Tuuli Tomingas: jätkan, kuigi vahepeal oli tunne, et jätan hooaja pooleli

26.12 lõppes meie imeline laager Itaalias ja 27.12 alustasime koduteed Eestisse. Tagasisõidu päevaplaan mulle armu ei andnud. Tallinnas oli vaja teha ära mitu käiku, üks neist oli Team Estonia kampaania raames, mille vilju saad kaeda juba vähem kui kuu aja pärast.

 

Vihje projektist, mis tulemas

 

Otepääle jõudsin hilja õhtul. Kell oli palju ja järgmisel päeval tuli asuda võistlusrindele, seega koti lahtipakkimisele ma energiat raiskama ei hakanud ning vajalikud asjad kahmasin kohvritest välja sedasi, et vaatepilt meenutas pigem pommi plahvatust kui tsiviliseeritud inimese kodu.

 

Eesti Meistrivõistlused püssiga ja püssita

 

Järgnevaks kolmeks päevaks tuli taas selga tõmmata võistlusdress ja asuda rindele. 28.11 oli kavas laskesuusatamise EMV lühendatud individuaal, mis seekord sai suisa lühike, sest vurada tuli ainult 10 km. Stardiprotokollis oli 5 tüdrukut, kellest lõpuks rajale asusid vaid 2, mina ja Grete Gaim. TT tiimi kaasliige Susan haigestus ja pidi võistlustest loobuma, Kadri Lehtla liitus koondisega Austrias ja Läti tüdruk starti ei tulnud. Sellele vaatamata läksin ma andma endast parimat. Aga parima välja pigistamine kujunes kohe eriti vaevaliseks. Tundub, et mul peab olema kogu aeg ora tagumikus, sest piisab juba ühest passiivsemast päevast, kui kõik mahlad mu kehas totaalselt kinni jäävad. Ja juba esimesel ringil sain aru, et tuleb raske päev. Päev muutus kohe eriti raskeks pärast esimest tiiru, kui virutasin mööda kolm märki (sama, mis Prantsusmaal, lasud olid kobaras koos, aga vale koha peal). Edasi kulges võistlus täieliku kannatusena ja lõpetasin viimasena ehk teisena (võta, kuidas tahad!), olles sooritanud 5 möödalasku! Minu kaaskannataja Grete piirdus kolme möödalasuga ja noppis meistritiitli. 

 

Ajakirjanikud ei halasta

 

29.12 jätkusid Eesti meistrivõistlused sprindiga. Seekord olid stardiprotokollis korrektuurid tehtud ja juba eelneval õhtul magama minnes oli teada, et võistlustulle asume taaskord kahekesi. Grete startis minu ees ja tänu sellele oli võistlus minu jaoks üsna kontrolli all. See tähendas, et kui vähegi talle järgi jõudnuna finišijoone ületan, olen mina võitja. Nii läkski. Esimeses tiirus lasime mõlemad trahvi, olin siis talle juba järgi jõudnud ja viimasesse tiiru tulin piisava varuga, et sain omale trahve lubada. Lubasingi omale lisaks eelnevale veel 2 trahvi ja ületasin finišijoone enne teda.

 

Sellega need viimased masendavad laskesuusa stardid 2021. aastaks lõppesidki. Need kaks päeva ei meenutanud kuidagi võistlust, kahekesi madistades oli meeleolu rohkem tugeva trenni lainel. Aga hoolimata sellest, et konkurents oli hõre, olid need päevad väga karastavaks lasketiirude osas. Itaalias ideaalsetes oludes laagerdades kippus reaalsus ununema ja oligi aeg naasta pärisellu ehk Otepääle, kus on ALATI tuuline.

 

Mul oli raske

Foto: Assar Jõepera

 

Tatt rippus maani

Foto: Assar Jõepera

 

Viskasin nüüd aasta lõpuni püssi põõsasse ja kolmandal kodusoleku päeval võtsin osa hoopis murdmaasuusatamise Eesti meistrivõistlustest. Kavas oli 5 km vabatehnikas, kusjuures laskesuusa 2,5 km ringi peal ehk seda mõrvartõusu tuli lisaks eelnevatele päevadele veel 2x läbida. Murdmaas oli konkurents 30x tihedam kui eelnevatel laskesuusavõistlustel ja mul tuli isegi väike sabin sisse. Startisin üsna eesotsast ja pärast 2,5 km läbimist sain infot, et olen pikalt liider. Teisele ringile asusingi juba mõttega, et põhimõtteliselt on medal kaelas ja langesin ilmselt kergelt mugavustsooni. Finišis olin minutiga liider, aga mitte kauaks. Peagi näitasid reaalaja tulemused, et tagumised neiud vuravad kõvasti kiiremini kui mina ja lõpuks olin Eesti-Läti-Ukraina naiste konkurentsis alles 5. naine. Kõva egopauk, kui suusarajal oled mõtetega juba poodiumil. Olin nii pettunud, et haarasin staadionilt oma asjad ja sõitsin koju. Hiljem muidugi selgus, et autasustamisel jagati medaleid siiski ainult Eesti võistlejatele ja mind oodati seisma poodiumi 3. astmele. 

