Hochfilzen - Tuuli hakkab vormi jõudma

Stockholmi jõudes oli kahe lennu vaheline paus pea 2,5h. Tegin siis aega parajaks ja kooserdasin niisama lennujaamas. Ostsin omale pudeli Cocat ja kujutasin juba ette, kuidas kõnnin värava juurde, istun mõnusalt maha ja naudin seda lennujaamas müüdavat kullahinnaga jooki. Mingil põhjusel oli mulle meelde jäänud, et pean terminali vahetama ja asusin siis enda aruga õigele poole teele, kui järsku avastasin, et kõndisin just turvatsoonist välja. Taipasin koheselt, et midagi on mäda ja viskasin pilgu piletile. Kuramus küll, olingi valele poole teel ja tegelikult polnudki tarvis terminali vahetada. Tuli siis uuesti käsipagasi kontroll läbida, aga ma olin just ostnud omale ju Coca. Kontrolli ees kulistasin ära nii palju kui mahtus ja ülejäänu tuli verd tilkuva südamega ära visata. Olgu, sain siis vitsad kätte ja asusin taas oma aruga õigesse suunda teele. Mingil põhjusel oli mulle meelde jäänud, et vahemaandumine on Amsterdamis, tabloo pealt vaatasin värava välja, väljumise kellaaeg nagu ka klappis. Ainult et Amsterdami lennule minekuks oli vaja läbida passikontroll. Seisin segaduses seal järjekorras, miks pean jälle mingit tsooni vahetama kui korraga möödus minust Susan. Mind vales rivis seisnuna nähes asus ta kohe uurima, et kuhu ma sõita plaanin. Seepeale teatasin enesekindlalt, et Amsterdami värav on seal tsoonis, mispeale ta vaatas mind nagu pooletoobist – me sõidame ju Kopenhaagenisse. Edasi kulgesin Susani sabas, et oma aruga jälle mingit fiaskot ei korraldaks.

 

Milline vastuvõtt hotellis. 

Tõlge eesti keelde: Tere tulemast kogu südamest, kõik laskesuusatamisest osavõtjad Poolast, Eestist, Šveitsist, Koreast ja A1 Telekom Austria AG töötajad. 

 

Hotell

 

Kuu aja jooksul oleme kogenud väga erinevaid majutustingimusi. Koondise katsevõistlustel osalemiseks sõitsime Norrasse. Seal broneerisime tiimiga kogemata majutuse, kus polnud vett. Käia tuli üle õue asuvas kuivkäimlas, pesemisprotseduurid tuli teha kopsikutega. Norra onni jõudes oli maja külm, pliiti tööle ei saanud, sest gaas oli otsas ja vett sulatasime lumest. Askeetlikud tingimused algselt küll ehmatasid, kuid kui saime maja soojaks, poest joogivee hangitud ja pliidile gaasi taha, oli seal tegelikult täitsa hubane ja mõnus.

 

"Luksuslik" elamine Norras

 

Järgmine majutus oli meil Rootsis, kah pigem tagasihoidlik. Olime Susaniga üsna kitsas kaheses toas, kus puudusid asjade hoiustamiseks kapid või panipaigad. Samuti sai söök alatasa just siis otsa, kui meie kõhtu täitma kavatsesime minna. Aga vähemalt oli toas soe, vesi tuli kraanist ja pood oli kiviviske kaugusel.

 

Austrias ootasid meid ees üle ootuste uhked tingimused. Koroona tõttu pidime ööbima 4* hotellis, kuigi algselt oli plaan mujal elada. Meil Susaniga olid suisa eraldi magamistoad, mõlemal laiad kaheinimesevoodid, toas ohtralt ruumi ja söök viis lausa keele alla. Aga tundub, et liiga luksuslikud tingimused mulle ei sobi. Olles 2 ööd maganud selles kuninglikus voodis, tundsin, et madrats on minu jaoks liiga pehme. Nii siis sikutasingi kattemadratsi külje alt ära ja lükkasin selle piraka tüki toa nurka. Tuimal kušetil oli uni palju magusam.

 

Olgu tingimused kui uhked tahes, hotellid jäävad kõledateks alati. Hubasuse ja kodutunde tekitamiseks tõime kuuse tuppa.

 

Lumeparadiisis (SNOWfilzen)

 

Hochfilzen asetseb oma kõrguse ja asukoha poolest seal, kus lumepuudusega üldjuhul probleeme pole. Ka sel aastal on seda valget õnnistust kuhjaga maha sadanud ja esimene trenn saigi seda kõike täiega nautida. 

 

Esimene suusk Hochfilzenis

 

Lumeparadiis Hochfilzenis. Need kaadrid jäädvustasin oma telefoniga.

