Eelmisel nädalal maabusime laskesuusa perega Austriasse, Hochfilzeni. Maailmakarika sari jätkus uutel radadel ja loomulikult andis see lootust, et ehk sobivad sealsed tingimused mulle paremini või leidub mul suusapargis mõni rakett, mis just sealse lumega imesid teeb.
Läänerindel muutusteta
Enne Hochfilzeni minekut lasin teha põhjaliku vereanalüüsi, et leida vastuseid minu olematule suusakiirusele. Vastused viitasid küll kergele väsimusele, aga arvestades koormust, mis võistlemine niikuinii kehale tekitaks, ei tohiks need olla kehva vormi takistuseks. Ainus mis minu usku enda võimetesse kahandas, oli hemoglobiini näit, see oli minu normaalsusest 15 ühikut madalam.
PILT 1: (autor Greta Külvet) Võistluseelsel lahtisõidul tundin end hästi. Treener Indrek sõitis tugeva ringi minu järgi ja kui küsisin, et kuidas tundus siis vastati okei. Tema pilk muidugi reetis tegelikust ja rahul ta kindlasti selle ringiga polnud.
Eluolu Austriamaal
Hochfilzeni majutus sedavõrd eriline polnud, et selles siin pikalt pajatada. Lihtsalt eelnevad aastad oleme Austrias olles ööbinud mingis super uhkes hotellis, nüüd elasime apartmendis ja kaasas oli oma kokk. Nii ilmselt hakkabki sellel hooajal olema, alaliidul rahaliselt pitsitab ja pappi enam uhkete hotellide alla suvalt ei loobita. Minul vahet pole, peaasi, et oleks piisavalt ruumi ja kõht täis.
Hommikuujumisega oli meie majutuse juures keeruline. Ühtegi suuremat jõge või veekogu läheduses polnud ja tuli kasutada loomingulisemat lähenemist. Mõned ojad seal ümbruses voolasid, aga selleks, et ojas kümbelda saaks, oli vaja selle vee taset pisut tõsta. Selleks ehitasin kivides ette paisu ja nii sai hommikuujumise (õigemini suplemise) probleem lahendatud. Loomulikult võiksin rakendada külma dušši, aga aastatega on need hommikuujumised nii toredaks traditsiooniks saanud, et lihtsalt tahan oma keha šokeerida välistes tingimustes.
PILT 2: Hommikuujumiseks kohti Hochfilzenis polnud. Et veetaset mingis suvalises ojas tõsta, ehitasin paisu.
Ilmaga meil vedas. Pooltel päevadel saime kogeda midagi, mida pole pea kuu aega nautida saanud, see oli päike. Jah, päikeselisi päevi oli nii Eestis kui ka Skandinaavias, aga kesk-Euroopa päike on midagi enamat kui lihtsalt 4h päevavalgust.
Võistluspäevad
Hochfilzenis olid kavas sprint, jälitus ja teade. Kindel oli see, et kolmest stardist tuleb kaasa teha 2, kui sprint õnnestub, saab maadelda ka jälituses.
Läksin sprinti sõitma kui puhtalt lehelt. Proovisin mitte kaasa võtta seda ebakindlust, mis Kontiolahti minus tekitas. Nii hommikuvõimlemine kui soojendus kujunesid hästi ja endiselt ei viidanud miski halvale vormile.
Startisin 10. naisena, mis oli hea positsioon rajale pääsemiseks. Kurvid olid sahatamata ja oma aega võistlemiseks ei pidanud pikalt ootama. Sõitsin esimest ringi enda aruga pigem tugevamalt, sest lamades laskmiseks pole tarvis jalga säästa. Pääsesin puhaste paberitega ja sain 2. ringil sõita minu ees startinud ning trahviringi kogunud tšehhitari tuules. No ei saa aru mis kala on, sirgetel osadel rapsisin nagu segane, aga tema tuules oli rakse püsida, tõusudel seevastu sain ta kätte. Kas tõesti pole minu tõukes taga piisavalt võimu?
Püsti tiiru jõudes hakkas tekkima kerge väsimus ja lisaks kogusin ka ühe trahviringi. Ka minu ees olev tšehh sai trahvi ja jällegi sain temaga koos ringile asuda. Sama jama, sirgetel jäi temaga vahe sisse, vahet vähendasin tõusudel. Finisheerisin 10st naisest 5. kohal ja juba eos ei viidanud see heale tulemusele. Nii oligi, lõpetasin 1 trahvi juures 44. kohal ja mu maailm varises vaatamata sellele kokku, et pääsesin jälitusse.
PILT 3: (autor Greta Külvet) Sõidu osas ma järeleandmisi sprindis ei teinud. Kahjuks ei kajastatud minu pingutus kuidagi protokollis.
Jälitus
Sprindile järgnes taas vestlus minu treeneriga ja ühise arutelu tulemusel tundus mõistlik lihtsalt võistelda. Seejuures saan kõige audentsemal viisil kasvõi oma laskmist harjutada.
