Eelmise blogiga jäin pooleli hooaja lõpu juures. Suusad viskasin nurka ja tõmbasin keha lebotamise lainele, aga traditsioonilist puhkust kuskil palmi all mul ei järgnenudki. Ega ma ausalt öeldes hooaja lõpus väga kuhugi reisima kipugi, niigi saanud koti otsas pool aastat elada
Pildi autor: Reiko Kolatsk - Hooaja lõpus valiti mind ja Kristot aasta parimateks sportlasteks, mis ei tulnud muidugi üllatusena.
Plaanisin viie aasta õpinguid pooleli jätta
Hüppan korra tagasi 2023. aasta septembrisse. Selja taga oli viis aastat õpinguid Tartu Tervishoiu kõrgkoolis. Teoreetilise osaga olin saanud ühele poole, aga teha olid jäänud mõned praktikad ja uurimistöö kaitsmine. Lendasin septembri alguses õppekorralduse spetsialisti uksest sisse ja teatasin, et selle õppeaasta jooksul kavatsen kooliga ühele poole saada. Oma ajagraafikut lahti võttes tundus praktikate plaani pressimine üsna riskantne, aga olin valmis need ära tegema.
Hakkasin pärast pikka pausi taas ratsutamas käima. Sain oma hoole alla uue sõbra, kes oma noore ea tõttu pidi veel palju õppima. Klapp temaga osutus suurepäraseks ja koos arenesime jõudsalt mõlemad.
Vaikselt nokitsesingi oma praktikaid kui Eestimaa pinnale sattusin, need, mis tegemata jäid, pressisin teise poolaastasse. Üsna optimistlikult uskusin, et suudan teha ka ühe praktika MM-i järgsel koduperioodil, aga asjaolud muutusid kiiresti. Olin MM-il niigi end igatpidi üles kruttinud, et kooli asjadega minu kurnatud ajurakud tegeleda poleks suutnud. MM-i perioodil andsin kooli osas alla ja hakkasin isegi mängima mõttega, et jätan selle katki.
Kool jäi siiski kripeldama ja nii kui hooaeg eestikatega lõppes, otsustasin siiski päästa, mis päästa annab. Võtsin kogu julguse kokku ja sõitsin kooli kohale. Otse kontaktis on inimestel raskem ära öelda ja pealegi siis annab asju jooksvalt arutada. Tatsasin edasi-tagasi õppekorralduse spetsialisti ukse taga, et võtta hoogu sisenemiseks. Lõpuks tuli rind kummi ajada ja uksele koputada. Ruumi sisenedes ei paistnud õppekorraldusspetsialisti silmis mingit viha ja ta tervitas mind rõõmuga. See andis mulle julgust kohe "nõudmisi" esitada ja teatasin, et ma kavatsen kooli sellel õppeaastal lõpetada. Seepeale avas ta mu õppetöö graafiku ning muutus murelikuks. Mul oli teha jäänud veel 3 praktikat, mis järjest tehes võtaks kokku 2 kuud ning need pidid läbitud olema enne uurimistöö esitamist. Teoreetiliselt oli see võimalik, aga praktikas…
Läbi ime ma need praktikakohad omale sain ja asusin usinalt neid läbima. Algus oli tore, trennid, meelelahutus ja kool mahtusid ilusti plaanidesse.
Praktikate alguses sain oma eluga ilusti hakkama. Enne praktikaid varahommikul trenn-ujumine, hommikusöök ja riiete vahetus autos. Päeva lõpus laskmine. Laskmise võtsin erilise tähelepanu alla, kuna olin kätte saanud uue kaba, mis pidi just püstilaskmist lihtsustama.
Jõudsin kõige juures teha kaasa erinevaid võistluseid. Vorm polnud veel maapõhja vajunud ja pingutamine oli meeldiv. Edukas olin nii Sinilille jooksul kui ka üliõpilaste meistrivõistlustel.