 

Päev enne starti oli ilmataat nõnda helde, et meeletu lumesadu kujunes isegi probleemiks. Olime oma bussiga teel staadionile, kui enne parajat tõusu oli toimunud avarii, mis tekitas väikest viisi liiklusseisaku. Kui sellest intsidendikohast möödusime, oli hetk enne tõusu bussi kiirus pea olematu ja ees ootas meid lund täis sadanud tõus. Kuigi rattad käisid all ringi, jõudsime peaaegu tõusu otsa välja, mina ja Susan olime iga hetk autost välja hüppamise ja lükkamise valmiduses. Kui kiirus lõplikult rauges ja meie A-rühma stiilis autost välja hüppamine ja lükkamine enam ei toiminud, jäime tõusule seisma. Egas midagi, tuli välja võtta ketid ja nendega pusima hakata. Saime ketid peale ja staadionile jõudsime väikese hilinemisega. Me polnud ainsad, enamus esi- või tagaveolisi autosid olid tõusul hädas, ka meie ülejäänud koondislased. 

 

Tugev lumesadu muutis ka võistluseelse treeningu katsumusterohkeks. Mul oli plaanis tugev lahtisõit, et ennast sprindiks ilusti käima saada. See kujutas endast veidi üle võistluskiiruse 2x 3min suusatamist + tugevalt ühe võistlusringi läbimist (naistel 2,5km). Need lühemad distantsid sõitsin üsna võimsalt, ainult, et hing oli paelaga kaelas ja sõidutunne jube kehv. Võistlusringile minnes panin alguses kohe korraliku hooga ajama, mis maksis mulle pikal tõusul kätte. Nimelt olin nii julmalt üle oma võimete suusatanud, et kangestusin totaalselt poolel tõusul ja kohe nii, et edasi liikuda ei suutnud. Katkestasin oma tugeva ringi, ägisesin ja hingeldasin nagu kala kuival maal oma viimaseid hingetõmbeid tehes. 

Kuna järgneval päeval oli vaja asuda võistlustulle siis sellega ka oma lahtisõidu lõpetasin. Oleks tavaline trennipäev, siis poleks ma iial sedasi koju läinud ning kiirendusi pusinuks nii kaua, kuni endale rahule jääva kiirusega need läbinuks. Sisimas meeletu ebakindlus, sest noh, ma ei suuda ju isegi ühte ringi läbi sõita, mis siis kolme peal saama hakkab.

 

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna - mul oli raske

 

Äpardus vannitoas

 

Ma veendun päev-päevalt aina enam, et olen ikka paras käpard. Nimelt ripub mul igapäevaselt kaelas üks hindamatu väärtusega talisman. See talisman on padrunikujuline ripats, mille kadumine lõppeks minu jaoks sügava leinaga. Hoian seda ilmselt oma kõigist asjadest kõige paremini ja seega võtan selle alati enne jõusaalitreeninguid või juuste pesemist ära, et mitte oma talismani kuidagi kahjustada. Samamoodi võtsin selle ka oma võistluseelsete suurpuhastusprotseduuride ehk peapesu jm tõttu kaelast, kraanikausi kohal. See oli viga, sest peale keti avamist libises ketiots mu sõrmede vahelt ja ripats kukkus keti küljest otse kraanikausi äravoolutrappi. Kui sain aru, mis just juhtus, olin valmis minema kuvaldat tooma ja selle uhke hotelli kuningliku kraanikausi puruks peksma, et torudele kuidagigi ligi pääseda. Õnneks ma märatsema ei kukkunud ja lähenesin asjale mõistusega. Kruvisin ettevaatlikult äravoolutrapi peal oleva punni eest ja mis mulle sealt vastu vaatas, oli sõelale pidama jäänud talisman. Värisevate kätega haarasin selle ettevaatlikult sõelalt, väiksemagi eksimuse korral oleks see torudesse kukkunud. Ma sain missiooniga hakkama ja talisman ripub uhkelt mu kaelas edasi. Õppetund käpardile – minusugune ei tohiks selliseid protseduure nii ohtlikes kohtades teha.

 

Õnnelik õnnetus

 

Eriskummalised riietusboksid

 

Kui tavaliselt on lisaks määrdeboksidele koondistel oma riietusboksid, mis kujutavad endast konteinerit või soojakut, siis Hochfilzenis olid kõigile tiimidele suisa oma toad, voodite ja wc-dega. Vajadusel saaks nendes isegi ilusti ära elatud. Varem staadionile jõudmine ei tekitanud meile mingit probleemi, aja täiteks lasime silma looja või pikutasime niisama.

