Tundmatu pätt sõi Östersundis Tuuli Tomingase toidu ära

Sattusin sportima spordifanattidest treenerite Aita ja Tõnu Pääsukese käe alla. Edasine elu on keerlenud peamiselt just treeningute ja laagrite ümber. Kuna ma ei talu suhteliselt püsimatu inimesena üksluisust, olen treeningute vahele proovinud elu jooksul pikkida igasugu väljakutseid ja uusi hobisid. Seetõttu võib mind kohata nii koolipingis, kergejõustikustaadionil, lumelauaga mäest alla kihutamas kui ka hobuse seljas. 

 

Sellest kevadest asutasin endise koondise peatreeneri Indrek Tobrelutsuga oma tiimi - TT tiim. Naljatades võib öelda, et selle uppuva laevaga olid valmis kaasa tulema veel Susan Külm ja Robert Heldna, kuid tegelikult asi nii drastiline pole. Tiimi asutamine oli loomulikult mõnevõrra riskantne tegevus, sest oma ettevalmistuse eest pidin hoolitsema 100% ise, leidma vahendid ja võimalused, et kvaliteedi osas järeleandmisi tegemata talveks valmistuda saaks. Aga me olime valmis riskima, sest meil on koos super vinge punt, kellel on ühised eesmärgid ja kes särasilmselt usuvad Indreku nägemust treeningute ülesehituse osas. Eneselegi üllatuseks on minusse ja meie tiimi uskujaid meeldivalt palju. Nüüdseks saan väita, et tiimi ettevalmistus on sujunud suurepäraselt ja just tänu toetajatele, kes selle meie jaoks võimalikuks tegid. Üks minu ja tiimi suurimaid toetajaid on Topauto, kes andis meile võimaluse murevabalt mööda Euroopat ringi reisida Citroën Spacetourer bussiga, kuhu mahume kõik koos oma asjadega mugavalt ära. Topautoga koostöö on olnud ülimalt meeldiv, mitte ainult nende poolt tagatud võimaluse tõttu, vaid nende meeskonna siirus on see, mis südame soojaks teeb. See on ka põhjus, miks ma just siia blogi kirjutama sattusin.

 

Topauto annab Tuuli Tomingas Tiimile üle Citroën Spacetourer bussi

 

Alustuseks on kirjutada tohutult palju, aga võtan võimalikult lühidalt kokku meie Östersundis oleku aja.

 

Östersundi saabumine ja esimesed trennid

 

Mina ja Indrek saabusime Östersundi teisipäeval lennuga Eestist. Robert ja Susan, kes pidid oma MK-koha koondise katsevõistlusel välja võitlema, tulid samal päeval tiimi bussiga Norrast. Kuna Indreku siinolekut ei kompenseerita, siis majutati koondis hooldetiimiga hotelli ja Indrek, kes viimasel hetkel omale elamist orgunnima asus, elab meist 15 km eemal sõna otseses mõttes metsaonnis. Metsaonn on kõigi võimalustega ja väga armas, aga WC-s ja pesemas peab ta käima üle õue asuvas kõrvalmajas. Sportlastel on siiski vesi majas ja söök laual ning ainus mure on see, kuidas meie treenerihärra hakkama saab. 

 

Indrek Tobrelutsu elamine Östersundi MK-etapi ajal

 

Esimesele maailmakarikaetapile eelnevad päevad on saginaterohked. Tuleb korda ajada kogu logistiline ja tehniline pool. Sellega tegelevad peamiselt hooldetiimi liikmed. Sportlaste tagada on see, et nad käiks ära materjalikontrollis, teeks telepildi jaoks vajalikud protseduurid ja oleks treeningutel nii füüsiliselt kui vaimselt 100% kohal. 

 

Kuna olen harjutanud terve ettevalmistusperioodi oma tiimis Indreku käe all, siis esimesed trennid tiirus olid veidi konarlikud. Meie koondise peatreener Fjodor Svoboda ja abitreener Daniil Steptšenko pole minu treenimisega eelnevalt kokku puutunud ja neil puudub aimdus minu tüüpvigadest ja eelistustest laskude näitamise osas. Emotsionaalse inimesena reageerin tugevalt oma halvale sooritusele ja selle vältimiseks on Indrekul välja kujunenud omad nipid. Õnneks kohanesin nii mina nendega kui treenerid minuga ja koostöö sujus ilma suuremate vangerdusteta. 

