Pikk ootus hakkab loetud päevade pärast lõppema ja varsti on iganädalane meelelahutus telerist laskesuusa näol 3,5 kuuks tagatud. Ka mina pääsen mõneks ajaks tapvatest trennidest ja saan lõpuks teha seda, milleks kolmveerandiku aastast valmistunud olen. Hakkab laskeuusahooaeg!
Foto autor: Brit Maria Tael
Mida talvelt oodata?
Kas ma olen hooajaks valmis? Kindlasti mitte, tõenäoliselt ei tunneks ma iialgi, et olen piisavalt hea.
Kui kuidagi seda ettevalmistusperioodi kokku võtta, siis tundub, et vormil pole häda midagi, aga seisund kõigub. Selle paganama seisundi tõttu olen sellel aastal päris kõvasti pettuma pidanud, kõige rohkem tegi muidugi haiget suvine MM.
Need tagasilöögid jäävad kukla taha tiksuma ja usk enda võimetesse pole tasakaalus reaalsusega. Enne suvist MM-i olin sigaheas hoos, aga kodused asjaajamised koos n-ö režiimipeetusega tõmbasid seisundi äärmiselt kehvaks. Olgugi, et saan halva soorituse põhjustest aru, tunnen sisimas siiski hirmu, et mul puudub kontroll oma keha üle.
Võiks eeldada, et pea 30-aastane sportlane on kogenud ja tunneb oma keha piisavalt. Aga mulle meeldib riskida. Kui prioriteet on olla parim talvel, siis vähemoluliste proovilepanekute eel kipun kehaga mängima, katsetan oma võimete piire ja tihti tõmban sellega end auku.
Mõistagi võiksin ma sellistel juhtudel kergekäelisemalt suhtuda tagasilöökidesse, sest põhjus on teada. Aga, raisk, ma tahan olla kogu aeg parem kui olin eile!
Need ropud suvised trennid, mil TT tiimi buss peab väsinud laibad koju transportima, on lõpuks mõneks ajaks läbi.
Selle ettevalmistusperioodi kõige suurem õnnestumine. Jooksin Viinis 5 km Eesti maantejooksu naiste rekordi üle. Kuna rada oli sertifitseerimata, siis kahjuks edetabelisse see kirja ei lähe, aga teadmine, et lidusin nõnda kiirelt, on juba piisav.
Laager Idres
Viimase lihvi hooajaks andsime traditsiooniliselt Rootsis Idres. Sinna oli kogunenud sisuliselt kogu Eesti laskesuusatamine, et laagri lõpus komplekteerida MK ja IBU Cupi koondised. Mina olin selles laagris eelisseisus, sest olin eelmise aasta teenete eest MK koha automaatselt kätte saanud, teiste saatus sõltus katsevõistlustest. Seetõttu võisin vähe julgemalt laagris toimuvaid treeninguid võtta ja ei pidanud muretsema, et keha võistluspäevadeks ära ei taastuks.
Laager oli lugeja jaoks igav. Ma ainult treenisin, sõin, olin massaažis või magasin. Muuks seal aega ei jäänudki ja tegelikult poleks eriti ka jaksu olnud. Esimesed trennid lumel mõjusid unerohuna, ei mäleta, et oleks nii sügavalt lõunauinakuid enne maganud. Lisaks kurnasid arendavad trennid suusa pealt lihaseid, mis leidsid kasutust ilmselt viimati märtsis, sest laagri esimestel päevadel oli hommikuti tunne, nagu oleks rongi alla jäänud. Aga mida aeg edasi, seda edukamalt keha olukorraga kohanes ja kaks nädalat osutus piisavaks ajaks, et koordinatsioon ja lihased suusaliigutusega harjuks.
Tegelikult valetan, kui ütlen, et ainult treenisin. Isadepäeval pidasime laagris olevaid isasid meeles ja selle puhul küpsetasin neile kaneelirulle.
