Tugevamana (ja täpsemana) tagasi!

Toimetasin autosõidu ajal keskendunult arvutis aru saamata, et oleme vahepeal Austria-Šveitsi piiri ületanud. Kui olime Šveitsi territooriumil 10 minutit viibinud, tuli minu telefonile teade, et olen kasutanud ära pea kogu oma telefonipaketi kuukrediidi, mille maksumus pani tugevalt vandesõnu neelatama. Mu arvuti oli telefoni abil netiga ühendatud ja see imes kiirelt meeletu summa. Mis seal ikka, panin nukralt arvuti kaane kinni, lülitasin telefonist andmeside välja ja hakkasin tuimalt aknast välja vaatama. 

 

Lõuna tegime kiirtee ääres asuvas Burger Kingis. Burger maksis umbes poole rohkem kui mujal ja ausalt, võin vanduda, et selles burgeris oli raha maitset tunda. Kohvisõltlasena vajasin kõrvale ka turgutust cappuccino näol. Tass oli pea sama suur kui viinapits ja pärast selle lonksu alla neelamist jäin tassipõhja nukra ilmega vaatama, mispeale andis Indrek ka oma tassi mulle. Kena fakt, selle toidukorra ajal jõin siis 10 euro eest kohvi. 

 

 

Kui kere tangitud, jätkasime sõitu. Õhtuks olimegi Prantsusmaal, võistluskeskusest 10 km eemal, rajus suusakuurortis La Cluzas. Ega seal väga koroonat ei tuntud, mekas elu kees, afterski pidudel käis korralik andmine. Küla ise asetses mägedest ümbritsetuna maalilisete vaadete keskel, kus iga nurga peal suusakeskused. 

 

Esimene trenn ja vetsudraama

 

Esimene trenn Prantsusmaal oli sissejuhatava suunitlusega. Tutvusin raja ja tiiruoludega. Juba trenni oli vaatama tulnud rohkem rahvast kui mõne muu MK-etapi stardipäeval kokku. Grand-Bornandis ametlikult lasketiiru pole ja see oli sinna püsti pandud vaid võistluste ajaks. Seega lasketiiru kohal oli seikluspark ja suusarajad looklesid sõna otseses mõttes läbi inimeste hoovide. Rada ise on väga tehniline, suuri tõuse küll pole, aga tõusunukid ja sillad nõuavad targalt sõitmist. 
 

Esimene trenn Itaalias. Anterselva asub Austria piiri juures, suusarada mööda saab Austriasse sõita

 

Sportlaste ja hooldetiimi alas oli vaid üks päris WC, ülejäänud olid sinna võistlusteks kohale toodud. Esimesel trennipäeval olid kohaletoodud WC-d lukus ja ainsa olemasoleva käimla järjekord oli enne treeningu algust üsna pikaks veninud. Nii jäin ka mina oma kergendamise tungi tõttu trenni veidi hiljaks. 
 

Võistluspäev

 

Võistluspäeva hommikul oli enesetunne normaalne, ei ühtegi märki peatsest fiaskost.
 

Staadionile jõudes oli rada juba paksult pealtvaatajaid täis. Sisimas tekkis kerge ärevus, aga ma nautisin seda täiel rinnal, sest publik annab võistlustele hoopis teise maigu. Sellist vaatepilti nägin viimati 2020. aasta veebruaris, pärast mida on tribüünid enamasti tühjad või hõredavõitu olnud.

 

Kui päev enne starti olid teisaldatavad WC-d juba lahti ja sai murevabalt oma toimetamised seal korda ajada, siis võistluspäeval oli olukord teine. Teisaldatavate WC-de torud oli ööga jäässe läinud, potid ajasid üle nii, et kogu tualeti põrand uppus. Seega nende kasutamine oli välistatud ja taaskord tekkis selle ühe WC taha pikk järjekord. Selle olukorra tõttu olin soojenduse alustamisega veidi hiljaks jäänud ja teha oli vaja veel ka relvakontroll, kus oli ka pikk rivi närviliselt ootavatest sportlastest. Kontrolli sattusid kuidagi eriti uimased tegelased ja relva ülevaatus võttis tavapärasest poole kauem aega. 