 

Võistluseelsetel päevadel testitakse ka suuski, et vähendada koormust võistlushommikuteks. Iga ilma, lumestrukuuri ja raja seisundi korral libisevad erinevad paarid ja nende väljaselgitamine võtab palju aega. Sellega tegelevad peamiselt küll määrdemehed, aga ka sportlased proovivad treeningute käigus erinevaid suuski, sest isegi kaal ja tehnika mängivad siinkohal rolli ja lõppotsuse võistluspaari väljaselgitamise osas teeb üldiselt siiski sportlane ise. 

 

Testin suuski

 

Laskesuusatamine on tohutult populaarne, telepildi ja meedia kajastusel on väga mõjus roll. Seega on kehtestatud igasugustele reklaamidele ranged reeglid. Võistlusvarustusel olev reklaampind on piiratud ning et starti pääseda, peavad sportlased enne läbima materjalikontrolli. Kui varustus hooaja vältel ei muutu, piisab esmasest kontrollist, aga kui mingid logod või elemendid muutuvad, tuleb see kontroll läbida uuesti. Selle käigu võtsime ette neljapäeval, kaks päeva enne starti. Pääsesime läbi mõningate mööndustega, kaelasallilt tuli paar logo välja lõigata. 

 

Materjalikontroll Östersundi MK-etapil

 

Kuna tegemist on siiski ohtliku spordialaga, laseme 22-kaliibriliste relvadega, mille tabamus võib olla surmav, on ka relvadele eraldi läbivaatus nii materjalikontrollis kui stardile eelneval ajal. Relvad kaalutakse, mõõdetakse päästiku survet (peab olema vähemalt 500g) ning visatakse pilk visuaalselt peale, et kõik oleks ohutu ja nõuetele vastav. Stardieelse relvakontrolli eesmärk on sarnane - et kõik oleks ohutu ja nõuetele vastav, juhuks kui keegi on otsustanud kavaldama hakata, pannes sihikusse optikat või kerides päästikut kergemaks. Stardieelset materjalikontrolli saab teha pealelaskmisele eelnevast ajast kuni 15min enne startide algust. Soovitav on see teha võimalikult vara, et kõrvalekallete korral jõuaks võimalikult kiiresti reageerida. Nii on juhtunud ka minul. Näiteks eelmisel aastal olid transpordi käigus minu relva päästikukruvid järele andnud  ja survetugevus ei vastanud nõuetele. Õnneks jõudsin ilusti kruvid paika keerata ja edukalt võistelda. Nüüd Östersundis tabas meid esimeses relvakontollis taaskord ebameeldiv üllatus, sest Susani relv ei vastanud nõuetele. Tema relva kaba oli sedasi ehitatud, et päästik polnud piisavalt sügaval ja kujutas väidetavalt ohtu. Vaene Susan oli suvi otsa harjutanud just selle kabaga ja nüüd siis oli vaja leiutada viis, kuidas puust osale lihtsalt midagi juurde ehitada. Selle õhtuse ajaviite võttis Indrek enda kanda, kasutas mingi tahenevat möginat, et päästikut ümbritsev ala nõuetele vastavalt ära katta. Järgneva päeva uuel katsel saigi Susan kontrollist läbi ja pidi kiiresti kohanema selle väikese muudatusega.

 

Relvakontroll Östersundi MK-etapil

 

Võistlustele eelnevatel päevadel tabasid mind veel paar intsidenti. Kui eelnevatel päevadel oli Östersund kostitanud meid vihma ja lörtsisajuga, siis neljapäeva hommikul üllatas hotelliuksest väljudes mind tihke lumevaip. Asusin rõõmsalt oma tavapärasele hommikujooksutiirule, kui ootamatult kadusid jalad alt ja järgmine hetk maandusin kõva pauguga kuklaga vastu jäist asfalti. Nimelt oli see kena lumevaip katnud salakavalalt peegelsileda jää, mida ma kuidagi karta ei osanud. Korjasin oma kondid kokku, analüüsisin olukorda ja jätkasin jooksu. Päeva lõpus hakkas see pauk endast märku andma. Küünarnukkidele tekkisid sinikad ja kael oli pisut kange. Õnneks midagi tõsist ei juhtunud ja võistluste ettevalmistust see õnnetu vahejuhtum eriliselt ei mõjutanud.

