Pole siin ammu miskit pajatanud. Ausalt öeldes ei osanud ma enne millestki tegelikult rääkidagi. Mõtlen siinkohal siis täpsemalt teemat, mis meediaski palju kõneainet on tekitanud ehk “mis on lahti Tuuli sõiduvormiga?”
Hooaja algus oli katastroofiline. Ma pole kogunud ainsatki MK-punkti, rääkimata minu potentsiaalist pihtalaskude korral, sest potentsiaal puudus. Mõistagi muserdas see olukord mind räigelt, aga kuna treeningutel ühtegi olematu vormi märki ei esinenud, siis uskusin ja töötasin edasi.
Viimane piisk karikasse oli Oberhofi MK-etapp pärast jõulupausi. Jõulupaus ise oli minu mõistes treeninglaager ja see õnnestus suurepäraselt. Järgisin režiimi ülima hoolikusega, treenisin targalt ja tiirudes mõtlesin iga lasu läbi, et lohakust mitte sisse treenida. Jõululaagri ja Oberhofi vahel tulin korra Eestisse ja nagu kodus ikka, siis kippus sel ajal režiim pisut lappama. Õnneks soosisid võtmetreeninguid head ilmad ja trenni mõttes midagi kodusel perioodil tegemata ei jäänud. Seega sõitsin Oberhofi optimistlikult. Aga see pagana Oberhof kukkus lõpuks välja senistest startidest kõige hullemini.
PILT 1: Jõulud treeninglaagris. Ei midagi erilist ega glamuurset, otse trennist õhtusöögile.
PILT 2-3: See jõulupausi aeg on sportlikus mõttes üks õudne aeg. Pühad riburadapidi, peod peo otsa. Et sportlikus mõttes võimalikult vähe enda keha rivist välja viia, tähistasin perega kõik sündmused ühe istumisena, nii jõulud, aastavahetus kui ka mu sünnipäev. Loomulikult oli see tohutult tore ja lõbus päev ning mis peamine - esimesed pühad minu uues kodus!
Ma isegi ei tea, mitmendana ma sealse sprindi lõpetasin, ma ei tunne nii suuri numbreid, aga fakt oli see, et sedasi ma mentaalselt edasi võistelda ei suutnud ja ainus, mida tahtsin, oli kodu. Koju ma pääsesin, aga mitte oma tujude tahtel, vaid hoopiski selleks, et selgitada välja minu halva vormi tagamaad. Lendasin üheotsapiletiga Eestisse ja lootsin, et ei pea tagasi tulema.
Õnneks või kahjuks pidin. Spordiisu taastus üsna ruttu ning visiit arsti juurde andis kinnitust, et lahti pole minuga miskit. Tegin Eestis koormustesti, vereproovid ja südameuuringu. Vereproov oli enam-vähem ehk sportimist ei takistanud, süda oli korras ja koormustestil tegin elu parima tulemuse. Võta näpust,järelikult simulant!
Mis seal ikka, tuli nina MK poole tagasi keerata.
Kas ma olen tagasi?
Tegelesin kodusel perioodil väga tõsiselt enda mentaalse poolega. Eneseusk võistlusolukorras oli tohutult räsida saanud ja ma ütleks, et see oligi minu Oberhofi ebaõnnestunud sõidu üks peamiseid probleeme. Et Oberhofi sarnast situatsiooni Anterselvas ei tekiks, võtsin oma aju korralikult pihtide vahele.
Ei tea, kas aitas mind aju programmeerimine või tõesti otsustas füüsiline vorm end avada, aga saan väita, et Anterselvas oli vana Tuuli tagasi. Okei, ma oma “olen tagasi” olukorraga ei pääsenud isegi jälitusse, aga sõiduaeg meenutas eelmise aasta hiilgeaegu. Ühest küljest andis see lõpuks enesekindlust, teisalt tegid kogutud trahvid nukraks. Mis seal ikka, teade oli veel ees.
PILT 3-5: Autor: Reiko Kolatsk. Anterselva sprindi sõiduvorm hakkab juba minu hiilgeaegu meenutama!
Ajalooline naiste teade
Mul ei olnud teatesõidu päevaks erilisi ootuseid, tahtsin vaid enda rolli etendada nii hästi kui võimalik. Mind pandi kolmandasse vahetusse, Regina ja Susani järele. Olukord võttis teise maigu, kui Regina andis Susanile vahetuse üle kõrgel 7. kohal ja Susan suutis esikümne kohta hoida.
