Tuuli Tomigase suusablogi: üllatused Soomes

Kontiolahti pole ilmselt ühegi laskesuusataja lemmikuim võistluspaik. Tavaliselt on see etapp esimeses trimestris ja siis on sellel laiuskraadil pime, külm ja kõle.

 

Olukorda ei teinud lihtsamaks asjaolu, et Eesti tiim ööbis kaks nädalat mökkides, mis asusid paksus metsas ja olid staadionist 30 minuti pikkuse autosõidu kaugusel.

Ega mökkides elamisel miskit häda polegi, lihtsalt jalutamine ja muu liikumine on asukoha tõttu pisut raskendatud. Joosta sai vaid edasi-tagasi sedasama teed mööda, kust mökkide juurde pääses, ja tee ise oli plusskraadidega jõhkralt mudane, miinuskraadidega lumine. Seega üldjuhul kujunes päeva tippmomendiks staadionile pääsemine. 

 

PILT 1: kodutee metsamajja


PILT 2: Ma pole kungi TT tiimi bussi nii mustana näinud. Bussi pesime Kontiolahti perioodi jooksul 3 korda, aga nii kui metsa sõitsime, oli tehtud töö justkui maha visatud raha. Buss sai metsateel sekunditega uuesti mustaks.


PILT: 3 Üks esimesi asju, mida Kontiolahtisse jõudes tegime, oli hommikuujumiseks sobivate tingimuste loomine. 


PILT 4: Paremat pilti ei taibanud ma jäädvustada, aga luksuslikust hotellist oli asi kaugel. Pesema pääses läbi õue. Duširuumi ennast seal ei köetud, aga kraanist tuli sooja vett, et polnud häda miskit. Väikestest ebamugavustest olenemata see elamine isegi meeldis mulle, ruumi jagus ja olime eemal kärast-mürast.



PILT 5-6: Tuba oli pikalt kütmata olnud ja soojenedes ärkasid talveunest massiivsetes kogustes kärbsed (konkreetsetel piltidel on vaid väike osa nendest). Kärbsehorde oli vaja kuidagi hävitada. Neid moosikärbseid piitsaga efektiivselt nottida ei olnud võimalik. Palun kõigil kodus mitte järele proovida, aga appi tuli võtta deodorant ja tulemasin.


PILT 14: Loodust oli metsamaja ümbruses palju. Loodusdokumentaali väärilisi vaatepilte sai kogeda ka toas. Nägime vahetult pealt, kuidas kärbes ämblikuvõrku kinni jäi ja ämblik kärbse sisu omale sisse kugistas.

 

Kontiolahtisse saabusime viis päeva enne esimest starti. Olgugi, et korraldaja palus tiimidel mitte liiga vara tulla, oli meil selleks põhjendatud vajadus, sest suusatada oli tarvis. Kuna nädalasel kodusel perioodil suusatada ei saanud ja treeningmaht kukkus üsna alla, siis alustasime Kontiolahtis kohe keha sisse töötamisega, et see suusaliigutuse kiirelt omaks võtaks. Võistluseelselt tegime 2 tugevamat trenni, mille järgselt võiks keha võistlemiseks valmis olla. 


PILT 7: Esimese MK-etapiga käib kaasas igasugu tilulilu. Esmalt tuleb ära teha materjalikontroll, kus hinnatakse võistlusvarustuse reeglitele vastavust ja sellel olevate reklaampindade mahtu. Lisaks tuleb teleülekannete jaoks teha mõned fotod ja klipid.


PILT 8 (autor: Reiko Kolatsk): Enne pildistamist ütlesin fotograafile naljaga, et see on viimane kord kui ta MK-l mind naeratamas näeb. Hiljem tuli välja, et see polnudki nali.

 

MK-sari algas segateadetega. Mul polnud suurt tahtmist seda võistlust kaasa teha ja minu soovidele tuldi vastu. Põhjus oli lihtne, ma ei tahtnud tulevaste startide nimel kurnata keha pehmel ja aeglasel rajal võistlemisega. Alguses tundus see valik üsna egoistliku otsusena, mu süda isegi valutas selle tõttu. Aga üsna pea sai selgeks, et võib-olla polnudki minu otsus niivõrd rahvavaenulik…

 

Olen koondise viimane number

 

Minu MK-karussell algas naiste teatega, kus esindasin Eestit teises vahetuses. Olgugi, et võistlus algas üsna hilja, suutsin päeval hästi toimetada ja keha oli õhtul suureks pingutuseks valmis.

