Õlaoperatsioonist toibuv Tuuli Tomingas: Panen hooaja ettevalmistusel põhirõhu jalgadele

Opist on möödas oma kolm nädalat ja saabunud on hetk, mil võin hakata vaikselt ortoosita ringi käima. Aeg on läinud kähku ja oodatust lihtsamalt. Olin arvestanud, et koormust ma trennides kolme nädala jooksul kätte ei saa ja igapäevaelus toimetamine võib kujuneda keeruliseks. Selles mõttes sujus asi kardetust libedamalt, et koormust olen saanud anda endale väga tublisti, kuigi viisidel, mis on jube tüütud. Igapäevatoimetusi käsi ka oluliselt ei takista, kõigega läheb lihtsalt pisut kauem aega.

 

Olen täitsa rahul oma taastumisega, aga ilmselt ei saa ma siiani aru, kui kaua sellisesse seisu tiksuma jään. Käsi jääb hapraks mitmeks kuuks ja see tekitab palju küsimusi. Millal võin paremat kätt treenima asuda? Millal saan normaalset elu alustada? Kas talvel vormi saamine on üldse reaalne? Kas jõusaali kangiharjutustest võin eluks ajaks suu puhtaks pühkida? Neid vastuseid ei tea mina ega keegi teine, kõik sõltub taastumisest ja vastused annab aeg.

 

Mu isiklik põetaja ehk parim sõbranna. Hariduselt arst ja teab, mis teeb.

 

Inimene kohaneb ikka kõigega

 

Peaks omale tihedamalt meelde tuletama, et inimene on üks jube paindlik tegelane ja mugavaks on tegelikult võimalik harjutada mida iganes. Kahju ainult, et eelkõige harjub ikka laiskusega, aga tegelikult saab sisse söövitada omale ka ebamugavad olukorrad.

 

Opijärgselt oli esimestel päevadel minu suurimaks probleemiks kaelas rippuv käsi. No nii kuramuse ebamugav oli, mingi ollus töllerdab pidevalt jalus, kasutada seda ei saa ja pealegi see aeg-ajalt tuikab. Kõige hullem oli selili magamine. Öösel väsisisid sellest asendist lihased ära ja ajasin end öö jooksul oma viis korda püsti, et kangust vähendada. 

 

Topauto tuli mulle taastumisel appi. Autoga sõitmine on ühe käega keeruline ja selleks, et saaksin oma käigud tehtud, sain Topautolt kasutusse sõiduvahendid, mida on ka ühe käega ülimalt lihtne juhtida.

 

Esimene nädalake sõin turse alandamiseks ja valu leevendamiseks diklofenaki tablakaid, lisaks essad kolm päeva mingeid jube kangeid valuvaigisteid. Nende kangete söömiseks otsest vajadust polnud, aga kartsin, et mitte süües ei pruugi ööunest midagi välja tulla. Need kangemad valuvaigistid sisaldasid oksükodooni, mis on opioid ja mis on kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Lõbus oli tõesti, aga siis kui kolmandal ööl unes totaalset sürri nägin, otsustasin hetkega selle valuvaigisti võtmise lõpetada. Ausalt, selliseid asju, mida unes nägin, pole võimalik ilma aineteta näha.

 

Juba opile järgneval päeval külastasin Maamessi, et tervitada Topauto pere ja maandada pingeid loomi paitades.

 

Teise nädala paiku hakkasin olukorraga kohanema ja ortoosi aheldatud kätt ei pannud enam tähelegi. Kätt võisin küünarliigesest sirgeks ajada ja igapäevaelu muutus seega ka lihtsamaks. Suudan omale isegi soengut teha ja meik on pisut parem kui ilumaailma avastaval pubekal. Olmemaailmas muid muresid polegi, kui vaid rasked asjad jäävad tõstmata ja kapi otsa ma ei pääse. 

 

Kui opile eelnenud soeng liialt ära vajus, võtsin juuksed meeltesegaduses lahti. See oli viga, sest kinni ma neid enam ise ei saanud. See oli parim, mille ühe käega teha suutsin.

 

Selleks, et edukalt spordi juurde naasta ja teatud treeningharjutusi teha, pean opereeritud kätt liigutama, muidu jääb õlg armkoest lihtsalt kinni. Kui õlg jääb kinni, tuleb uuesti opile minna või lihtsalt leppida olukorraga. Liigutada tohin seda vaid kindlates asendites ja katsun siin laveerida ohutu ja ohtliku tsooni vahel. Harjutusi käe liikumise parandamiseks ma oma peaga leiutama hakata ei julge, seepärast külastan tihedalt füsiosid. Praegustel füsio juures käikudel kõigub mu motivatsioon seinast seina. Väga tore on iga käigu juures näha arengut. Teisalt tõmbab tuju alla teadmine, et käsi juba nipet-näpet liigub, aga see seis jääb nüüd mind pikalt saatma. Igal vastuvõtul uurin treeningvõimaluste kohta ja iga kord tõmmatakse mu entukas seal korralikult alla.

 

Füsioterapeudi vastuvõttudel käivad mu emotsioonid seinast seina. Areng on tore, aga entukas tõmmatakse alla.

 

Nahaniitide väljavõtmist ootasin pingsalt. Pärast seda võiks teoorias hakata juba ujumas käima ja külastada isegi sauna. Ka nendest tegevustest võisin suu puhtaks pühkida, sest üks auk õlas valgus niitide välja võtmisel laiali. Nagu oleks kuuli saanud. Auk tõmmati haavastrippidega kinni ja nüüd pean veel oma hommikuujumiste ja muude veemõnudega ootama. Nõme, aga riskima ma ei hakka, pole vaja, et mõni bakter mulle õlga kõnnib ja sinna pesa teeb.