 

Kukkumine hommikujooksul

 

Teine kurioosne juhtum toimus hotellis. Nimelt on mul kujununud välja must-be toidud, mida hotellides tihtilugu ei pakuta. Nendeks on näiteks kohupiim ja teatud puuviljad, mida olin varunud ka siinsesse, hotelli koridoris asuvasse külmikusse. Reedest söömaaega tahtsingi täiendada just omale meelepäraste asjadega, mida läksin külmkapist tooma, aga mida seal polnud, olid minu varutud söögid. Eeldasin, et tegu on eksitusega ja keegi on need kogemata kuhugi viinud. Jätsin külmikule sildi ja lootsin, et peagi täitub kapp minu rändama läinud kraamiga. Hiljem saabus minu Facebooki postkasti sõnum, et meiega samas hotellis olevate poolakate toit on samuti kaduma läinud ja et üks nende tiimi liikmetest oli märganud enne ringi luusimas mingit kahtlast meest, kes astus uksest sisse, tegi omale kohvi, kadus hetkeks külmkapi juurde ja veidi hiljem kõndis sirge seljaga hotellist välja. Hotelli personaliga suheldes selgus, et ilmselt oli tegu vargusega ja oma toitu ma enam ei näe. 

 

Külmkapp, kust varastati mu söök

 

Üldine sportlase elu võistluste ajal midagi glamuurset pole. Kõik keerleb selle ümber, et olla võimalikult heas seisus enne algavaid starte. Äratus-jooks ja võimlemine-söök-hommikutrenn-söök-õhtutrenn-söök-magamine. Vahele pikime muud kohustused, kellel kaugtöö, kellel õpingud ja kes kerib niisama telefonis. 

 

Sportlase glamuurne elu võistlustel

 

27.11 individuaal

 

Tuimus, külm ilm ja käpikute äpardus

 

Tavaliselt olen hooaja esimese maailmakarika stardi eel üsna ärevil. See aasta valitseb minu hinges tuimus. Ei teagi, kas asi selles, et hakkan võistluskarusselliga harjuma või avaldab veel mõju seljataga olev pikk treeninglaager.

 

Individuaaldistantsi hommikul valitsesid krõbedad ilmaolud. Temperatuur ise polnudki teab mis eriline, aga siin põhja pool on -10 C kõvasti karmim kui Kesk-Euroopa mägedes. Seda enam, et sellel aastal pole ma sääraste temperatuuridega veel kokku puutunud ja keha on hetkel paras külmavares, siis sooja hoidmisega oli tükk tegu. Laskesuusatajate üks põhiprobleeme on külmemate ilmade ajal näppude soojas hoidmine, et laskmise ajal päästmine ja kassetide vahetus normaalselt sujuks. Ka telepildis pole haruldane nähtus, kui sportlased enne lasketiire kätega vehivad või sõrmi raputavad, see ongi just selle jaoks vajalik, et veri sõrmedesse jõuaks. Külma ilma trotsimiseks pakkisin end korralikult sisse ja otsustasin startida käpikutega, mille enne esimest tiiru raja äärde oleksin visanud. Aga mis mul võistluse ajal loomulikult meeles ei püsinud, olid need kuramuse käpikud. Esimesse tiiru tulles avastasin, et lisaks keppide ära võtmisele pean tegelema veel ühe lisaelemendiga. Kaotasin selle mähkimisega mõned väärtuslikud sekundid ning virutasin ühe lasu veel mööda kah. 

 

Kuna distants oli pikk, vajavad sportlased ergutuseks jootmist. Mind ootas juba 2. ringil ees väike turgutus. Jootmist me treeningutel ei harjuta ja pudeli haaramine ning sageda hingamisrütmiga neelamine pole just igapäevane tegevus. Õnneks pudeli haaramisega probleeme polnud, aga see lonks, mida alla neelata kavatsesin, peatus mu hingamisteedes ja korraks tabas mind paanika, et lämbun. Ära ma siiski ei lämbunud ja blokeeriv vedelik õnnestus mul ilusti välja köhida. Ega midagi, pärast neid äpardusi tuli edasi võidelda. Järgnevalt kulges võistlus suuremate tagasilöökideta, kui mitte arvestada seda, et laskumistel olen ikka paras käpard. Kes minu käekäiguga on tuttav, see teab, et maadlesin eelneval aastal tõsiselt jalakrampidega. Jalgadega, mis minu tahtele ei allu, on väga keeruline laskuda. Seega on jäänud laskumistele minnes sisse põhjendamatu hirm, olgugi, et kevadel sai krampide vastu ette võetud operatsioon ja praegu pole nendega mingit probleemi. Võistluse lõpetasin 41. positsioonil ehk jäin esimesena punktidest ilma. Ega ma neid punkte ise väga taga ajagi, aga maailmakarika koondtabelis on need lõpuks määravad. 

