 

Võid 3x arvata, kes suutis saadud auhinna restorani lauale unustada?

 

Foto: Reiko Kolatsk

 

Mõned päevad enne oppi liigutasin end trennides pisut rohkem. Käisin peamiselt jooksmas ja üldjuhul kiiremas tempos. Iial ei tea, millal järgmine kord tõsisemalt liduda saan. Grande finale oli opipäevale eelnenud õhtul TÜ kevadjooks. Distants oli 5 km, mille raames selgitati ka üliõpilasmeistrid. Esindasin uhkelt oma kooli, ühtlasi ka TT tiimi. Naiste üldarvestuses saavutasin kõrge 2. koha, kaotades vaid Leila Luigele ning pürgisin üliõpilaste arvestuses esimeseks. Täitsa tip-top arvestades oma "väikest" kaalutõusu.

 

Vormi riismeid arvestades üldarvestuses korralik 2. koht.

 

Üliõpilaste seas olin suisa essa. Elagu Tartu Tervishoiu kõrgkool!

 

Kuidagi ei olnud ma invaliidsuseks valmis, kuigi seadsin kodu ühe sellise saabumiseks ette. Kodu sättimisel tegin ära kõik kaht kätt nõudvad toimingud, sealhulgas vahetasin voodipesu. Selleks hetkeks oli Arcoxia otsa saanud ja valuvaigistav toime mu kehas hakkas lahtuma. Linade vahetus võttis pool tundi. Aina enam hakkas kohale jõudma olukord, mis mind peagi ootab ja milleks ma kindlasti valmis polnud. 

 

Kuna opieelselt oli mul juba raskusi riiete vahetusega, siis otsustasin oma tuttava valvearsti teenuseid kasutada. Nimelt on mu parim sõbranna silmaarst, ta elab Tartus ja õnneks oli ta lahkesti nõus minu põetaja rolli etendama. Opieelse ja -järgse päeva veetsin tema juures.

 

Opipäeva hommikul ärkasin vara, juba kuuest, et jõuaks viimset vabadust nautida. Tegin ära hommikujooksu, ujusin ja kõige lõpuks liikusin kolm kilomeetrit eemal olevasse kliinikusse kondimootoriga ehk jala. Sama krapsakalt ma kliinikust enam ei väljunud…

 

Operatsioonipäeva alustasin vara, et tehtud saaks kõik, mida igatsema jään. Loomulikult kuulub nende tegevuste hulka ka tali(kevad)suplus.

 

Mis saab edasi, seda näitab vaid aeg. Mõned päevad krõbistan ma oma kangeid valuvaigisteid ja hõljun seetõttu ilmselt pilvedes. Koolipraktikatel kavatsen kohal olla nagu viis kopikat, iseasi, mis mu võimekus hetkel tööinimese elu elada on… Peatselt kavatsen rattapukki kerima asuda, see sai juba invaliidile kohandatud ja koju üles seatud. Tundub, et kolmel järgneval nädalal midagi kangemat kui rattapukk ja jalutamine teha ei anna, aga hiljem lisanduvad kindlasti rullsuusk ja alakeha jõud. Maailmalõpp see pole, ülakeha jõudlus vajab hiljem pisut järeleaitamist, aga funktsionaalset võimekust ja jalgade tööd saab edukalt ka praeguses seisus arendada. Talve osas ma kindlasti alla ei anna ja tulen sellest jamast vaid tugevamana välja!

 

Aga davaiks, püsi ikka lainel, sest kavatsen oma vasaku käe peenmotoorikat kõvasti arendada ning läbi blogi oma tegemiste ja teekonnaga kõiki kursis hoida!