 

Kui oma toimetused tehtud sain, oli juba pealelaskmine alanud. Tegin paar pauku paberisse ja läksin sooja tegema. Midagi nendest asjade venimisest ei juhtunud ja kere sai ilusti soojaks sõidetud. Lõpus tegin veel paar seeriat kontrolliks ja oligi aeg tormata suusaboksist läbi, käia korra enne võistlust end kergendamas ja minna stardialale. 

 

Aga mida ma jälle soovitud ajagraafikuga teha ei saanud, oli WC-s käik, sest järjekord oli meeletu. Viskasin siis kogu selle lageda võistlusala väljale pilgu peale, kas leidub mõnigi põõsas või nurgatagune, kuhu meeletu rahvamassi pilgud ei ulatuks. Ainus, mis silma hakkas, oli kellegi hoov, mis sattus hooldetiimi alasse. Vabandan tagantjärgi selle kodu omanike ees, aga mul ei jäänud tõesti muud üle, kui nende kuuri taga oma toimetamised korda ajada. 

 

Edasi siis tormasin starti, viimased käeringid ja tuli asuda võistlustulle. Alustasin kontrollitult ja tiiru tulin suhteliselt värskelt. Viskasin pilgu tuulelippudele, mis olid minu analüüsi kohaselt samas asendis nagu viimane pealelaskmise seeria ja alustasin laskmist. Ja juraki, virutasin 2 padrunit mööda. Tõusin matilt püsti, püha viha täis, selle tugeva emotsiooniga asusin jõuliselt trahviringe läbima. Taipasin, et nüüd tuleb targalt sõita, et püstitiirudes hästi tegutseda. Sõitsin taaskord varuga, et oleks värskust kurvide ja üleminekute läbimiseks ning viimasesse tiiru tulekuks. 

 

Püstitiirus võtsin oma asendi sisse, kõik justkui klappis. Alustasin laskmist trahviga, millele järgnes veel üks ja siis veel üks. Tõstsin pea korra sihiku juurest, et veenduda, kas lasen ikka püstimärki. Jah, tegu oligi püstimärgiga ja jätkasin. Lasin veel ühe mööda… Ainus mõte, mis mind siis tabas - kas tõesti nüüd juhtub see, et lasen elus esimest korda MK-l raua (5 möödalasku), aga seda ikkagi ei juhtunud, sest viimane padrun tabas. Panin siis aegluubis relva selga, haarasin uimerdades kepid ja hakkasin trahviringi poole kooserdama. Olin kindel, et tulen maha, sest kunagi sai omale vannutud, et MA EI JÄÄ MITTE IIALGI VIIMASEKS ja enne tulen maha, kui protokollist oma nime tagantpoolt esimesena leian. Juureldes elumõtte ja kus-maha-tulen küsimuste üle, samal ajal trahviringe tiirutades, olin ammu unustanud mitmendal parasjagu viibin. Tulin siis tunde järgi sealt mingi hetk välja ja asusin viimasele ringile. Siis ma seda veel ei teadnud, aga selgus, et olin jätnud ühe trahviringi tegemata ja finišis oli mind ees ootamas kaks trahviminutit. Viimasele ringile asusin lootuses, et keegi hooldemeestest on kuskil rajal, kellega kiirkorras diskuteerida maha tulemise teemal. Esimese tõusu otsas oligi Kaarel, aga ta oli kuidagi liiga kaugel ja liiga rahva karjumise taustal, et temaga arutama kukkuda. Teise tõusu otsas olevat määrdemeest ma nagu ei näinudki ja lõpuks, kui oli rohkem kui pool ringi läbitud, oli koht, kus seisis Indrek. Kiire arutelu tulemusel soovitas ta mul tungivalt siiski finišini välja vedada. 