 

Annan ERRile intervjuud peale esimest maailmakarika võistlust

 

28.11 sprint

 

Streikiv autouks, lukus riietusboks ja dopingukontroll

 

Hommikul sättisin äratuskella 6.30-ks, järgnesid traditsiooniline hommikujooks-võimlemine ja söök. Uimase inimesena kulub mul enda sättimisele rohkem aega kui teistel ja kuna minu start oli varasem, otsustasin staadionile teistest varem minna. Hotelli eest korjas mind peale Indrek, kes ise oli teel staadionile, et alustada suuskade testimist. Kohale jõudes haarasime bussist asjad ja hakkasime staadioni poole kiirustama, kui buss otsustas meiega mitte koostööd teha. Külm ilm ja väikesed kivikesed ukse vahel olid tekitanud olukorra, kus küljeuks lihtsalt ei sulgunud. Meil polnud aega sellega tegelda ja kutsusime kohale Roberti, kes autolukksepa rolli üle võttis. Väike okas hinges läksime omi toimetusi tegema. Riietusboksi juurde jõudes avastasin, et uks oli lukus. Võti oli jäänud meie koondise abitreeneri taskusse ja minu plaan varem valmis sättida ei läinud läbi. Väljas oli üpriski krõbe ja nii ma siis tšillisin WC ja määrderuumi vahel, et kuskilt vähegi sooja leida. Õnneks jõudsid peagi ka teised ja sain siiski oma toimetamised tehtud. Tuli minna võistlustele eelnevasse relvakontrolli ja pealelaskmisele. 

 

Võistlust otsustasin alustada taas oma kurikuulsate käpikutega. Seekord hoiatasin meie koondise füsioterapeuti, et viskan enne lasketiiru käpikud talle (ta seisis soojendusalas, mis asetses täpselt enne lasketiiru). Esimeselt ringilt tulles nägin, kuidas ta juba avasüli ootab, pusisin kindad käest ja viskasin need nii täpselt, et tal õnnestus need hoo pealt peaaegu kinni püüda. Sõrmed olid soojad ja esimene tiir sai läbitud puhaste paberitega. Teise tiiru eel piisas mõnest käteringist, et veri taas sõrmedesse jõuaks, paraku eksisin esimesel lasul ja kaotasin sellega potentsiaalse rahalise koha. Lõpetasin võistluse pettumusega, laskmise osa oli okei, aga sõidukiirus vastas Östersundis oldud aja seisundile - tuim. Lõpetasin võistluse 37. kohaga, avasin sellega küll punktiarve, aga jällegi valitses hinges pettumus. Tahan ju olla tipus, nagu teised minu generatsiooni tüdrukud Anett Kontaveit ja Katrina Lehis. 

 

Aga võistlusega mu päev veel ei lõppenud. Finišikoridoris ootas mind dopingukontrolli ametnik. Olla "väljavalitu" on suhteliset tüütu, sest vereproovi ja finiši vahele peab jääma vähemalt 2h. See tähendab, et peale sõita enamasti ei saa, ametniku vaateväljast ei tohi hetkekski kaduda. Nii ma siis tegin ära oma intervjuu, vahetasin riided, haarasin oma taastusjoogi ja läksin dopingukontrolli keskusesse oma aega täis ootama. Õnneks sain ajatäiteks enne ära anda oma uriiniproovi, pärast mida jäi veel tunnike ootamist. Seekord kulges aeg üllatavalt kiiresti ja peagi sain tagasi hotelli.

 

Dopingukontroll Östersundi MK-etapil

 

Kuna võistlusgraafik on tihe ja treenitust ei tohi selle juures alla lasta, ootas mind õhtul ees jõusaalitreening. Muule ajale poleks see järgnevaid võistlusi silmas pidades mahutanud. Järgmine start ootab mind juba tuleval neljapäeval, kui kavas on taas sprint, õnnestumise korral jälitus ja pühapäeval on siin Östersundis viimane võistlus ehk teatesõit.

 

Uue sissekande teen pärast teise etapi võistlusi. Võib-olla läbi õnne-, võib-olla läbi kurbuspisarate. Mis on kindel, huvitav on kindlasti!