 

Ootamatult luksuslik riietusboks ning Susan Külm riietusboksis enne starti

 

Sprint

Hooaja kõige parema sõiduga kõige kehvem tulemus

 

Sprindipäeval oli ilmataat meiega helde ja taevas säras päike. Tugevast lumesajust olid järel vaid suured lumekuhjad. Suusarada oli kiire ja kõva, täpselt mind soosiv. 

Kõik sujus ilusti, nii pealelaskmine kui soojendus, ainult eelmise päeva lahtisõidust oli sisse jäänud meeletu ebakindlus. Seepärast alustasin võistlust tagasihoidlikult ja ennastsäästvalt. Aga rajal sain infot, et ennastsäästvalt sõites ei kaotagi ma kiirematele kuigi palju. Esimese tiiru läbisin puhaste paberitega, mis ei tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone. Jätkasin sõitu endale mugavas rütmis ja taaskord sain rajal infot, et liigun hästi. Püstitiiru tulles mõtlesin, et hea küll, kui sõidus kalendriga ei kaota, siis püsti võin isegi omale trahvi või 2 lubada, jälitusse pääsen ikka. Aga ma virutasin mööda hoopis 3! Püssi seepeale aegluubis selga pannes taipasin, et minu jaoks on mäng läbi ja eks ma siis tiksun lõpuni. Aga trahviringe tiirutades tajusin, et sõidutunne on tegelikult hea ja miks mitte siis punnitada finišini. Elu eest ma ei suusatanud, aga alla ka ei andnud. Finišisse tulles aega vaadates olin ausalt öeldes üllatunud. Kuidas nii vähe kaotasin? Ma isegi ei sõitnud end ribadeks. 

 

Kui kõik olid lõpetanud, selguski, et selle kolme trahviga olen sõitnud ennast jälitusse ja tagatipuks olen välja suusatanud 28. sõiduaja. Ja siis hakkas valus, sest puhtalt lastes saavutanuks ma suisa TOP6 koha. 

 

Foto: Jarek Jõepera

 

Indrek Susanit ergutamas

Foto: Jarek Jõepera

 

Üks kaasaelajatest jäädvustas telekast eriti bossi kaadri. Aga selle karmi fassaadi taga valitses meeletu ebakindlus.

 

Teade

Eurospordi wattside materjal ja kuulumine top10 laskesuusariigi sekka 

 

Teatesõidu päeva hommikul polnud mul erilisi emotsioone. Pigem olin juba pettunud kogu kolmandas MK-etapis, et midagi suurt JÄLLE korda saata ei suutnud. Läksin lihtsalt oma rolli täitma, nii hästi kui oskasin. Aga kui võistlus käima läks, süttis minu sees väike sära. Nimelt oli Regina tegemas suurepärast võistlust, läbis tiirud puhtalt, ühtegi varu kasutamata. Olin teises vahetuses ja sain temalt teate suisa 9. positsioonil, ise heas pundis olles. Asusin võistlustulle prantslase järel, kes tegi terve esimese ringi mulle tempot. Peas muidugi kartsin, et äkki sõidan üle oma võimete, aga samas raske ka ei hakanud. Esimesse tiiru jõudsin temaga koos, olime esimestega vahet korralikult vähendanud ja sain matile visata juba 6. kohal. Tiirus oli tuul pealelaskmisega võrreldes tugevnenud ja võtsin riski ja aega paranduste tegemiseks, mis ennast ära tasusid, sest sain kohe kõik märgid alla. 2. ringile asusin koos Austria tüdruku Lisa Hauseriga. Ta sõitis veidi aega minu ees kuni otsustas, et laseb mul tempot teha ja tõmbas raja äärde. Ma ei hakanud seepeale segadust tekitama, et „ei-ei sõida ikka sina ees žestidega“ ja läksin ette. Tandemina uhasimegi koos teise tiiru. Paraku lasin esimese ropsuga kaks padrunit mööda, mis sain õnneks kohe varudega alla ja jäänud oligi viimane ring. Jäin üksi, aga olin tõusnud juba neljandale kohale. Üksi sõita on raskem ja jäin veidi oma mugavustsooni tiksuma, sest taganttulijaid ei olnud ja eesolijad olid piisavalt kaugel, et neid kinni püüdma asuda. 

 

Teatevahetuse andsin Susanile üle 4. positsioonilt läbi vaatemängulise intsidendi. Nimelt asetas Susan oma suusakepi kuidagi nii, et minu suusk jäi selle taha ja kui ta asus võistlema, oli see minu suusa vahel kinni ning läks raksatusega pooleks. Mis aga oli selle juures imekspandav, oli meie kiire oluokorra lahenduskäik. Susan vabastas end koheselt katkisest kepist ja minagi andsin talle oma kepi automaatselt. Nii sai kepivahetus ülimalt kiiresti korraldatud ja ilmselgelt tuleb see meil paremini välja kui teate üleandmine. Selle kaadriga saime ilusti Eurospordi pilti ja ilmselt saame oma korraldatud šõuga tuntud äparduste saatesse Watts.