Tundub, et jõud hakkab pärast õlaoppi lõpuks ilmet võtma. Jõusaalis olen teinud korraliku edasimineku.
Mulle sobis, et looduslikku lund polnud. Treeninguid sai teha vaheldusrikkalt.
Ilmaga meil vedas, vähemalt minu arvamuse kohaselt. Loodusliku lund küll polnud, aga kunstlumerada oli ideaalne. Temperatuurid tõusid päeval mõne plusskraadini, öösel üljuhul langes kergesse miinusesse. Enamikel päevadel säras päike ja sademed tahkel või vedelal kujul jäid pigem üksikuteks kordadeks. See hoidis kunstlumeringi suurepärases seisus, aga mis veelgi parem, metsarajad olid joostavad. Vaheldust trenni tegemiseks jagus ja 2,5 nädalat pisikeses Idre külas ei visanudki üle.
Ujumiskoht polnud päris sellises seisus, nagu oleks oodanud. Jää oli nõnda paks, et enne andis kivi alla, kui jäässe auk tekkida jõudis.
Aga kui väga tahta, siis õnnestub. Tegelikult oli ujumiskohani joosta päris pikk tee ja kui juba sinna mindud, siis tuleb eesmärk saavutada. Ujumist rakendasin nendel hommikutel, mil treening algas hiljem ja ujumistiiruks aega jagus.
Relvaga hakkasin laagris vaikselt sõbraks saama, märgid kukkusid tavapärasemalt kergemini.
Katsevõistlused ja kummaline ilm
16.-17. novembrini jõudsid kätte mõne sportlase jaoks saatuslikud päevad. Eesti sportlaste jaoks katsevõistlused, rootslaste jaoks kohalikud meistrivõistlused. Need, kes tahtsid MK-le või IBU Cupi koondisesse pääseda, pidid võistlusteks kohale tulema. Erandi sain vaid mina, aga sellest hoolimata oli starti minek mulle oluline. Mis saaks olla parim trenn kui võistlus?
Esimesel päeval oli kavas lühike individuaal. Kui individuaali eelsel õhtul oma jooksuringi tegin ja suusaraja äärde sattusin, tabas mind üllatus. Tavaliselt oli kunstlumi õhtuti kerge miinuskraadi mõjul kõvaks ja kiireks muutunud, kuid nüüd oli see täiesti pehme sulalumi. Temperatuur ei olnud miinuspoolele läinud ja ilmateadet vaadates ei kavatsenudki see sinna suunas liikuda. Panin end peas valmis kannatusterohkeks ja pikale venivaks võistluseks.
Individuaali hommikul jooksule minnes oli tõusnud tuul, mis hakkas suisa tormi mõõtmeid võtma. Koos tuulega olid kohale jõudnud ka miinuskraadid. Üsna pea jõudis määrdemeestelt meieni info raja olukorrast, kunstlumi oli kivikõva ja üleni jääs.
Meeste võistlus oli enne naisi. Telepildist vaadates tundus olukord hirmus, üksteise järel maandusid mehed kurvides turvavõrkudesse, kes kaotas kukkudes relvaraskuse, kes lõhkus kepi. Tundus, et kannatuse asemel tuleb minna lihtsalt püsti jääma.
Foto autor Brit Maria Tael. Vaatepilt staadionile oli sellel hommikul imeilus, aga suusarajale oleks suuskade asemel lihtsam uiskudega minna.
Kui meeste sõit lõppes, alustati kohe naiste pealelaskmisega. Keset pealelaskmist ütles mulle treener Indrek, et ma ei stardiks. Nimelt olid paljud selle jäise rajaga oma suusad ära rikkunud ja mul poleks mõtet hakata sama enda omadega tegema. Kuna tugevat trenni oli vaja siis palusin, et mulle tehtaks kiirelt valmis trennisuusad, millega startida.