 

Kodus mandrossida pikalt ei saanud ja kapi põhjast tuli välja otsida vähe uhkemad riided. Nimelt toimus suvekuudel ehituspoodides vahva kampaania, mille käigus said kõik Ceresiti toodete ostjad anda oma panuse minu ja TT tiimi tegemistesse. Iga kampaaniatoote ostuga kogunes meie laekasse 10 senti ja suvekuude lõpuks oli sellest kasvanud väga kena summa. Kuna siiani polnud ühtegi sobivat hetke, et tšekk pidulikult üle antud saaks, toimus see üritus nüüd, mitu kuud hiljem. Kohtumine Henkeli (Ceresiti) tegelastega oli ülimalt meeldiv ja peagi oligi hommikune võistlus peast pühitud.

 

Tänan kõiki, kes Ceresiti toodete ostuga oma panuse andsid!

 

Vana-aastaõhtu

 

Päev algas üsna stressirohkelt. Et MK teise trimestri mulli pääseda, ei piisa enam vaid vaktsineerimise tõendist, vaja on läbida ka PCR-test. Aga millal siis ikka seda ajama hakata, kui mitte viimasel hetkel ehk lühendatud tööpäeval pühade-eelsel perioodil. Lend MK-le oli juba 4.01 ja selleks hetkeks pidi tulemus teada olema. Sain oma vitsad kohe kätte, aegu broneerides pakuti esimest võimalust alles 4.01. Mõistes, et Tartus ma testile ei pääse, uurisin kas ÜLDSE kusagil Eestis on mõni vaba aeg. Aga mida polnud, oli PCR-testi aeg. Algas paanikakontor, tegin järjest kõnesid, kuhu oskasin. Läbi ime sain siiski 3.01 hommikuks aja ja testimure sai lahendatud. 

 

Pärast hommikust paanikat leidsin taas üle pika aja tee Tobra talli, et laadida end seal maailma kõige südamlikemate inimeste ja loomade seltskonnas. Sellest käigust sain nii positiivse energialaengu, et bronnisin hobustesse mineku ka järgnevateks päevadeks.

 

Üks endine ja üks tegev laskesuusataja - mõlemad nakatunud hobusearmastusega 

 

Päeva teises pooles kasutasin võimalust viimaste jõulukinkide soetamiseks. Minu arust üsna kaval, sest hindu oli pärast pühi kõvasti langetatud. Lahkusin poodidest ilmselt viimaste seast ja sõitsin koju aastavahetuse pidustusteks. Pidustused olid muidugi rajud, likvideerida tuli kojutuleku plahvatus: pesu pesemine, koristamine ja unarusse jäänud meilidele vastamine. Kusjuures uue aasta võtsin vastu akna peal, piiludes läbi kardina rakette, samal ajal hambaid pestes. Kes siis ikka mustade hammastega uude aastasse läheb.

 

2022 ehk uuel aastal uued sead, korduvad kõik vanad vead

 

Pikalt TT tiimil põõnata ei lastud ja kella 11ks oli Indrek juba pikksilmaga lasketiirus kohal. Uue aasta esimesed lasud plekki ei alanud just paljutõotavalt, mööda läks suisa 3 padrunit. Ilmselt meeletu aastavahetuse „peo“ mõjud andsid veel tunda. Aga tegelikkuses olid olud pehmelt öeldes keerulised ja paberisse lastes tuli teha sihikuparandusi suisa kümnete kaupa (tavaliselt tehakse 2-3 nõksu). Keeruliste olude kiuste sai trenn tehtud ja päeva teise poole veetsin tallis, et end positiivse energiaga taaskord laadida.