Pääsesin rajale konkurentide seltsis, mitte uhkes üksinduses, nagu mõnikord on juhtunud. Kõrgusest tingituna hoidsin end pigem tagasi, aga tajusin enda üleolekut võrreldes rajal olevate naistega. Tiirus korjasin 1+2 varu, mida on ideaalse soorituse puhul pisut palju, aga vähemalt ei käinud ma trahviringil, nagu mul Anterselva teadetes läbi ajaloo juba kombeks on saanud. Viimasel ringil püüdsin ees oleva ukrainlanna kinni ja möödusin temast, korraga polnud mul enam kedagi, keda kiskja kombel rünnata, ja sõitsin vahetust üle andma üksinduses, mistõttu jäin pisut mugavustsooni. Andsin vahetuse üle kõrgel 5. kohal, tegin suurepärase sõidu ja kaotasin maailma kiireimale naisele Lampicile vaid 15 sekundit! Hiljem ma muidugi kahetsesin seda mugavustsooni langemist viimasel ringil, sest vahetuse parimast sõidust ja korralikust auhinnarahast palju puudu ei jäänud.
Johanna tegi oma ära ja tõi Eesti finišisse meie ajaloo kõrgeima MK teatesõidu kohaga ehk seitsmendana. Lõpuks üks õnnestunud võistlus!
PILT 6: Autor: Reiko Kolatsk. On uhke olla osa Eesti ajaloo parimast MK naisteteatest! Ja minu poolt esimene õnnestunud võistlus sellel hooajal.
MM-iks viimase lihvi andmine ja suts EM-il
Nüüd jäid MM-ini loetud päevad ja ees ootas aasta oluliseim periood ehk MM-iks viimase lihvi andmine. Treenima jäime Anterselvasse, aga TT tiimil oli ammu planeeritud mõned päevad laagrit teha Martellis, kus toimusid Euroopa meistrivõistlused. Sinna oli vaid 2,5h sõitu ja tugevaid trenne on igal juhul parem teha võistlusnumber seljas kui üksi metsa vahel nikerdades. Niikuinii oli Eestil stardikohti üle ja kedagi me oma “kontrollvõistlusega” ei riivanud.
Kolmapäeva hommikul tegime veel treeningu Anterselvas, sõime lõuna ja põrutasime Martelli. Plaanis oli kaasa teha reedene sprint ja laupäevane jälitussõit. Kuna minul starte sellel hooajal ülemäära palju kogunenud ei olnud, siis püüdsin end nendeks päevadeks nii palju kokku võtta kui võimalik.
PILT 7: Meie majutuse rõdult avanes selline sürrereaalne vaade. Martell oli jube mägine piirkond, kuskil rahulikku jooksutiiru teha ei kannatanud. Õhtusteks jooksutiirudeks sõitsin 20min kaugusele alla linna.
Usk enda võimetesse hääbus kiiresti, kui neljapäeval sai võistlusradadel lahtisõit tehtud. Mis asi see Martell siis on? Rajaprofiil pole nagu midagi tapvat, aga kus on hapnik? Sain lahtisõidu ajal sõna otseses mõttes “haamri”. Sealne kõrgus pole Anterselvaga võrreldes nüüd midagi erakordset (1700m), aga mingil põhjusel seal lihtsalt ei tule õhku peale ja keha sureb täiesti ootamatult ja äkitselt välja.
Oi, kus ma olin ettevaatlik reedesel sprindipäeval. Alustasin targalt, et jumala eest haamrit ei saaks. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks sai minu ülevõim teiste sportlastega võrreldes ja hakkasin aina julgemalt sõitma. Need paganama 1+2 trahvi tiirudes nurjasid taaskord seisundi realiseerimise. Lõpetasin 15. kohal, see oli pettumus, aga vähemalt olin sõitnud välja päeva teise suusaaja ning seejuures kaotasin kiiremale vaid sekundi.
Võimalus EM-il oma hooaega tulemuse näol päästa nurjus, sest jälitusõidus pääsesin rajale alles 1.30 hiljem. Liiga suur vahe esiotsaga, et TOP-i pääseda. Aga hea trenn igal juhul ja selle mentaliteediga ma stardikoridorist välja tuhisesin. Juba esimesel ringil noppisin hulganisti konkurente ja usk retsilt positsiooni kasvatada tõusis… Kuniks esimese tiiruni,kus lasin kaks trahvi ja läksin nukralt (aga vihaselt) oma ringe tiirutama. Sain tagasisideks, et lasud olid kõik ilusti koos, lihtsalt vale koha peal ja pean kindlasti sihikuparandusi tegema.
Teisel ringil noppisin jälle konkurente ja tiiru tulles platseerusin 19. kohale. Tegin parandused ja märgid kukkusid. Kõva tõus ning jahtisin kiskja kombel konkurente edasi. Püstitiirud õnnestusid ideaalselt ehk edasi ma enam ühtegi trahvi ei kogunud. Avastasin end viimasele ringile minnes korraga päris esikolmiku lähedal olevana ja kaugemal ees paistis esimene koht. Ma ei tea, mis ajuosaga ma seal hapnikuvaeses keskkonnas mõtlesin, aga mina vaatasin seda esimest kohta (ehk Baibat) kui sihtmärki ning kukkusin kühveldama. Raiusin nii kuis suutsin, möödusin kolmandast ja teisest kohast ja proovisin vahet Baibaga vähendada. Aga 2.-3. koha tüdrukud said selle raja lihtsama osa minu taga rahulikult tuules tiksuda ning kui rada hakkas vaikselt finiši suunas ülesmäge kerima, rauges mu jõud ootamatult. 2.-3. koht möödusid ja mina rapsisin, mis rapsisin, keha ei tulnud kaasa. See oli nii paganama valus moment, nagu lapselt oleks komm käest võetud. Sõitsin üle finišijoone neljandana.