 

Regina tegi vapustava esimese vahetuse ja sain teate kätte 4. naisena, 3. koht kohe minu ees. Ideaalne positsioon. See tähendab, et mul oli võimalus sõita kiireimate tuules, mis üldjuhul mulle probleeme pole valmistanud. Palju raskem oleks tagaotsast hakata üksinda pusima ja kukkuda niiöelda mugavustsooni tiksuma.

 

Panin kohe Tšehhi tiimi 2. vahetuse sõitjale Davidovale järele ja esimene sirge tunduski kõik toimivat. Kui platoo lõppes, järgnes sellele pikk kiire laskumine, mille lõpus tekkis mul Davidovaga sisse vahe. Kangutasin enda arust korralikult, aga Davidova ja nüüd juba ka üks noor ja väle rootslanna Sara Andersson vajusid eest. Algas tõus ja ma surusin end neile järele. Seinatõusu otsas olin neil veel kannul, aga niipea kui algsas tiirueelne platoo, jõudsid nad iga tõukega must kaugemale ja kaugemale. Sel hetkel lõin pisut käega ja ei hakanud hammastega neist kinni hoidma, sest enne laskmist pole mõistlik end punasesse ajada. 


PILT 9 (autor: Reiko Kolatsk): Esimese laskmiseni tundus kõik veel kontrolli all olevat. 

 

Okei, tiiru jõudes olin Eestit kukutanud, aga tabasin õnneks kiirelt kõik märgid ja olin valmis nüüd eelmisel ringil juhtunu tasa tegema. Kühveldasin, kuis jaksasin, aga ei suutnud ees olevatele lähemale jõuda, vastupidi, hoopis mina olin see, kellest mööduti. Olin kindel, et asi on suusas. 

 

Nimelt suusk, millega võistlesin, on olnud teistest minu suusapargis olevatest peajagu üle. Olen sellega sõitnud enamus starte alates Oslost (märtsi algusest) ja see suusk on selle aja jooksul kõvasti vatti saanud. On aja küsimus, millal see puruneb, sest ühel suusal oli kant kergelt lahti tulnud. Kui panna suusad kindlatesse jalgadesse, st et katkine osa jääks välisküljele siis ei takista see kuidagi sõitmist. Kartsin, et nüüd tabas mind see hetk, kui suusk lagunes täielikult. Mul polnud niikuinii aega jääda suusapõhju analüüsima ja seega pidin edasi uhama.

 

Püstitiirus vajasin kaht varupadrunit ja kukutasin Eestit veelgi. Vähe sellest, tiirust välja sõites käisin veel käpuli.

 

Tegin viimase ringi lõpuni ja andsin teate üle 11. positsioonil, seejuures olin juurde kaotanud  pea poolteist minutit. Katastroof! Õnneks tegid teised tüdrukud korralikud vahetused ja suutsid meid siiski lõpus positsiooni võrra tõsta.


PILT 10 (autor Reiko Kolatsk): Tõus oli ainus osa, mida sõita mõistsin.

 

Minu suuski analüüsides selgus, et kant ei olnud rohkem lahti läinud, mistõttu tekkis uus teooria. Kuna seda suuska on palju võistlusteks ette valmistatud, siis võis olla tõenäoline, et see on lihtsalt liiga palju kuuma triikrauda saanud. See seletaks seda, et alguses, kui suusa all töötas vedel määre, toimis see hästi, aga kuna vedel määre kulub kiirelt, siis üsna pea hakkas see kiiruses järeleandmisi tegema. 

 

Olin endast väljas, aga mulle müüdi kiirelt maha mõte sellest, et suusk on süüdi. Töötasin edasi ja kaua patja nutma ei jäänud. Panin vaimu valmis individuaaliks.

 

PILT 11: Olenemata pettumusest töötasin edasi ja usaldasin plaani. 

 

Individuaal ehk küsimusi on rohkem kui vastuseid

 

Ka individuaal toimus õhtul. Jäin oma päevase ettevalmistusega rahule, keha ei olnud uimaseks muutunud ja pealelaskmine sujus ladusamalt kui teates. 

