Tuuli Tomingas: Jooga on ohtlik

Aasta tähtsaim sündmus ehk maailmameistrivõistlused on nüüdseks selja taga ja õnneks ka edukalt.
 

Kodune periood

 

Kaks kuud olin kodust eemal olnud ja mööda ilma ringi rännates oli tekkinud teatav rutiin, mis aitas kehal (eelkõige ajul) töölainel püsida. Koju jõudes muutus elu hetkega parajaks kaoseks, rutiinist polnud enam haisugi ja trennid sai päeva peale sätitud üsna kaootiliselt, sellesse hetke, kuhu need lihtsalt mahtusid. Juba eos püüdsin end Eestis oleku ajal mitte ribadeks tõmmata, seega planeerisin omale võimalikult vähe kohustusi. Ses suhtes õnnestus nädal kodus ilusti, ribadeks ma end ei tõmmanud, öösiti tegelesin magamisega ja lollustest suutsin hoiduda. 

 

Vormi tuleb säilitada veel kolm nädalat ja hooajale saab punkti panna ametlikult alles 2.04 laskesuusatamise Eesti meistrivõistlustel. MM-ilt koju jõudnuna tundus, et võitlusvaim võiks kesta veel kuid ja vorm on valmis iga kell rajal lammutamiseks, aga pärast mõnepäevast Eestis olekut ja ebamäärases režiimis elamist, hakkas mu keha end vägisi puhkeolekusse sättima. See oli justkui signaal, et kaootiline päevaplaan = hooaeg on läbi! = PUHKUS! Õnneks päris välja suremast päästsid mind mõned tugevad võtmetrennid ja piisavalt lühike kodune periood. Aga Nove Mestosse sõidul olin mõtetega küll juba hooaja lõpus. Pähe tikkusid vägisi unistused momendist, mil viimane võistlus on läbi ja saan süümepiinadeta torti otse karbist lusikaga sisse kühveldada, juua klaasi kihisevat ja minna end välja tuulutama või leida end taas igapäevase külalisena Tobra tallist. 

 

Mõtted on kevades ja raske on hooaega jätkata…

 

Proovisin oma nahal ära, kas Pühajärv on veel endise koha peal. Oli!

 

Mu valged hotellirätikud on pärast pesu punakas-kollakas-pruunid

 

Eestis sain lõpuks end ka pisut kasida. Geelküüned kukkusid mul juba kuu aega tagasi ära. Lisaks on juuste värv juurtest mõnusalt välja kasvanud, selleks, et varjata olukorra tõsidust, kasutan toonivaid palsameid. Kõik hotelli rätikud on peale minu pesus käiku punakas-kollakas-pruunilaigulised. Asjale lisab vürtsi isepruunistav kreem, millega üritan oma koolnutoonis nahka veidigi elurõõmsamaks toonida.

 

Küüned sain Eestis oleku perioodil kohe korda, juuksuriaeg oli mul Tallinnas õhtul enne äralendu. Vastuvõtupäeva hommikul võttis juuksur minuga ühendust ja teatas, et tal on laps haige, mistõttu ta ei julge mind vastu võtta. Koheselt tabas mind paanika, seis pealael oli niigi katastroof ja see ei kannataks enam kuidagi järgmist kuud ära. Uurisin, et ehk saan ise värvid ta juurest kaasa haarata, kokku segada ja omale kodus pähe visata. Kuna juuste värvimisel on vesinikuga möllamist, siis ei julgenud ta mul ise seda protseduuri teha lasta. Lahendusena pakkus, et tuleb ise minu juurde ja nii toodigi juuksuriteenus mulle koju kätte. Kas elu saaks veel mugavam olla :)?

 

Kui mina ei saa juuksuri juurde, tuleb juuksur minu juurde.