 

Aastavahetust Otepääle tähistama tulnud sõber oli juba 1. jaanuari hommikuks kaine ja soovis ka korra püssi proovida

 

Mu tiimikaaslased tegid mu sõnatuks

 

2. jaanuari hommik algas minu jaoks uskumatu üllatusega. TT tiimi pere oli salakavalalt ühiselt tiiru kogunenud ja kui mina sinna jõudsin, andsid nad üle mulle ühe väikese paki. Paki sisu piiludes olin sõnatu, võtsin selle kaenlasse ja suusatasin käbedalt auto poole, et see pakike lumesaju tõttu kannatada ei saaks. Pakis oli uhiuus KULDNE MACBOOK AIR! Need tegelased olid koos Klickiga otsustanud mulle sünnipäevaks kinkida midagi, mida ma isegi unes ei oskaks ette näha. Ilmselt sellest, kui ma TT tiimi loomise esimestel kuudel usinalt graafilist disaini harrastasin, arvuti pidevalt kokku jooksis ja ma ise selle juures vandesõnu alla neelasin, tegid nad järeldused ning tabasid nüüd oma kingiga naelapea pihta.

 

Üllatusest keeletu

 

Kui sõnad vaikselt taas minu seest välja tulid ja üllatusest toibunud olin, tuli trenni jätkata. Pärast kaht kergemat päeva oli vaja jälle mahlad lahti saada ja kavas oli tugev treening. Tundus, et aastavahetuse raju „peo“ mõjud andsid ikka veel tunda ja trenn kulges üle kivide ja kändude. Lumesadu tõmbas libisemisolud aeglaseks ja sellele lisaks kehv enesetunne sundisid treeningu tugevat osa lühemaks tõmbama.

 

Kaua ma oma metsa läinud trenni ketrama jääda ei saanud, tuli kähku koju sõita, et end talli minekuks valmis seada. Seekord ei läinud ma talli üksi ja tekitasin Tobra rahvas veidi põnevust, kaasates sinna ka kaamerad. Nimelt on käimas üks projekt, mille valmimist saate oodata veel kaks aastat, seega pikemalt ma kaamerateema juures pidama ei jää. Aga et asi efektiivsem oleks, oli minu kallis ratsatreener Merike vähe vingema trenni välja mõelnud. Nimelt oli meil kavas hüppetrenn. Talvisel perioodil peamiselt just lume, aga ka hooaja välise aja tõttu hüppetrenne eriti ei tehta. Kaamerate ja minu jaanuarikuu viimase ratsatrenni puhul oli Merike üles seadnud aga suisa 130cm tõkke, mille ma koostöös oma ratsuga edukalt ületasin. Kui mina olin energiast täis laetud ja kaameramehed said oma kaadrid kätte, tormasin koju, et pakkida MK asjad, käia jõusaalis ja massaažis. Õhtul oli kodu vaja korda seada, sest juba järgmise päeva hommikul oli plaan tihe ja tegemised nii Tartus kui Tallinnas.

 

Panin filmimehed ka hobuse selga

 

Üle 130cm tõkke hüppamine

 

Kadunud pass ja tihe graafik

 

3.01 hommikul oli mul paika pandud kindel päevaplaan ja logistika, mis paindlikkusele väga ruumi ei jätnud. Päevaplaan sai seatud järgmine:

 

7.30 hommikujooks Susaniga

8.45 käik Tehvandi suusaboksi, et kaasa haarata trennivarustus

10.00 Moomoo kontorist läbisõit 

10.30 Vereproov 

11.20 PCR test 

12.00 käik kooli

13.30 küünetehnik 

15.30 Moomoosse asjadele järgi

16.00 trenn Lähtel

20.00 Sportlandi akadeemia videoklipi filmimine Tallinnas

21.00 Käik tuttava juures Tallinnas

22.00 Käik ema juures Tallinnas

23.00 Maandumine Ülemiste hotellis, et kell 3.45 ärgata ja lennule minna

 