 

Lasud lamades- ja püstitiirus. Õnne polnud, mõni teine päev oleks selliselt lastes märgid kukkunud.

 

Finišisirgel võtsin juba keppe käest, joonest üle sõites avasin klambrid, inertsist jalutasin kohe alast välja. Mix-tsoonis andsin kiirelt aru Eesti rahvale ja asusin riietusboksi kõndima. Teel sinna, nähes oma nime tablool viimasena, jõudis mulle kohale, mis just juhtus. Põhimõtteliselt olin šokis. Viskasin oma asjad boksi ja kõigi säästmise nimel hakkasin lihtsalt hotelli poole kõndima, sest, noh…ma pole just kõige meeldivam inimene pärast sellist sündmust. 

 

Jalutasin ja jalutasin ja olin juba poole peal, kui Indrek ja Susan minust bussiga möödusid. Sain käsu bussi hüpata ja allusin. Hotellis viskasin asjad tuppa, vahetasin riided ja läksin taaskord pead tuulutama. Jalutasin pikalt kuni mulle torgatas pähe enda arust hea idee. Jube vastutustundetu sellisel koroonaajal, aga astusin sisse mingisse ettejuhtuvasse baari. Eneselegi üllatuseks oli suusakuurordi lokaalides suvaliste inimestega aja veetmine uskumatult teraapiline tegevus. Nii ma siis veetsin seal mõnusalt oma õhtu, kuni lõpuks tee koju leidsin.

 

Kuna kogu sellest Prantsusmaa MK-st oli jäänud suhu mõru maik, siis palusin tungivalt Indrekut, et me sealt võimalikult kiiresti lahkuks. Nii saigi reede hommikul asjad ruttu kokku pakitud ja asusime teele Itaaliasse, kuhu meil oli niikuinii pärast Prantsusmaa MK-etappi planeeritud laager, esialgu küll alates esmaspäevast, aga õnneks hotellis kohti oli ja saime probleemideta juba varem kohale minna.

 

Järgi oma südant ja süda ütles, et sõida Itaaliasse

 

Aga vaatame asja positiivsemat poolt

 

Äkki pidigi kõik nii minema, sest esiteks saime kaks lisapäeva mägedes, mis on OMi ettevalmistust silmas pidades vajalik. Teiseks kogu see atmosfäär siin Itaalias on lihtsalt imeline. Päike, mäed ja suurepärases korras suusarajad. Juba esimese trenniga tundsin, et elu on ikka elamist väärt. Kuna oleme siin ennegi käinud, on hotelli omanik meile juba peaaegu tuttav ja kogu siinne eluolu üsna kodune. Veedame ka jõulud siin oma väikese TT tiimi perega, enamusele sõidavad ka nende oma päris pered jõuludeks siia. 

 

Sõitsime Itaaliasse Mont Blanc'i läbivat tunnelit pidi

 

Prantsusmaa oligi nõme koht. WC-sid polnud ja nad seal söövad imelikke asju. Iga söögikord koosnes saiast ja meeletust juustuvalikust, isegi hommikusöök. Mina, kes olen läbi ja lõhki pudruusku, ei oska hommikusöögilauas hinnata saia ja selle juures kümmet erinevat kummaliselt lehkavat juustu. 

Ja muide, ma polnudki sprindipäeval viimane, üks Jaapani neiu sai selle au omale. 

 

Elu läheb edasi, timmin Itaalias vormi ja tulen järgmisele MK-trimestrile tugevamana (loe täpsemana) tagasi! Sellest, kuidas mu Itaalias veedetud aeg möödus, saad lugeda juba järgmine nädal. Ole minuga!

 

Vaade La Cluzas-ile õhtusel jalutuskäigul