 

Kõik tundus sel päeval klappivat, rada oli üsna kiire ja kõva, täpselt selline, mis mulle sobib ja pealegi oli mul nüüd all uus suusk.

 

Panin stardist ajama tugevas tempos, et platoo osa võimalikult kiirelt läbida, küll pikal laskumisel ära taastun. Tõusu võtsin mõõdukalt, et jalga pikal distantsil mitte liiga vara happesse ajada. Kõik tundus hästi, aga minu optimism hääbus kiirelt, kui lasin esimeses tiirus kaks trahvi. 

 

Sain tiirust välja sõites teada möödalaskude tagamaad. Nimelt oli tuul võrreldes pealelaskmisega ära kukkukunud ja tegelikult oleksin pidanud reageerima enne laskmist parandustega. Mis seal ikka, nüüd tuli rajal vihasemalt panna. 

 

Üsna kiirelt taipasin, et minu mõistes “kiire” sõit pole kaugeltki kiire, sest teise ringi lõpus möödus Lampic, kes startis minust tervelt minuti hiljem. Kuna kohe järgnes püstilaskmine, siis talle sappa ma ei haakinud. Lasin nulli ja jätkasin võistlust segaduses. Jälle sõidan ma müstiliselt aeglaselt, kellegagi sammu pidada ei jõua ja kiiremini ka sõita ei oska! 

 

Lasin ka kolmandas tiirus puhtalt, aga neljandaks tiiruks olin hakanud väsima, mistõttu silme ees virvendas ning põrutasin mööda kaks padrunit. Suurest mängust olin kaugelt, aga võitlesin lõpuni, sest ikkagi juba viimane ring. 


PILT 12 (autor Reiko Kolatsk): Sõidukiirus oli nii kohutav, et selle juures ei päästaks isegi pihta laskmine.

 

Finišis olin pettunud, aga siis ei olnud ma veel sõiduaegadega kursis. Kui kõik olid lõpetanud ja analüüsist vaatas mulle vastu müstiliselt suur sõidukaotus, vajus mu süda saapasäärde. Ma ei lonkinud, ma ei tundnud end otseselt halvasti, kuidas see sõidukaotus nii suureks sai minna? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

 

Olin mentaalselt maapõhjas ja pettumusest välja saamine võttis rohkem kui ööpäev. Selge oli see, et võistlemine mind antud situatsioonis paremaks ei tee ja ausalt öeldes ei elaks ma enam mentaalselt üle järjekordset ebaõnnestunud võistlust. Otsustasime treeneriga sprindist loobuda.

 

Võtsime minu võistlused üksipulgi lahti ja jõudsime järeldusele, et suurimad kaotused tekkisid just kergetel osadel. Tõuse olin sõitnud hästi. Suusk pole kindlasti olnud parim, aga kurja juur oli ilmselt siiski laugete osade tuimalt sõitmises. Põhjus ei saa olla funktsioonis, pigem on tegu lihasväsimuse või magava närvisüsteemiga. Mis iganes see probleem ka poleks, vaja on leida värskust ja särtsu ning seda me viimastel Kontiolahti päevadel taga ajada püüdsime. Tehtud said ka vereanalüüsid, ehk annavad sealt saadud tulemused mingeid vastuseid.

 

Olen nukker, olen segaduses. Aga ma ei ole alla andnud, töötan plaanipäraselt. Olen kindel, et see jama laheneb kiirelt. Hochfilzenis stardin, eks paistab, mis suunas seis liikuma hakkab.


PILT 13: Kontiolahtist lahkudes jätsin hüvasti meie majutuse “kurja valvekoeraga”. Kutsale sai kahe nädala jooksul eesti keeles selgeks õpetatud istumine ja käpa andmine. 

 

Aga sellest, mis mõtted ja tunded mind Hochfilzenis valdavad, sellest juba uuel nädalal. Seniks maagilist jõuluperioodi!

 

Tuuli Tomingas Kontiolahtis
Sulge

Loading ...
Meie veebileht kasutab küpsiseid. Kasutades veebilehte, nõustute küpsiste kasutamisega. Vaata täpsemalt
Sulge
Sulge