Hommikujooks Susaniga läks ilusti, aga põrgu algas siis, kui koju jõudes torgatas pähe mõte kontrollida oma passi olemasolu. Mida ma ei leidnud, oli pass. Tuhlasin kõik võimalikud kohad läbi, aga pass oli kadunud kui vits vette. Aeg hakkas otsa saama ja tuli hakata Tartusse liikuma. Sisimas lootsin, et ehk on see meie tiimi bussi jäänud, mis parasjagu oli Indreku käsutuses. Olin omadega jännis ja lihtsalt pidin liikuma hakkama. Haarasin boksist asjad ja kimasin linna. Kuna ka sellel päeval olid mul kaamerad sabas, sai nendega kiirelt plaanimuutused läbi räägitud. Tormasin esimese asjana hoopis vereproovi, peas põhimõte, et üks mure korraga, lootes unustada passidraama ja ajaga jännis olek. Vereproov sujus õnneks kiirelt ja mul tekkis võimalus enne PCR-testi Moomoost läbi käia, et lasta veidi oma võistluskombet timmida. Teel sinna kojamehi käivitades märkasin, et klaasi vahel on miskit, mis peale paari edasi-tagasi tiiru üle auto katuse lendas ja kusagil Riia maanteel maandus. See oli parkimistrahv, mille olin tervisekeskuse ees parkides saanud. Mis seal ikka, üks mure korraga. Moomoos sujusid asjad ilusti ja tormasin Lõunakeskusesse PCR-testile. Aga ma polnud seal konkreetses kohas kunagi testi andnud ja nii ma siis jooksin edasi-tagasi õiget kohta otsides, kaamerad kannul. Lõpuks küsisin lihtsalt ühelt töötajalt, kes oskas kohe õige koha kätte näidata. 

 

PCR tehtud, liikusin kooli ja oli hetk aega, et endale isegi hommikusöök kõrvale võtta. Siis tuli teele asuda küünetehniku juurde. Sain vahepeal infot, et passi bussis pole. Siht silme ees keskendusin küüntesse jõudmisele ja unustasin hetkeks passidraama. Tohutult piinlik, aga olin oma broneeringule valesti otsa vaadanud, aeg oli hoopis bronnitud kella 13.00-ks ja minu küünetehnik oli mind juba 30min oodanud. Õnneks ta pikka viha ei pidanud ja seal rahulikult istudes kippus pärast pingelist hommikupoolikut silm kinni vajuma. Kuna küüned oli äärmiselt kehvas seisus, siis eeldatud kahe tunni asemel läks 2,5h, mis loomulikult olid seda aega väärt, sest lahkusin salongist omaette meistriteosega. Aga Moomoosse asjadele järele ma enam ei jõudnud ja selle ülesande jätsin Indreku õlule. 

 

Küünetehnik kaamerate tõttu pinge all 

 

Nüüd oli vaja trenn ära teha ja selleks sõitsin Lähtele. Seal oli plaanis eelneva päeva vigade parandus ehk kordasin tugevat trenni. Tunne oli tunduvalt parem kui eelmisel päeval ja Lähte vaatetorni all sai vastu võetud otsus, et hooaega ma siinkohal siiski ei lõpeta, kuigi eelneva kahe päeva jooksul oleks ma seda oma tunnet arvestades tahtnud teha. Kella 18 paiku hakkasin Tallinna poole vurama, aga õnnetuseks otsustas just siis ilmataat kostitada mind ekstra keeruliste teeoludega. Vahelduva eduga sadas taevast alla vihma, mis miinuskraadide tõttu maad ja pindasid tabades jäätus. Seega tee oli libe ja tuuleklaasist oli kohati vägagi keeruline läbi näha. Sõita oli raske, mispeale otsustasin korra tee ääres asuvas tanklas puhata ning sealt oma lõunasöök, mis oli veninud kella 19 peale, kaasa haarata. 

 

Hilinemisega, aga Tallinna ma jõudsin ja tuli alustada Sportlandi akadeemia harjutuste filmimist. Mida ma loomulikult teinud ei olnud, oli selle üritusega enda kurssi viimine ja harjutuste välja mõtlemine. Kui kohapeal aru sain, mida vaja, võtsin oma kogemuste varalaekast välja harjutused, mida ka ise tihti teen. Filmimine sujus kenasti.

 

Hoia silm peal Sportlandi akadeemial, sest peagi näeb sealt minu etteastet

 

Tegin oma viimased sõidud Tallinna vahel ära ja lõpuks maabusin Ülemiste hotellis. Hinges kerge rahutus oma koroonatesti osas. Liiga palju tean juba inimesi, kelle test on sümptomite puudumise ja vaktsiini kiuste positiivne olnud. Kell 23.58 saabus mu negatiivne vastus, pärast mida suutsin mõneks tunniks silma looja lasta.

 

Ema juures vahetasime oma jõulukinke. Lisaks sain kätte ka ekstra erilise sünnipäevakingi. 

 

4.01 oli MK-le ärasõiduhommik, aga ka minu sünnipäev. Hommik lennujaamas algas paraja segadusega. Aga sellest segadusest ning minu sünnipäevast saad lugeda juba järgmisest blogipostitusest. Püsi lainel!