 

Topauto ei väsi üllatamast

 

Päev enne EV105 toimusid Otepääl Topauto talvepäevad. Selle raames panime TT tiimiga nende tegelaste oskused laskesuusavõistlusel proovile. Sarnaselt eelmisele aastale korraldasime TT tiimiga Topauto perele teatevõistluse. Seekord tegime segatiimid st Tallinn-Tartu-Pärnu esinduse liikmed segamini. Ka mina, Susan ja Indrek võtsime võistlusest osa, me lihtsalt aitasime kõige nõrgemal suusatajal kuidagi (vahemärkus: ta suusatas esimest korda elus) konkurentsis püsida. Juhtus aga hoopis nii, et kõige nõrgema suusataja ehk TT tiimi segavõistkond võitis kõiki teisi hea eduga :).

 

Vapper Topauto pere ja TT tiim, kes äsja lõpetasid katsumusterohke laskesuusavõistluse.

 

Edasi lõunatasime Pühajärve spaarestoranis, kus toimus ka autasustamine. TT tiim jagas tublimatele omalt poolt pisut nänni, aga see nänn, mis Topauto TT tiimile tegi, ületas meiepoolse mitmekümnekordselt. Lisaks medalitele ja kommikarpidele saime nii mina oma MM-i 6. koha eest kui ka Indrek kui minu treener omale ELEKTRITÕUKSID! 

 

Topauto talvepäevade raames korraldatud laskesuusavõistluse auhinnatseremoonia Pühajärvel. Teie ees on võitjatiim!

 

Selliseks üllatuseks polnud ma nüüd küll valmis, et omale elektritõuksi saan!

 

Eesmärk hooaeg lõpuni teha!

 

Kolmel eelmisel hooajal pole mul õnnestunud õigel ajal lõpetada. Kahel viimasel tervisega seoses ja kolme aasta tagune võistlushooaeg koroonast tingitud piirangute tõttu. Vaikselt hakkan endas kahtlema, kas minu puhul ongi võimalik püsida võistlusvalmiduses novembrist aprilli alguseni.

 

Üle-eelmisel aastal seoses jalakrampidega, eelmisel aastal lihtsalt kolossaalne allakäik (kurnatus, mis tekkis ilmselt tarkusehambast tulenenud põletikust ja mädast), see aasta nagu polegi põhjust. Aga ikka kardan ju… 

 

Kaks aastat tagasi sain jalakrampidest lahti tänu opile. Mind vaevas sääre eesmiste lihaste kompressioonisündroom. 

 

Eestis proovisin trenne teha targalt ja päriselt ka kuulata Indrekut vältides ämbreid, kus emotsiooni ajendil keeran vindi üle ja kaotan viimsegi vormiriisme. Tundus, et sain hakkama, sest Nove Mestosse jõudes oli mul enda kehas hea olla ja ühtegi märki vormi langemisest ei ilmnenud.

 

Eestis olles tegin kaks jõutrenni, ühe Otepääl, teise minu jõusaalitreeneri Hanno kurja pilgu all Rakveres. 

 

Kodaniku kohus

 

Nädal Eestis sai (õnneks) ruttu läbi. Jõudsin enne oma suusavormi tuksi keeramist lennukile istuda. Väljamaale sõiduks valmistumine pani mind pisut muretsema. Eestis olid algamas valimised ja mind valimispäeval ega ka eelvalimiste perioodil kodumaa pinnal pole. Kodanikukohus vajab täitmist ja Tšehhis olles saaksin valida vaid arvutiga läbi interneti. Järgmine probleem oli see, et mul polnud arvutit (selle lõhkusin ära ja see viibis sel hetkel paranduses). Hea küll, arvuti saab laenata, aga järgmine mure on oma otsuse kinnitamiseks vajalik mobiil-ID või ID-kaart. ID-kaardi lugeja, kas see üldse eksisteerib enam? See variant kukkus ära, niikuinii ma enam oma paroole ei mäleta. Mobiil-ID oli mul aktiveerimata ja selle avastasin alles ärasõidupäeva hommikul. Mul polnud sellega enam aega tegeleda. Enne lendu oli mul kokku lepitud väike lõunasöök sponsoriga ja teleoperaatori esindusse poleks ma mingi valemiga enam jõudnud. 

 

Tallinnas olles lõunatan oma toetaja juures Amps restoranis. Sel korral avastasin nende menüüst erilise elamuse - peedi-kitsejuustusalati. Ausalt, see oli top peedi-kitsejuustusalat, mis saanud olen!