 

Miskit head ka selle jama juures

 

Tavaliselt hakkan aprilli lõpus trenniga vähe tõsisemalt toimetama, lust ja lillepidu on siis lõppenud ja aeg on end töörežiimi tagasi viia. Alustame esimesi laagreid ja käime tavaliselt istutamas. Lähedased jäävad tagaplaanile ja nende kodudes olen siis järjest harvem külaline. See aasta on teisiti, lähedastega olen saanud lõpuks piisavalt koos aega veeta ja mis kõige toredam, ma olen emadepäeval ja parimate sõbrannade sünnal Eestis! Ei teagi, millal järgmine kord selline harukordne võimalus tekib.

 

Palju neid päevi pole, mida saan lähedastele pühenduda. Seetõttu tasub seda ka tähistada ehk tore päev ema seltsis.

 

Erakordne, ma olen Eestis oma parima sõbranna sünnipäeval.

 

Üks väga tore päev oli kui külastasime vanade kamraadidega oma esimest treenerit Aita Pääsukest. Kõigil peale minu jätkus juttu lõpmatult, sest teised tüdrukud on oma eluga kaugele edasi läinud. Minu tegemised on kahjuks või õnneks kõigile teada ja seega olin ma peamiselt kuulaja rollis.

 

Tegelikult olen saanud ka täitsa asjalikke trenne teha. Opp sattus aega, pärast mida peaks päris trenni tegema hakkama ja kuna ma olin aprilli esimese poole suht lõdvalt võtnud, siis proovisin opijärgselt end liigutada nii kuidas võimalik. Kõige turvalisem variant on rattapukk ja seda rakendasin usinalt ka paar aastat tagasi pärast jalaoppi. Vabast tahtest ma seda sõita ei suuda ja esimesed kerimised olid vaevarikkad. No on tüütu! Alustasin 30 minutist ja see tundus igavik. Nüüd kolm nädalat hiljem olen teinud kõva arengu, kuidagi on see ratas minu jaoks sõbraks saanud ja kaks tundi ära kerida pole mingi probleem. Eriti, kui suudan tähelepanu kuhugi mujale juhtida, nt mõnda seriaali vaadates.

 

Esimesed liigutamised, opikoht peab veel jahe olema. Brokoli sobib hästi, kui külmakotid on juba üles soojenenud. 

 

Kuna ratas oli alguses minu jaoks tohutu piinamismeetod, siis olin avatud alternatiivide leidmisele. Päris vahva avastus on jooksulint, millel ma siiski joosta ei tohiks, aga rakendan seda kõnnil. Lindi tõusunurga kerin maksimumini või maksimumi lähedale vastavalt trenni sisule, kiiruse sätin selliseks, et jalad jõuaks veel sammurütmis käia. Tavaliselt on see 6-7,5 km/h vahel. Ja nii ma siis saangi oma olulised trennid tehtud, sest südame paneb selline tatsamine kenasti tuksuma. 

 

Jooksulindil annab suusatajale väga olulist trenni immikat jäljendada. Immikas on suusasammu rütmis mäkke tatsamine, mida ma tegelikult üldse ei salli.

 

Nii ma siis olen siin tiksunud, kerimise saatel vaadanud lõpuni mitmed seriaalid, tatsanud kümnete kilomeetrite kaupa mäkke (arvan, et 100km täitumine pole kaugel) ja teinud rohkem kui iialgi varem keharaskusega kükke.

 

Miks see kõik siis hea on? Kui ma poleks sunnitud otsima alternatiivseid meetodeid, siis treeniksin end vanal heal mugaval viisil. Usun, et praegused trennid arendavad minu võimeid teise nurga alt ja ausalt, elu sees ei tatsaks ma vabatahtlikult jooksulindil mäkke 190 pulsi juures või keriks tundide viisi ratast. Lisaks on minu vasaku käe võimekus jõhkralt paranenud ja ega see vasaku käega kirjutamine ka enam kaugel poleks (olen paremakäeline) :)

 

Haiged jalalihased on praegu tavaline, jalad saavad harjumatul viisil koormust.

 

Inimene tahab ikka seda, mida ei saa

 

Ülejäänud TT tiim on praegu Soomes ja teevad oma traditsioonilist istutamist/esimest laagrit. Selle orjatöö juures pole mitte midagi meeldivat. Hommikust õhtuni möllad metsade vahel, üleni must ja higine. Elamistingimused on üsna askeetlikud, aga see on tagaplaanil, sest võimalikult väikese ajaga on tarvis teenida võimalikult palju raha. See üritus kurnab keha korralikult ära ja paneb iseloomu kõvasti proovile, aga kunagi pole ma seda perioodi nii väga igatsenud kui praegu. Olen oma karjast eraldunud ja tunnen end nagu eksinud hunt. Teenimata rahast on ka natuke kahju, aga eks siis järgmistel aastatel töötan seda innukamalt!

 

Mai lõpus algab TT tiimil laskelaager, millest saan osa võtta vaid endale kohandatud kujul. Püssi õlga suruda ei saa ja laskmine peab veel ootama. Ka füüsilise osa pean omas mullis tegema ja eks siis paistab, mis raskusi see valmistama hakkab.

 

Nii kaua, kui end teistega ei võrdle, püsib meel värske. Üleval hoiavad mind väiksed arengud. Aitavad ka kohustused, mis sunnivad päeva alustama, olgu need siis mis iganes valdkonda puudutavad. Oluline on teadmine, et teen midagi asjalikku ja elu areneb. 

 

Aga praeguseks kõik. Sellest, kuidas mu elu edeneb, saad lugeda juba järgmisest blogist. Püsi lainel!

 

Päike ju paistab ja loodus lokkab. Pole põhjust tuju alla lasta!