Topauto korraldas aprillis-mais erinevates linnades proovisõidupäevi. Ühele jõudsin ka mina. See oli hea koht, kus oma mõtteid pisut mujale saada ning proovida erinevaid vingeid masinaid.
Uurimistöö draama
Mingi hetk otsustasin oma "peaaegu valmis oleva" uurimistöö avada, et seda esitamiseks korrigeerima asuda. Avastasin PALJU vigu ja parandasin neid mitu head ööd, kuni olin valmis selle oma juhendajale läbi vaatamiseks saatma. Juhendaja vastus minu "peaaegu valmis olevale" uurimistööle oli jahmatav. Põhimõtteliselt oli kogu tekst punaseks tõmmatud ja mul tuli alustada parandustega, õigemini töö otsast peale kirjutamisega. Paranduste tegemine võttis omajagu aega, aga lõpuks kõlbas uuesti juhendajale saata. Vastu sain uue üleni punase töö ja nii see triangel käima läks.
Üsna eksprompt otsusena enne registreerimise tähtaja lõppu otsustasime Indrekuga ära realiseerida jooksuvõistlusel auhinnaks saadud Võhandu maratoni pääsmed. Mis see siis ära teha ole, kui igasuguse taustaga tegelased selle läbinud on. Kuna teadjamad rääkisid, et enne on vaja KINDLASTI harjutada, siis paar korda me Emajõe peal proovimas käisime, aga optimism hääbus kiiresti, kui mõistsime, et 2h trenn võtab juba täitsa võhmale.
Võhandu maratoni algusfaas polnudki hirmus, aga võistlustuhinas ei taibanud ma piisavalt süüa ega juua. Poole distantsi peal tekkis sellest meeletu ära kukkumine ja lisaks hakkasid Indrekul käed krambitama. Totaalne mental breakdown ja ma ei teagi, kuidas me sellest välja tulime. Natuke kraaklesime ja natuke nutsin, aga lõpuni me jõudsime ja alla 10 tunniga! Paadist välja astudes, totaalselt kurnatuna ja läbikülmununa olid minu esimesed sõnad: mitte iialgi enam! Nii minu kui ka Indreku mentaalne trauma möödus kiirelt, sest juba järgmisel hommikul teatas Indrek mulle sõnumiga, et hakkas järgmiseks aastaks paati vaatama. Ja mulle see mõte isegi meeldis.
Kuu enne kaitsmist olin uurimistöö otsas, mille ma arvasin ammu valmis olevat, aga mis tegelikult ei kõlvanud kuhugi. Kirjutasin seda mitu korda ümber ja mida aeg edasi, seda rohkem selles vigu nägin. Hakkasin juba oma lõpetamises kahtlema ning esitasin küsimuse oma juhendajale, et kas hakkan meikari juurde aega panema või mitte? Seepeale vastati mulle: "Tuuli, me ei lähe seda kaitsmist läbima, me lähme maksimumi võtma."
Olgu, kui maksimum siis maksimum ja selle nimel ma siis edasi töötasin. Paralleelselt pusides praktika ja järjest suurenevate treeningkoormustega. Seda kõike une arvelt.
Mu unetunnid hääbusid olematuks ja närvid olid krussis. Et eksisteerida, oli vaja millegi arvelt kärpida ja sel perioodil osutus selleks treening. Ma ei teinud selliseid mahte, nagu eelmine kevad, tegin ära vaid olulisemad trennid. Rahulikud liikumised tegin rattapuki otsas, et saaksin paralleelselt arvutis toimetada.
Kärpisin une ja trenni arvelt, aga ratsutamisest ma ei loobunud. Tall oli ainus koht, kus kõik muremõtted ununesid, olenemata sellest, et ka seal oli halvemaid ja paremaid päevi.