 

Lõunatama asusin Amps Catering asutajaga, mõistagi Ampsu restoranis Järve keskuses. Olime lõpetanud ja hakkasin tõttama lennujaama poole. Ampsust väljudes märkasin silti "Eelvalimise punkt". Nimelt oli 27.02 kell 12 alustatud üksikutes kohtades eelvalimistega ka füüsilistes jaoskondades ja nende puhul polnud oluline elukohapõhine hääletuspunkt. Tõttasin kohe oma kodanikukohust täitma ja sain südamerahuga Nove Mestosse ära lennata!

 

Juhuslikult olin õigel ajal õiges kohas ja sain kõiksugustele takistustele vaatamata oma kodaniku kohustuse täidetud.

 

Kummaline koht see Nove Mesto

 

Ma ei ole aru saanud, mis kuramuse moodi on Nove Mesto omale 2024. aastaks MM-i korraldusõiguse saanud. Kui soovid kogeda ajarännakut 20 aasta tagusesse aega, siis soovitan soojalt Tšehhit ja just Nove Mesto piirkonda. 

 

Jõudsime 27.02 päeva lõpuks Nove Mestosse kohale. Indrek pani meid maha hotelli ees, kus elasid meie tiimi sportlased, hooldetiim oli pisut eemal ühes apartemendi tüüpi majutuses. Hotell ei paistnud pealtnäha kõige värskema olekuga, aga see meid ei morjendanud. Peaasi, et toad on puhtad ja soojad, söök laual ning eksisteerib pesemisvõimalus. 

 

Vahva atraktsiooni tagant paistmas meie Nove Mesto etapi majutus. Sellises seisus "atraktsioone" oli kogu Nove Mesto piirkond täis. 

 

Vastuvõtulauda jõudes oli pilt õudusfilmi alguse laadne. Natuke väsinud ja räbalad inimesed jagasid meile toad laiali, ruumid olid vanamoelised, aga 20 aastat tagasi olid kindlasti vägevad. Koridoris põrandad naksusid, lambid vilkusid. 

 

Suundusime Susaniga oma tuppa. Meie saime jälle säärase luksuse osaliseks, et magamistoad olid meil eraldi, aint WC ühine. Tuba igatpidi väsinud, aga ei midagi hullu. Jääme elama!

 

Õhtusöök oli minu jaoks pisut ehmatav. Istusime kõik rõõmsalt oma laua taha. Järsku tuli köögi poolelt see sama räbala välimusega naine, kes enne valvelauas toimetas, käruga söögisaali. Käru peal oli kaussides okei välimusega liha ja riis. Kõik said omale taldriku, tädi jagas toidu laiali ja sõitis siis oma käruga tagasi kööki. Ei olnud varianti toitu juurde saada, rääkimata valikuvõimalustest. 

 

Järgmisel hommikul tormasin kohe poodi, et end toiduga korralikult varustada. Ostsin siis suure koti jagu kraami, peamiselt külmas säilivaid asju, aga külmikut mul toas polnud. Palusin hotelli tegelastel mu kotti kusagil külmikus hoiustada. Nina krimpsutades olid nad lõpuks nõus. Nii ma siis käisin ise leti tagusest külmikust oma asju aeg-ajalt söögiajal võtmas, kuniks ühel töötajal sai sellest mõõt täis ja ta minuga korralikult pahandama kukkus. No veidi arusaadav ka hügieeni jm mõttes, samas see oli ikkagi minu toit…  

 

Ega lõpuks mul oma toitu väga ei kulunudki, niipea kui slovakid meiega päev hiljem samasse hotelli tulid, muutus majutusepoolne toitlustus tunduvalt korralikumaks ja hügieenilisemaks, tekkis valik ja võtta sai nii palju kui kulus.

 

Meie hotell. Jaa...ma tean, et olen pisut pepsiks muutunud, aga inimene harjub kõigega ja eriti luksusega. Olen kogu talve elanud kui kuninga kass, loomulikult võttis ajas seisma jäänud hotelli eluga harjumine pisut aega.