Miks ma, kurat, ei võinud lihtsalt 2.-3. koha tüdrukute taga tuules jõudu koguda ja alles finišisirgel rünnata? Need oleksid ja poleksid, valus!
Teoorias olukorrale otsa vaadates, sigavinge! Sõitsin 15. kohalt end neljandaks ja pealegi tegin päeva parima sõidu (kui stardiaeg maha võtta). Aga teisalt, ma olin võistluse ajal korra juba teisel positsioonil olnud…
PILT 8: Olenemata kõigest oli EM vägev. Näitasin head sõidukiirust ja lahkusin siiski auhinnatud 4. kohaga!
MM on läbi?
See suts Martelli tasus end igati ära. Kogusin ilusa tulemuse ja kuhjaga eneseusku. Järgnevad päevad pidime pisut rahulikumalt võtma, et siis värskelt jälle vormi timmima asuda. Nautisin “mahalaadimispäeva” täiega. Võistlusjärgsel päeval oli plaanis rahulik suusatamine ja õhtul jõusaal. Mõlemas trennis tundsin end suurepäraselt, keha oli kerge ja jõusaalis rammu jagus. See päev läheb tõenäoliselt ajalukku kui minu hooaja 2024/2025 tippvormi päev.
PILT 9: Päev, mis jääb ilmselt minu 2024/2025 aasta tippvormiks. Rahuliku hommikutrenni tegin suuskadega Austria piirile ja see tähendas 5km järjest mäkke suusatamist. Olen seal korduvalt käinud, aga nii kerge pole sinna kordagi sõita olnud.
Esmaspäev oli meil puhkepäev ja ma ärkasin pärast santi ööd kehva enesetundega. Öine pulss oli olnud erakordselt kõrge ja aimasin halvimat. Päeva peale keeras olemine eriti kehvaks ja kulminatsioon saabus järgmisel öösel ränga köha näol. Köha ei lasknud mul sekunditki magada ja arvan, et sama juhtus minu kõrvaltoa naabritega. Olin haige ja korralikult.
Nii palju valu ja kurbust. Olin ju lõpuks tagasi oma parima sõiduvormi juures, teadsin täpselt kõiki detaile, mida enne MM-i veel lihvida plaanisin ja nendel on nüüd kriips peal... Kõik need suvised maksimaalselt rõvedad trennid, mida kannatasin ühe eesmärgi ehk MMi nimel, need kõik on nüüd vastu taevast lennanud. Elu keeras end pea peale.
Ma polnud lihtsalt tõbine, olin paduhaige. Iga hingetõmme õues justkui põletas minu hingamisteid, olin jõuetu, tahtsin üle kõige magada, aga köha tõttu ei saanud ka seda teha. Palaviku osa ei oska hinnata, sest ma lihtsalt ei kraadinud end, aga kuna külmavärinad ja kummahood eksisteerisid, siis ilmselt ka palavik.
Kõva muti kombel püüdsin end ka tiiru vedada, kõige hullemal päeval tegin neli seeriat ja pakkisin seejärel relva kokku, sest ma lihtsalt ei jaksanud püssi käes hoida. Voodis pikutamine oli ebameeldiv, sest see tähendas köhahoogu ja kõige haigemad päevad möödusid piineldes. Istusin isolatsioonis, sest halvim, mis juhtuda saaks, on oma tiimikaaslaste nakatamine. Nii see eluke veeres, oma hotellitoa, mida ma vihkasin, ja õue, kus ma ülemäära palju olla ei jaksanud, vahel.
PILT 10: Et toale vaheldust saada, käisin jalutamas. Kui kõik muu tundus paksu musta masendusena, siis vähemalt Anterselva loodus oli hingemattev.
PILT 11: Olen Anterselvas nii palju viimasel ajal olnud, et minu Iphone arvab, et see on mu kodu.
Tänaseks olen jalad alla saanud ja usk MM-i õnnestumisse on õrnalt tärkamas, võib-olla MM ei olegi minu jaoks veel läbi. Kuna nüüdseks suudan juba öösel magada ja eluvaim on tagasi, siis keerasin nina kodu asemel Lenzerheide poole. MM-i startidega on nii, et, neid vaatab päev korraga, hetkel ei julge küll midagi välja lubada. Fakt on see, et olen nõrk ja tõenäoliselt EM-i vormi enam minust välja ei pigista.
Aga MM-i muljetest juba järgmine kord. Elame veel!