Usk endasse oli jälle kadunud ja läksin starti tujutult. Sõidus tegin kindlasti järeleandmisi, sest parim mida püüda andis oli punktikoht ja see mind ausalt öeldes nii väga ei motiveerigi.
Lamades õnnestusid tiirud hästi, pääsesin puhtalt. Püsti lasin 2+1, kõik vead üsna napikad. Ja nii nagu alustasin, nii ka lõpetasin- tujutult. Ma polnud isegi enam pettunud, lihtsalt tuim.
PILT 4-5: (autor Greta Külvet): Sõitsin jälitust tujutult. Viimasel ringil oli suht suva, kas lõpetan 45.-47. positsioonil. Targem tundus jalga hoida teate päevaks.
Teade
Hommikujooksule minnes andis 2 päeva võistlemist ja võistluseelsed lahtisõidud keres tunda, sellist vurtsu enam sees polnud. Aga võtsin seda päeva märksa tõsisemalt kui jälitust, sest Eesti tüdrukute keskmine tase on piisavalt hea, et võidelda viisakate kohtade eest.
Olen harjunud startima 2. vahetust, mis oli minule sisse söövitanud teatepäevaks teatava režiimi. Aga mängisime oma tetatemeeskonnas vahetused ümber ja nüüd olin mina 3. vahetus. Tegin pealelaskmise ja soojenduse ära, aga aeg venis kui teosammul. Elevust algava sõidu ees pärssis tugevalt Susani sooritus, ta oli suutnud koguda 2 trahviringi. See selleks, kõigil juhtub, aga mind üldse ei motiveerinud teadmine, et pean hakkama maid jagama tagumise otsa neidudega.
Sain oma vahetuse üle eel-eel viimase naisena, minu ees Sloveenia tüdruk. Tüdruk, kellest võiksin isegi jalagangreeniga füüsiliselt üle olla. Aga võta näpust, ei olnud see midagi nii lihtne, alles esimese ringi lõpuks sain temast mööda.
Vajasin esimeses tiirus ühte varu ja jällegi läksin ringile nii, et see Sloveenlanna oli minu ees. Teise ringi lõpuks olin taaskord temast möödunud, aga siis korraldasin püstitiirus üsna aeganõudva etenduse. Esmalt jätsin üles 2 märki ja alla sain need 3 varuga ehk üks vale kalkulatsioon ja ka mina oleks Eestile trahviringi kogunud. Aga nii morbiitseks asi siiski ei läinud ja JÄLLE sain seda Sloveeni tüdrukut püüdma asuda. Vahe oli korralik, aga kinni ma ta püüdisin. Vahetuse andsin siiski üle endiselt eel-eel viimaselt kohalt, sest vahepeal oli mingi kasahh pihta lasknud ja nende positsiooni upitanud.
Johanna tegi oma ära ja tõstis Eestit pisut, seega lõpetasime 15. kohal.
PILT 6: (autor Greta Külvet) tõus oli ainus osa kus konkurentsi pakkuda suutsin.
PILT 7: (autor Greta Külvet) kogu võistluse vältel saatis mind see Sloveenia tüdruk, kellest peaksin igas olekus pea jagu üle olema.
Inimene harjub kõigega ja nii harjusin ka mina teadmisega, et olen s*tt. Seega mingit suurt negatiivsete emotsioonide tulva enam pühapäeval ei järgnenudki. Tegutsesin edasi eesmärgiga saada paremaks, juhtugu see varem või hiljem. Suurte pettumuste foonil, teen teinekord kõrvalekaldeid plaanist, käitun emotsioonide ajendil. Kas elan oma viha välja jõusaalis või staadionil, mis veel hullem, jään voodisse kassima või lähen välja (peole). Nüüd ma lihtsalt tegin plaanipärase õhtutrenni, igav eksole.
PILT 8: (autor Greta Külvet) Olgu see aasta alanud nii nagu on, eelmise hooaja teenete eest oleme nii mina, kui mu treener Indrek ja loomulikult Eesti laskesuusa naiste teatevõistkond valitud aasta sportlaste nominentide sekka. Ja ärgem unustagem Jakobit, kes on nomineeritud noorsporlase kandidaadiks. Nii et mine viska hääl laskesuusa perele.
Lootus on lollide lohutus ja sportlasena võin loll olla (olin ju trennis kui tarkust jagati)
Tänaseks oleme juba Prantsusmaal ja sean vaimu valmis selle aasta viimas(te)eks startideks. Jah, jällegi olen möödnu peast pühkinud ja alustan puhtalt lehelt. Endiselt loodan, et seisund muutub, rajaprofiil ja olud sobivad mulle paremini ning hooldemehed leiavad suusa alla maagiliselt hea lahenduse.
Aga sellest, kuidas oma aasta maailmakarikal lõpetan, sellest juba uuel nädalal!
PILT 9: Teel Pranstusmaale. Selleks, et keha 8h sõidu tõttu ära ei hääbuks, tegime Zürichis trenni ja lõunasöögi peatuse. Lõunasöök oli Hochfilzenist kaasa pakitud, mille üks komponent oli keedumuna. Asusin seda staadioni kõrval usinalt koorima.