 

Kui meie ajas seisma jäänud hotell kõrvale jätta, siis kogu see MK-etapp kuidagi logises. Mind paneb imestama, et kuidas eliitsportlased taolistes oludes hakkama saavad. Ühtegi suurt ja korralikku hotelli staadioni lähiümbruses pole. Kogu selle piirkonna majad on renoveerimata. Üleüldse on hotelle vähe ja need, mis on, on väsinud. Kuuldavasti kasutavad norrakad rendimaja varianti, kuhu nad on kaasa tassinud oma koka, aga teised tiimid? Igatahes järgmisel aastal on seal samas MM ja eks siis paistab, kuidas asjad kulgema hakkavad. 

 

Poest tulles avastasin majutuse lähedalt ponid. Raske südamega, aga jagasin neile oma värskelt soetatud porgandeid. Nali naljaks, aga need sõbrad olid head stressimaandajad ja ponidega juttu rääkimas käisin igapäevaselt.

 

Hommikuujumise traditsioon endiselt au sees. Järved olid jääga kaanetunud, aga lahtiseid ja piisavalt sügavaid kraave olid seal kõik kohad täis.

 

Jooga on ohtlik

 

Eestis oleku perioodil tegin suisa kaks jõutrenni, millest üks oli jõudu arendava suunitlusega. Kuna suuremaid raskusi ma õieti kuu aega surunud pole, siis jäid pärast seda trenni lihased üsna valusaks. Lihaseid valutasin veel Nove Mestosse jõudes. 

 

Päev enne sprindivõistluse starti olin parasjagu hommikujooksul-ujumisel-võimlemisel. Jooksu osa olin lõpetatud ja alustasin võimlemist. Ülakeha oli endiselt pisut kange ja selle lahti venitamiseks tegin kõikvõimalikke harjutusi. Rakendasin ka Youtube'ist õpitud joogat. Üheks paremaks õlavöödet avavaks harjutuseks on "koerapoos" ja otsustasin siis seda praktiseerida. Võtsin asendi sisse, surudes rinnakut võimalikult maadligi, nii nagu see tädi seal Youtube'is ette näitas. Olgu öeldud, et tšikil on mingi rõvedalt painduv keha ja ma ei saanud sellele ligilähedalegi, aga siiski surusin läbi mõnusa valu end nii alla kui sain. Kui olin piisavalt selles asendis end venitanud, hakkasin poosist välja tulema käte jõul, et veelgi paremini õlga aktiveerida. Lükkasin siis läbi valu end üles, kui korraga käis paremas õlas ilge raks ja surin. Pooleldi asendis veel olles hakkasin automaatselt vasaku käega olukorda päästma kui ka sellesse õlga lõi raks-valu ja surin. Sain küll asendist välja, aga ise paanikas. Mõlemad õlad surisesid-tuikasid, käsi tõsta oli valus. Sain aru, et olen oma joogatamisega ilge jama kokku keeranud ja end vigastanud. Paanikas tormasin kohe meie füsioterapeudi juurde, aga olukord oli veel liiga värske, et ta saaks mudimise või võimlemisega mind aidata. Leppisime kokku, et vaatan, mis mõne tunni pärast juhtub, siis räägime edasi. 

 

Youtube'i kanal, mille järgi teen mõnikord joogat. Ei soovita igaühele, jooga on ohtlik!

 

Trenn suusastaadionil oli meil alles õhtul ja sain end pool päeva toas praadida teadmatusega, kas olen võimeline suusatama. Õnneks suusaliigutust õlad ei seganud, püssiga toimetada oli seevastu üsna ebamugav. Lamades laskmine oli valulik (kaba surus õlga) ja relva selga-seljast ma ei saanud üldse. Rakendasin selga panekuks-võtuks natuke teist meetodit, mis toimis, aga võttis minule omaseks saanud viisist tunduvalt kauem aega. Nüüd oli selge, et vähemalt võistlemata mul ei jää. 