Olud rajal olid ohtlikud ja korraldajad otsustasid enne naiste starti raja masinaga üle käia, et see tatsuks lume veidigi pehmemaks. Kui rajamasin ringi läbi sõitis, oli lumi ideaalne! Peagi tuli start ja ma läksin võistlema teadmisega, et mulle on ette valmistatud niikuinii kehv paar, tiirudes on tuule tõttu rohkem õnnemäng ning lõppude lõpuks mingit kaalu sellel võistlusel pole. Proovin teha lihtsalt ühe hea trenni.
Start käis ja asusin uhama. Suusk töötas hästi ja taipasin, et mulle on siiski ette valmistatud võistluspaar. Aga vahet polnud, pärast rajamasinat on lumi kõvasti pehmem ja suusasõbralikum. Arvestades jalgadesse kuhjunud laagriväsimust, ei julgenud ma väga kiirelt alustada ja endalegi ootamatult sai esimene ring kerge vaevaga läbi. Esimeses tiirus paistis tuul olevat sama, mis pealelaskmisel, aga ühe halva päästmise tulemusel kogusin trahvi. Jätkasin reserveeritult sõitmist, et püsti tiirus oleks lihtsam tuulega võidelda. Aga kasu sest polnud, lasin 3. Nüüd läksin juba närvi ja tõstsin tempot. Tuju aitas üleval hoida konkurentides möödumine, tajusin, et liigun hästi. Viimastes tiirudes kogusin veel trahve ja lõpuks sain kokku 6x45sekundit. Motivatsiooni end pildituks sõita selliste trahvide juures polnud, aga käiku ma ka välja ei lükanud. Finišijoone ületasin esimese naisena, üsna pea kukkusin kolinal tahapoole, sest minu järgselt olid rajale lastud n-ö eliiti kuuluvad sportlased.
Olgugi, et 6 trahvi on üle mõistuse palju, ei olnud ma pettunud. Sõitsin välja neljanda suusaaja, mis arvestades minu pingutusastet, oli üllatavalt hästi. Ja kui midagi taga nutta, siis neid vigu, mis lamades lastes tegin, sest püsti on minusugusel pikal hernekepil niikuinii raske tuulega võidelda.
Foto autor Brit Maria Tael
Sprint
Sprindipäeva hommikujooksule minnes oli maa veel must, aga tagasi tulles kattis seda mõne sentimeetri paksune lumekiht. Selle jooksutiiru ajal olid avanenud taevaluugid ja ilm oli otsustanud kostitada meid paksu lumesajuga. Totaalselt teised olud võrreldes individuaali päevaga, vähemalt oli tuul raugenud.
Laagri viimasel päeval tuli lõpuks lumi maha.
Jällegi startisid mehed enne ja ma sain rahulikku hommikut nautida. Kui meeste sõit lõppes, liikusin staadionile ja alustasin soojendust. Sellist lennukust, nagu eelmisel päeval, enam ei olnud, värske lumi oli suusad justkui raja külge liiminud. Nagu sellest vähe, hakkas tuul jällegi tõusma. Kui individuaalis puhus see pidevalt, siis sprindi päeval käis see hooti. Õnneks sain püssi peale lastud rahulikel momentidel tänu millele saaks vajadusel lihtsamini parandusi teha.
Lõpuks sain rajale ja alustasin võistlust. Esimene tõus enam nii kergekäeliselt ei tulnud kui eelmisel päeval, sest lumi vajus läbi ja oli aeglane. Ka keset pikka laskumist rauges hoog nõnda vaikseks, et pidi kiirust juurde lükkama. Aga sellele vaatamata tundsin end hästi ja kangestust ei tekkinud.