Panin selle kuramuse uurimistöö alla nii palju aega, energiat ja närve, mistõttu ei leppinud ma enam kehvema hindega kui A. Kaitsmise päeva hommikul polnud ma isegi närvis, olin lihtsalt kõigest liiga väsinud. Väsimuse tõttu ei tulnud mul kaitsmise ajal sõnad meelde, aga kuidagi ma selle ära tegin, pisut puterdades, mistõttu polnud ma oma maksimaalse tulemuse saavutamises enam kindel. Komisjoni poolt antud tungivat soovitust teisi kuulama jääda ma eirasin ja nii kui minu kord läbi sai, sõitsin Otepääle trenni, teadamata, mis tulemuse vääriliseks komisjon mu töö hindas. Keset trenni saabus juhendaja poolt sõnum, et sain A.
Mis ma selle A-ga peale hakkan, ei tea. Aga vähemalt tõestasin endale, et suudan kinni pidada akadeemilisest süsteemist.
Viimane praktika oli terviseedendus ja selle raames käisin koolides lastele enda koostatud projekti tutvustamas. Ma polnud siis ekraaniaja kahjulikkuse rääkimises just parim eeskuju, arvestades, kui palju aega mul arvuti taga oli kulunud.
Sain päevas 2 tundi rohkem magada ja 4 tundi kauem trenni teha
Pärast kaitsmist hakkasin trenni rassima. Korraga oli kätte antud nii palju aega! Aga trenni tegemine oli kohutav, keha ei tahtnud liikuda, õhku ei tulnud peale ja üleüldse oli trenni alustamine meeletult raske. Kõik füüsilised näitajad tegid vähikäiku ja nii mina kui Indrek hakkasime mu tervise pärast muretsema. Ette sai võetud kõiksugused uuringud, aga võta näpust, olin terve nagu purikas. Ainus näitaja, mis minu alavormi selgitas oli hemoglobiin, see oli kukkunud väga madalale.
Pärast kaitsmist tegin korraliku trenninädala, aga vorm oli murettekitavalt halvaks pöördunud.
Tervisega mul miskit lahti polnud, aga lülisambast tehtud pilt andis nii mõnedki vastused talvel kimbutanud spasmi osas. See on kõver nagu madu ja spasmide vältimiseks tuleb edaspidi erilist tähelepanu seljalihastele tugevndamisele pöörata.
Võtsin pärast rasket trenninädalat rahulikumalt ja proovisin võimalikult palju magada. Tundus, et kergem nädal mõjus minu kehale hästi ja hakkasin taas trenni rassima. Trenni tegemine oli muutunud lihtsamaks ja uus vereproov näitas juba ilusamat hemoglobiini näitu. Kõik hakkas juba laabuma, kuni korjasin omale külge mingit laadi külmetuse - taas järgnes nädal, mil olin sunnitud rahulikumalt võtma.
Kooliga sain pärast kuut aastat nüüd ühele poole. See oli imeline päev, sest minu pärast olid Tartusse kohale sõitnud nii pere kui ka sõbrad.
Trennilainele jõudsin päriselt tagasi alles juuni lõpus. Palju aega oli kaduma läinud, aga talveni on veel maa ja ilm, küll ma vormi üles leian. Õnneks oli algamasTT tiimi esimene välislaager, kus sai täielikult spordile keskenduda ja kus ei pidanud tavapärase olme pärast pead vaevama.
PILTIDE autor: Marko Mumm. Suht puusalt vastu võetud otsus oli minna kergejõustiku eestikatele. Eestikate unistus tuhmus juuni alguses, kui minu vorm ei kannatanud isegi enam niisama jooksulõikude trenni. Seis paranes juuni lõpus jõudsalt ja kuna konkurents 3000m takistusjooksul oli niigi nukker, siis miks mitte minna oma osalusega seda ala vürtsitama. Tasuks hõbemedal ja täitsa viisakas jooks.
Aga sellest, mis seisus ma nüüdseks olen ja kuidas laager Austrias möödus, saad lugeda juba järgmises blogipostituses.