 

Õhtul vaatas ka Sander seisu üle. Igasugu liigutusi tehes oli just parem õlg üsna jäik ja ragises. Vasaku õlaliigesega paistis kõik ok olevat, lihtsalt traumeerisin pisut seda ümbritsevaid lihaseid. Ega ta muud teha ei saanudki kui aitas mudimisega jäikust pisut vähendada ja teipis toestuse mõttes parema õla kinni.

 

Võistluspäeva hommikul tegin oma traditsioonilist hommikust jooksu-võimlemist. Jooga jätsin seekord vahele ja piirdusin kergete venitustega. Venitasin ka õlavöödet, hoidsin valupiiri, aga mingi hetk asendit muutes käis paremas õlas jälle ilge raks-surin. Uskumatu, aga pärast seda raksu kadus tugevam valulikkus, õla liikuvus paranes ja korraga olin võimeline ka püssi normaalselt seljast võtma. 

 

Mis iganes selle õlaga ka ei toimunud, siis see loksus taas paika. Jah, liigese ümber olevad lihased-sidemed on pisut hellad veel, aga liikumine pole enam sedavõrd vaevaline. Ise kartsin, et õlg käis liigesest välja, aga meie füsio Sander seda ei usu. Vahet polegi, nüüd on igatahes ok!

 

Keskpärased tulemused ehk sprint ja jälitus

 

Pärast väikest pausi sain taas võistlustulle astuda. Olgugi, et säärast viha endast kõik välja pigistada, nagu kuu aega tagasi, minus enam polnud, ootasin starti väga. Tundsin, et vorm on hea ja õlg ka enam minu etteastet ei sega. 

 

Sprindis lasin kaks trahvi ja sõitsin 24. sõiduaja. Tegin väikestviisi oma rekordi, ei mäleta, et oleksin kahe trahviga punkte teeninud. Igatahes lõpetasin 38. positsioonil. See mind ei rahuldanud ja vaikselt hakkasid minu pea kohale tikkuma hallid pilved- kas olenemata minu elu parimast füüsilisest vormist saab see aasta olema MK-l üks kehvemaid? Punktiskoori mõttes hoidsin kokkuvõttes nirut 59. positsiooni (See aasta tehti muudatus ja MM-i tulemusi MK üldarvestusse ei võeta).

 

Lasin sprindis nii lamades kui ka püsti ühe trahvi. Mingil põhjusel kaldus lamades tiirus minu tihedus alla.

 

Positsiooni parandamise võimalus avanes jälitussõidul. Sõidutunne oli rajale tuhisedes super hea, aga suurt positsioonitõusu takistasid möödalasud. Viimasesse tiiru tulles oli šanss püüelda TOP 20 koha sekka, aga selle ma käkkisin oma kahe eksimusega ära. See selleks, ikka juhtub, aga see, mis lõpusirgel juhtus, seda alla neelata ei saa! Ma KAOTASIN LÕPUSTURDIGA Soome esindajale Kinnunenile. Olgu, tal võis olla vähe väledam suusk ja viimase laskumisega sai ta pisut edu, aga sellegipoolest oli see kõva egopauk. 

 

Jälituses säilitasin oma 38. kohta, sain taas mõne punni juurde, aga ma olen ju enamaks võimeline! Matsin juba selle Nove Mesto etapi mõtetes maha ja ootasin Östersundi, kuigi single-mix oli veel ees. 

 

Fotot: Greta Külvet
 

Jälitusõit oli pettumus ja just kaotatud finišiheitluse tõttu.
Foto: Greta Külvet

 

Üks armas Tšehhi pere on just eestlasi ja mind fännama hakanud. Nad olid raja äärde kaasa elama tulnud suisa suure Eesti lipuga.

 

Päev mis väärib omaette peatükki - paaris segateade

 

See päev väärib omaette peatükki. Kõik hakkas juba rappa kiskuma hommikul, kui Rene teatas, et on omale kaks triipu hankinud ehk on koroonas. Kuna MK koondise 4. mees Robert madistas parasjagu Kandas IBU Cupil ja single mixile eelnes tavaline segateade, siis olid meil kõik meessportlased ehk Kristo ja Raido juba võistlusele üles antud. Valida oli, et kas kleebime Reginale vuntsid ette ja paneme ta minuga single-mixi sõitma või sõidab üks enne segateates madistanud poiss minuga hiljem ka single mixis. Sõelale jäi teine variant ja seega pandi mind starti Kristoga.