Esimesse tiiru sattusin tuulevaiksel hetkel, tundus isegi vaiksem kui pealelaskmisel. Aga parandusi tuule suunas tegema ei asunud, sest kipun niikuinii sinna suunda vigu tegema ja las see pilt jääda siis natuke teise äärde. Tabasin kõik märgid ja sain rajale tuhiseda. Ikka veel polnud rõvedat tunnet tekkinud ja sõita oli isegi et mugav. Enne püstitiiru võtsin viimase tõusu pisut rahulikumalt, et laskmine ladusmalt sujuks ja ma ei peaks seal hingeldamisega tegelema. Tiiru jõudes olin jälle meeldivalt üllatunud, tuulevaikus! Igaksjuhuks platseerusin kahe tüdruku vahele, et nad mulle tuulekotti teeks, kui keset laskmist mõni iil peaks tekkima. Aga nii kui matile maandusin, lõpetasid mõlemad laskmise ja ma jäin keset tiiru üksi. Laadisin relva ja siis tuli rets puhang. Analüüsisin kiirelt olukorda ja otsustasin selle tuuleiili ära oodata, sest kaua see ikka kesta saab? Aga see ei kavatsenudki lõpetada ja mul ei jäänud muud üle kui alustada laskmist. Esimene tabas ja siis proovisin stoppida teise märgi juures, aga püssitoru väreles metsikult. Ei õnnestunud mul õiget momenti tabada ja teine lask läks mööda. Selleks hetkeks olin tiirus juba liiga kaua olnud ja edasi lihtsalt kõmmutasin ning viiest kukkusid alla vaid kaks märki.
Nüüd olin küll paganama nukker ja läksin oma trahviringe tiirutama. Alla ma ei andnud ja pingutasin lõpuni. Viimase ringi sõitsin nendest kolmest kõige kiiremini, aga see polnud piisav, et oma trahve tagasi sõita. Lõpetasin alles 12. positsioonil ja olin sügavalt pettunud. Sõiduaeg polnud enam nii raju kui eelmisel päeval ja laskmine, see oli kõike muud kui see, milleks igapäevaselt harjutan.
Vaene Indrek sai kohe minu emotsioonirahe osaliseks kui teel määrderekka poole mulle ette sattus. Ta aitas mul asja pisut adekvaatsemalt analüüsida ja andis mõista, et sellise tuulega ei olekski olnud võimalik pihta lasta, niigi ime, et need kaks kukkusid. Ühtlasi rahustas ta mind sõidukiiruse osas, mulle pandi alla lihtsalt suvaline suusk, mis ainult teoorias võiks värske lumega klappida, aga mis ei pruukinud olla üldsegi hea.
Foto autor Brit Maria Tael
Kojusõit
Kohe pärast sprinti viskasime asjad auto peale ja põrutasime sadama poole. Ööseks jäime sadama läheduses hotelli ja hommikul istusime päevasesse laeva.
Uus avastus minu jaoks: DFDS Rootsi laeval on jooksulint ja reisipäev ei löönudki treeningplaane sassi!
Koju sõidan siiski rahulikuna. Laager õnnestus väga hästi, sain kõvasti trenni tehtud ja nende treeningute pealt väga korralikud võistlused. Kindlasti oleks pilt teine, kui oleksin võistlusteks värskust kogunud. Nädalavahetuse laskmine pani muidugi muretsema, aga siinkohal oli pigem tegu halva õnnega. Laagri üldine laskmine oli selle ettevalmistusperioodi edukaim ja ma pole nii palju puhtaid tiire selle aastanumbri sees veel teinud kui viimase kahe nädala jooksul. Seega kas ma olen maailmakarikaks valmis? Ei, aga kõik minu võimuses on tehtud ja nüüd ei jää enam muud teha kui anda võistlustel endast parim.
Eestis saan olla nädala ja katsun selle aja jooksul prioritiseerida treeninguid ning režiimi, seejuures proovin jätta igapäevaolme tagaplaanile. Sellest, kas see mul õnnestus ja millised on Kontiolahti esmamuljed, sellest juba järgmises blogis!