 

Foto: Hendrik Osula

 

Hetk enne kepi purunemist

Foto: Hendrik Osula

 

Susan tegi väga tubli sõidu, eksis küll lamadestiirus tuule tõttu, aga sai märgid varudega ilusti alla. Püstitiiru läbis ta puhtalt ja andis teatevahetuse Johannale üle 8. kohalt. Ka Johanna tegi vägeva soorituse, kasutades ainult ühte varu ning me lõpetasime 10. kohal!

Fenomenaalne, väike riik ja nii tublid sportlased, olen uhke!

 

Meie näod, kui Johanna viimasele ringile asus

Foto: Hendrik Osula

 

Jälitus

Udune olek ja hea lõpuspurt

 

Tunda on, et keha hakkab vormi minema. Võistlemine ei tõmba lihaseid enam vastikult kangeks ja üleüldiselt on lihtsam eksisteerida. Aga möödunud kaks võistluspäeva ja tugev lahtisõit andsid siiski tunda. Pea oli nii laiali otsas, et koti pakkimine staadionile võttis vähemalt 3 korda kauem aega. Staadionil jooksin unustatud asjade ja käikude pärast mitmeid kordi edasi-tagasi, vaidlesin politseionuga maski teemal (unustasin FFP2 maski maha ja kasutasin tavalist meditsiinilist, mille eest sain koheselt pragada).

 

Kuna olin eestlastest ainus naine, kes jälitusse pääses, tuli tiiru minuga Indrek, kes pidi otse-eetris pärast Eesti rahvale minu laskude kohta aru andma. Viimati pidi ta tegema seda kevadel, nüüd sai vana ameti jälle meelde tuletada. 

 

Olin pahur ja jõuetu, pea laiali otsas. Indrek tunneb mind juba läbi ja lõhki ning tema jaoks pole selline pilt midagi uut. Asjad, mille ma unustasin, ajas korda tema. Hoolitses selle eest, et mul padrunid laetud oleks ja kott stardialasse jõuaks. Minul ei olnud vaja muud teha kui püss peale lasta ja end soojaks sõita. Õnneks suusaliigutust raske teha ei olnud, aga selleks, et pea vähegi kaasas oleks, tuli mul ära juua Red Bull, kaks kohvi ja Isostari energialonks. Stardi ajaks sain end tänu turgutavatele jookidele lõpuks käima. Kuna alustasin niivõrd tagant, võtsin eesmärgiks lihtsalt harjutada laskmist võistlusolukorras ja sõita võrdväärsete vastaste sabas. Aga võistlus kulges teisiti. Lasin hästi, 4 tiiru peale kogusin kokku 2 trahvi, ühe lamades ja ühe püsti, sellega olin viimaseks ringiks teinud korraliku tõusu. Lõpuringile asusingi koos viiese pundiga. Ma ei teadnud täpselt, mitmendal positsioonil olen, aga aimasin, et pean eest kellegi kinni püüdma, et kasvõi punkt teenida. Nii ma siis asusingi hooga pundile sappa, hoog sai aga nii suur, et tuhisesin kolmest tüdrukust mööda. Jäin pundi keskele ja lasin neil end vedada. Enne suurt tõusu tundsin, et jaksu on, teen kiirenduse. Sain pundist mööda ja finišeerisin 35. positsioonil. Olin viimasel ringil näidanud eneselegi üllatuseks 10. sõiduaega. 

 

Paranduste kohta aru pärimas

Foto: Jarek Jõepera

 

Kokkuvõttes jäin Hochfilzeniga ikkagi rahule. Olgugi, et tulemus polnud see, mis ootasin, on sõidutunne kõvasti paranenud, mida kindlasti ka määrdemehed toetasid, sest suusad olid tasemel. Sellise sõidukiiruse juures annab õnnestumise korral maailmas tegusid teha küll. Nüüd tuleb loota, et hoog ei raugeks ja lasketiirujumal oleks minuga.

 

Meie fotograaf pidi pildistamiseks kasutama ebatavalisi võtteid

 

Praeguseks oleme juba Prantsusmaal. Siin valitsevad eriti kevadised temperatuurid. Seega kuu aja jooksul oleme kogenud ilmastikuolusid seinast seina. Aga sellest, kuidas ma kevadises atmosfääris hakkama sain ja mis ma maailmakarika 4. etapil korda saatsin, saad lugeda järgmisel nädalal! 

 

Enne pikka autosõitu saab tiimibuss vanni