 

Olenemata sellest parajast segadusest plaanisin anda endast kõik ja püüelda parima võimaliku tulemuse poole. Tundsin end oma keha sigahästi, olin lõpuks taas võistlusrežiimis (mitte nagu Nove Mestosse jõudes) ja ootasin kerge ärevusega starti. 

 

Staadionile jõudes ja riietusboksi sisenedes möllas Sander parasjagu äsja võistelnud Kristoga. Kristo oli teinud väga tubli vahetuse segateates ja ühtegi märki algavaks katastroofiks polnud.

 

Sander, meie füsio, aitab Kristol päeva esimesest stardist kiiremini ära taastuda.

 

Pealelaskmine sujus mul kenasti. Tuul tegi küll trikke, aga tundus, et jagasin lippude muutused ja selle mõju laskudele tublisti ära. Peagi oli start ja ma pakatasin energiast. Käis pauk ja single mix teate esimesed naised tuhisesid 1,5 km ringile. Tundsin end hästi ja surusin üsna ette otsa. Tiiru jõudes pidin maanduma esimeseks laskmiseks oma numbri alusel matile. Kuna olin end pressinud niivõrd ette, uhasid kõik minu ees olevad neiud tiiru esimesse ossa ja korraga tekkis mul segadus, et ,oot, kas polegi rinnanumbri alusel laskekohad? Vaatasin selja taha, õnneks hakkasid sinna mõned tüdrukud prantsatama ja sain kinnitust oma eeldustele. Hakkasin siis rinnanumbri alusel matile minema ja automaatselt oli pähe sööbinud teadmine, et lasin peale nr. 19 matil (nr. 19 peal lasin jälituses, sellest ka vale mälestus). Õnneks taipasin oma kõhtu enne matile käpuli viskumist vaadata ja seal ilutses 18. Ohh mind udupead, muidugi olime ju 18. startijad ja astusin 19. matilt 18. peale. 

 

Alustasin laskmist. Olin äärmiselt ebakindel, sest õlajamaga oli kogu Nove Mesto perioodil mul lamades ebamugav lasta. Lasin kaks trahvi, alla sain need alles kolme varuga! Varusid laadisin metsikult aeglaselt, tagatipuks tõmbasin ühe viltuselt luku vahele, mistõttu tuli see padrunipesast eemaldada ja asendada uuega. Minul oli võistlustulle kaasa võetud kokku 6 varupadrunit ja natuke tegi murelikuks järgmine tiir. Mis siis saab, kui vajan kolme varu, aga kaba küljes on järel vaid 2? 

 

Kulutasin varusid võttes tiirus metsikult aega ja olime viimased. Vähemalt sõita ma jaksasin ja võtsin veidi kaotatud aega tagasi. Viimasesse tiiru jõudes pidin nüüd laskekoha võtma positsiooni alusel, sellega enam segadust polnud, aga segadus tekkis minu püsti laskmise ajal. Esmalt tundsin meeletut survet kiirelt tiirust ärasaamisega. Kõmmutasin päris lohakalt ja vajasin varusid. Mul oli kaks märki ja teoreetiliselt kolm varu, millest füüsiliselt alles olid kaks, sest olin ju eelmises tiirus ühe maha pillanud. Sain ühe märgi alla, nüüd oli vaja teine saada. JA MA EI SAANUD! Nüüd olid varud otsas, aga kolm pauku on vaja ära teha, muidu saab meie tiim kaks minutit trahvina juurde. Õnneks olin omale ära laadinud veel ühe salve ja hakkasin siis sealt seda ühte padrunit sikutama. Kuidagi ei tahtnud see rabistades sealt salvest välja tulla ja ma pidin poetama relva matile. Sain siis selle padruni kätte ja tegin oma paugu ära, mis isegi tabas. Viskasin püssi selga, aga matile jäid vedelema need salved, millega jändasin. Võtsin need pihku, sest tiiru ei tohi midagi jätta (saab jällegi trehviminuteid) ja lükkasin end jalgadega vahetusalasse. Algas Kristo etteaste.

 

Sel momendil, kui Kristo madistas, olin mina soojendusalas. Ei saa salata, olin paanikas ja isu jätkamiseks oli null. Indrek näitas mulle mu lamades laskusid ja need olid kõik märgi paremas ääres tihedalt koos, tegin parandusi, suisa kolm nõksu. Pealelaskmisega võrreldes oli tuul tõusnud ja ma ei reageerinud sellele. Indrek manitses mind end taas kokku võtma ja jätkma nii kuis oskan.

 

Tuul oli pealelaskmisega võrreldes tõusnud ja kõik lasud (ka varupadrunid) olid märgi paremas ääres, kusjuures üsna kobaras ehk päästmisviga ma ei teinud.

 

Kristo juures ma pikalt ei peatu, ta pidi minu tõttu sõitma üksi, jalad tal kõige värskemad polnud ja vahe esimestega kasvas veelgi. Õnneks või kahjuks lasi ka tema kehvasti, kogus kaks trahviringi. Lamadestiiru tulles usaldasin olukorda. Tihedus oli mul enne ikkagi hea ja nüüd peaks sihik olema keskel, miski ei tohiks pihta laskmist takistada. Aga sellega ma ei arvestanud, et parandus sai teha tiiru keskel olevate laskude alusel, nüüd prantsatasin ma ju positsiooni alusel tiiru lõpu ossa ja tiiru lõpus olev suur müür takistab tuult oluliselt. Kõmmutasin mööda kaks, saamata aru põhjusest. Varudega sain alla vaid ühe. TRAHVIRING! Ma olin väga endast väljas ja tahtsin häbist maa alla vajuda. Sõidu osas ma oluliselt järele ei andnud ja enne püstitiiru noppisin isegi leeduka ära. Selleks tiiruks oli mul mentaliteet kas kõik või mitte midagi, sest peatselt olid saabumas esimesed, kes olid meid ringiga kinni püüdmas. Kõmmutasin lohakalt ja vastutasuks sain ühe trahviringi. Esimesed olid juba staadionil ja rahvas kriiskas. Tiirust välja sõites tõmbasin tempo maha, eeldasin, et nüüd on ringiga sisse saamine. Enne trahviringi seisis korraldaja, kes suunas mu rajalt maha ja mu eeldused said kinnituse. Keerasingi siis kõrvale, kui korraga jooksis minu suunas üks kohtunik, kes alustas vaidlust selle korraldajaga, kes mu kõrvale suunas ja kupatas mu tagasi ringile. Olin super segaduses ja närvis… OTSUSTAGE ÄRA kas võtate meid maha või mitte. Läksin siis kirudes ja vandudes oma trahviringi tegema ja andsin Kristole vahetuse üle olukorras, mil oli vaid aja küsimus, et ringiga saame. Kristo vahetuse ajal saimegi ringiga ja poiss pääses sellest piinast.

Mina nägin sel õhtul maailma vaid mustades toonides ja tahtsin sisimas pulbitsevast valust lahti saada. Lõpetasin õhtu jõusaalis, kus valasin kogu viha pingutuse peale välja. Aitas, edasi oli palju toredam olla!

 

Ainus jõusaal, mille selles rajoonis leidsin, asus võistluse büroohoones. Leidsin selle ka puhtjuhuslikult. See oli osaliselt kokku pandud ja seda kasutati laoruumina. Ühtlasi said läbi jõusaali korraldajad ja vabatahtlikud oma toitlustusalasse, seega mina oma jõutrenniga olin kõigile pilkupüüdev ja veider objekt.

 

Järgmisel päeval oli meil reis Östersundi. Ootasin minekut väga, sest Nove Mesto mulle head maiku suhu ei jätnud. Ei morjendanud mind teadmine, et Östersundis valitsevad krõbedad külmakraadid, ega ka ees olev katsumus individuaali näol. Tahtsin lihtsalt värskust, tahtsin Skandinaaviat. Aga kui külm mind ära ei võta, siis järgnevaid seikluseid saad lugeda järkast blogist. Tsauka!